Iga laps vajab innustust

Rita Pierson, kes on õpetajana töötanud 40 aastat, kuulis kunagi üht kolleegi ütlemas: "Mulle ei maksta selle eest, et lapsed mulle meeldiksid." Ja tema vastus sellele oli: "Lapsed ei õpi nende inimeste käest, kes neile ei meeldi." Rita Pierson usub, et õpetajatöös on kõige aluseks lastega inimliku kontakti leidmine ja neisse uskumine. Ainult nii saavad õpetajad aidata lastel realiseerida oma potentsiaali ja ka ise oma tööst rõõmu tunda.

Olen terve oma elu veetnud

kas koolimajas või teel sinna

või rääkides, mida koolis tehakse.

(Naer)

Minu mõlemad vanemad olid õpetajad,

mu emapoolsed vanavanemad olid õpetajad,

ja ma ise olen viimased 40 aastat
teinud täpselt sama asja.

On ütlematagi selge,
et nende aastate jooksul

olen saanud näha haridusreforme
väga erinevat nurga alt.

On olnud reforme, mis on õnnestunud.

on olnud neid, mis nii
hästi pole õnnestunud.

Teame, miks lapsed koolist välja langevad,
samuti teame, miks lapsed ei õpi.

Asi on kas vaesuses, puudumistes,
või eakaaslaste negatiivses mõjus.

See on meil teada.

Aga on üks asi,
millest kunagi ei räägita

või räägitakse väga vähe,

on inimliku kontakti väärtus ja olulisus.

Suhted.

James Comer on öelnud,
et sisulist õppimist ei toimu,

kui puudub hea läbisaamine.

George Washington Carver ütleb,

õppimine seisnebki just suhete mõistmises.

Kõiki meid on elus mõjutanud
mõni õpetaja või täiskasvanu.

Olen aastaid vaadelnud, kuidas õpetatakse.

Olen näinud parimaid ja olen
ilmselt näinud ka halvimaid.

Üks kolleeg ütles mulle kunagi:

"Mulle ei maksta selle eest,
et mulle lapsed meeldiksid.

Mulle makstakse tundide andmise eest.

Laste töö on õppimine.

Mina õpetan ja nemad õpivad.

Nii lihtne see ongi."

"Heakene küll," ütlesin talle,

"Aga lapsed ei õpi nende käest,
kes neile ei meeldi."

(Naer)

(Aplaus)

Ta vastas, et see on lihtsalt mingi jama.

Ütlesin talle:

"Kulla sõber, sinu aasta saab
küll olema pikk ja kurnav."

Täpselt nii see ka läks.

On neid, kes usuvad, et oskus
teistega kontakti saavutada

kas kaasasündinud või seda pole.

Olen nõus Stephen Coveyga.

Tema sõnul tuleks alustada
lihtsatest asjadest,

nagu püüda esmalt ise mõista,
mitte nõuda, et sind mõistetaks.

Lihtsad asjad nagu vabandamine.

Olete kunagi sellele mõelnud?

Paluge lapselt vabandust
ja ta on imestusest šokis.

(Naer)

Õpetasin ükskord suhtarve.

Ma ei ole matemaatikas just tugev,
aga ma võtsin asja ette.

(Naer)

Peale tundi vaatasin asja
õpetaja käsiraamatust üle.

Ma olin kogu tunni valesti õpetanud.

(Naer)

Järgmisel päeval
klassi ette minnes ütlesin:

"Vaadake lapsed, ma pean vabandama.

Õpetasin teile kogu tunni valesti.
Ma tõesti vabandan."

Nad vastasid: "Pole hullu,
õpetaja Pierson,

Te olite nii tõsiselt asja kallal,
et me ei hakanud midagi ütlema."

(Naer)

(Aplaus)

Mul on olnud klasse,
kus tase on olnud nii madal,

nii halbade õpitulemustega,
et nutt tuli peale.

Murdsin pead, kuidas ma küll
suudan selle klassi 9 kuuga viia

nende praeguselt tasemelt
sinna, kuhu neil on vaja jõuda.

Ja see oli keeruline, tohutult raske.

Kuidas tõsta samaaegselt
lapse enesehinnangut

ja tema õpitulemusi?

Ükskord tuli mul aga hea mõte.

Teatasin oma õpilastele:

"Teid valiti minu klassi seepärast,

et ma olen parim õpetaja

ja teie olete parimad õpilased.

Meil pandi ühte klassi kokku,

et saaksime kõikidele eeskuju näidata."

Üks õpilane küsis: "Päriselt ka?"

(Naer)

Vastasin, et jah, meil tuleb
näidata teistele klassidele,

kuidas seda tehakse ja
kui me läheme mööda koridori,

siis teised vaatavad meid,
nii et lärmata ei tohi,

Tuleb lihtsalt uhkelt kõndida.

Ütlesin neile ka ühe lause,
mida endale öelda:

"Mina olen keegi.

Olin seda juba siia tulles.

Ja olen veelgi parem siis,
kui siit lahkun.

Ma olen tugev, ma olen tegija.

Ma väärin haridust, mida siit saan.

Ma teen asjad ära, mind imetletakse
ja ma jõuan elus kaugele."

Nad vastasid: "Jaa!"

(Naer)

Kui seda piisavalt pikalt korrata

siis muutub see osaks sinust.

(Aplaus)

Andsin neile töö, kus oli 20 küsimust.

Õpilane vastas 18 küsimust valesti.

Kirjutasin töö servale +2
ja suure naerunäo.

(Naer)

Ta küsis: "Õpetaja Pierson,
kas see on F?"

Vastasin, et jah.

(Naer)

Ta küsis: "Aga miks te panite
sinna siis naerunäo?"

Vastasin: "Sest sul on hea hoog sees:

sul oli kaks õiget vastust
sa ei pannud sugugi kõike mööda."

(Naer)

Küsisin, et kui me koos asja
üle vaataksime, kas siis läheks paremini?

Ja ta vastas, et jah, läheks küll.

Sest vaata, -18 võtaks tuju täiesti ära,

aga +2 tähendab, et ma pole lootusetu.

(Aplaus)

Aastaid nägin, kuidas mu ema
tegi koolivaheajal tööasju,

käis pärastlõunal õpilaste kodudes,

ostis kamme ja harju,
maapähklivõid ja küpsiseid,

hoidis neis oma lauasahtlis,
laste jaoks, kel polnud süüa

ja švammi ning seebitüki lastele,
kes pesematusest haisesid.

Sest lapsi, kes haisevad, on paha õpetada.

(Naer)

Ja lapsed oskavad olla julmad.

Nii et tal oli kõik see kraam lauasahtlis

ja aastaid hiljem, kui ta jäi pensionile,

nägin, kuidas mitmed neist
samadest lastest astusid läbi,

et talle öelda: "Teate, õpetaja Walker,
teie muutsite mu elu.

Tänu teile sain ma hakkama.

Tänu teile tundsin,
et olen midagi väärt,

kui ise sisimas arvasin,
et olen mõttetu.

Tahtsin lihtsalt tulla, et näeksite,
kuhu olen välja jõudnud."

Ja kui mu ema kaks aastat tagasi
92-aastasena suri,

siis oli ta matustel
nii palju endisi õpilasi,

et see tõi mulle pisara silma,

aga mitte sellepärast,
et teda enam ei olnud

vaid et ta oli suutnud saavutada lastega
sellise kontakti, mis kunagi ei kao.

Kas suudame lastega rohkem kontakti saada?

Kindlasti.

Kas kõik lapsed alati meeldivad teile?
Loomulikult mitte.

(Naer)

Millegipärast need kõige raskemad
lapsed ei puudu kunagi...

(Naer)

Mitte kunagi.

Kõik lapsed ei saagi meeldida

ja rasked lapsed on alati kohal,
kuna selleks on põhjust.

Asi on kontaktis ja suhetes.

Ja isegi kui nad teile kõik ei meeldi,
ei tohi nad seda mitte kunagi teada saada.

Nii on õpetajad suurepärased näitlejad,

kes tulevad tööle ka siis,
kui selleks üldse tuju ei ole

ja me järgime juhiseid,
mis ei ole mõttekad,

aga me jätkame ikka õpetamist.

Jätkame oma õpetajatööd,
sest see on meie elukutse.

Õpetamine ja õppimine
peaksid valmistama rõõmu.

Kui vägev võiks maailm olla,

kui lapsed ei kardaks riskida,

kui nad ei kardaks mõelda,

ja kel oleks keegi, kes neid innustab?

Iga laps on väärt, et teda innustataks,

et oleks keegi täiskasvanu,
kes temasse usuks

ja mõistaks, milline jõud on selles,
kui lapsega leitakse kontakt,

ning teeks kõik selleks, et laps
saaks realiseerida oma potentsiaali.

Kindlasti ei ole see kerge töö.

Kohe kindlasti mitte.

Aga see ei ole midagi võimatut.

Me suudame seda, me oleme õpetajad.

Meie eluülesanne on maailma muuta.

Suur aitäh teile!

(Aplaus)