Kuidas kasvatada edukaid lapsi kasvatamisega liialdamata

Oma lastele iga hinna eest ülikõrgeid ootusi püstitades ja nende iga sammu etteplaneerides teevad vanemad lapsele tegelikult karuteene. Vähemalt nii näeb asja kogenud kasvatusteadlane ja kahe teismelise ema Julie Lythcott-Haims. Selles südamlikus ja hea huumoriga vürtsistatud esinemises kutsub Stanfordi Ülikooli esimeste kursuste dekaanina töötanud Julie Lythcott-Haims lapsevanemaid üles mitte nägema oma laste edukust pelgalt hinnetes ja õpitulemustes vaid pöörama oluliselt rohkem tähelepanu vanale heale kasvatusvõttele - tingimusteta armastusele, ning kindlasti tegelema sihipäraselt laste suurema kaasamisega igapäevastesse kodustesse toimetustesse.

Mul polnud üldse plaanis hakata
lapsevanemaks olemise eksperdiks.

Ega see mind otseselt väga ei huvitagi.

Paraku aga kipuvad tänapäeva
lapsevanemad käituma viisil,

mis tegelikult häirib laste kasvamist,

takistades neil areneda iseendaks.

Vanemate selline käitumine
on lastele pärssiv.

Ma mõtlen siin seda,

et väga palju muretsetakse selle üle,

et vanemaid ei tegele piisavalt
oma laste harimise ja kasvatamisega,

ja see mure on õigustatud.

Aga teine äärmus on vanemad,

kes ka osutavad oma lastele karuteene.

Need vanemad arvavad,
et laps ei suuda olla edukas ilma,

et vanemad neid pidevalt
ei kaitseks ja hoolitseks,

nende kõiki tegemisi ei valvaks

ja iga pisematki liigutust
ära ei korraldaks,

suunates oma last ainult valitud
eliitülikoolide ja karjääri suunas.

Kui me oma lapsi sedasi kasvatame,

ja ütlen siin meelega “meie”,

sest Jumal näeb, et oma kahe teismelisega

olen ka mina kippunud niimoodi käituma,

siis muutub lapsepõlv etteantud
tegevuste nimekirja täitmiseks.

Rangelt planeeritud
lapsepõlv näeb välja selline:

lastel peab olema turvaline ja hea,

nad peavad olema söönud ja joonud,

nad peavad ilmtingimata käima
õiges koolis ja õiges klassis

ja seal õiges koolis ja õiges
klassis saama õigeid hindeid.

Lisaks hinnetele peavad
olema head eksamitulemused,

ja lisaks õpitulemustele ka
muud saavutused ja kiituskirjad,

kindlasti sport, hobid ja aktiivsus.

Lisaks ringides käimisele peaks
ise algatama mõne ringi,

sest ülikooli saamisel seda hinnatakse.

Kindlasti tuleb teha vabatahtlikku tööd,

et ülikool näeks,
kuivõrd sa teistest hoolid.

(Naer)

Ja kõike seda tuleb sooritada kõrgtasemel.

Nõuame, et lapsed
teeksid kõike perfektselt,

nii, nagu meilt seda kunagi ei nõutud,

aga tänapäeval on ootused nii kõrged,

vähemalt meile tundub nii,

sest õige lapsevanem käib ju vaidlemas

iga õpetaja, koolidirektori,
treeneri ja kohtunikuga,

olles justkui lapse teener,
isiklik asjaajaja ja sekretär.

Kulutame meeletult aega sellele,

et oma kullakalleid lapsi suunata,
juhendada, innustada, abistada,

kaubelda, õiendada
ja vajadusel ka näägutada,

et nad ometi midagi nässu ei keeraks,

enda võimalusi maha ei mängiks,

oma tulevikuga ei riskiks,

ei kaotaks võimalust saada sisse

vähestesse ihaldusväärsetesse
eliitülikoolidesse,

kuhu sisse saada on praktiliselt võimatu.

(Naer)

Lapse enda jaoks näeb aga säärane
ärakorraldatud lapsepõlv välja nii:

esiteks ei ole mingit
niisama olemist ja mängimist

pärastlõunati pole üldse aega,

sest kõik peab olema last arendav.

Nagu iga kodune ülesanne ja tegevus

oleks nende planeeritud tuleviku
jaoks määrava tähtsusega,

seega vabastame nad kõikidest kodutöödest,

ja vabastame ka piisavast uneajast,

kui on vaja ära teha need asjad,
mis on selles nimekirjas.

Täisplaneeritud lapsepõlve eesmärk on,
et lapsed saaksid õnnelikuks,

aga kui nad koolist koju jõuavad,

küsime neilt pahatihti
kõige esimesena seda,

kuidas kodused tööd läksid ja
mis hindeid nad said.

Ja nad loevad meie ilmest,

et meie tunnustus ja armastus nende vastu

nende väärtus meie jaoks,

sõltub sellest, kas nad said hinde A.

Ja siis me käime nende kõrval

ja kudrutame kiidusõnu nagu
koeratreener Westminsteri koerashow'l

(Naer)

meelitades neid hüppama natuke
kõrgemale ja kargama veidi kaugemale

ja nii iga jumala päev.

Ja keskkooli jõudes,

ei püütagi ise mõelda sellele,
mis ained võiks endale huvi pakkuda

või millise hobiga tahaks tegeleda,

vaid minnakse kohe nõustajalt küsima,

mida on vaja, et saada valitud ülikooli.

Ja kui siis keskkoolis hakkavad
hinded natuke langema

ja saadakse ka mõned B-d,

või hoidku selle eest, mõned C-d,

siis hakatakse paaniliselt sõpradele
sõnumeid saatma küsides,

kas keegi teab kedagi, kes on selliste
hinnetega heasse ülikooli saanud.

Ja siis meie lapsed,

olenemata sellest, kuhu nad peale
keskkooli lõppu lähevad,

nad on oimetud.

Nad on muutunud hapraks.

Nad on kergelt läbipõlenud.

Nad on natuke enneaegselt vananenud,

soovides, et täiskasvanud
oleksid neile öelnud,

et see, mida nad on teinud, on piisav,

sest nad on lapsepõlves
piisavalt pingutanud.

Nüüd aga kannatavad nad
ärevushäirete ja depressiooni käes

ja mõtlevad, kas nad üldse kunagi
oma elus jõuavad kuhugi,

mis kogu seda pingutust õigustaks.

Meie vanematena oleme muidugi
täiesti veendunud selles,

et asi on pingutust väärt,

Me käitume nii, justkui arvaksime,
et neil pole mingit tulevikku,

kui nad ei saa sisse mõnda
valitud ülikooli või ihaldatud erialale,

mida oleme nende jaoks planeerinud.

Või äkki me pelgame lihtsalt seda,

et neid ei ootagi ees selline tulevik,

millega saaksime uhkustada sõprade ees

ja oma autole kleepekaid kleepida.

(Naer)

Eks ole.

(Aplaus)

Kui aga nüüd mõelda sellele,
mida me tegelikult oleme teinud,

kui julgeda tõesti asjale otsa vaadata,

näeme, et mitte ainult lapsed
ei ole hakanud arvama,

et nende väärtus sõltub
hinnetest ja saavutustest,

vaid et oleme end justkui
neile pähe istutanud

ja juhendame sealt neid
nagu filmis “Olles John Malkovich”,

öeldes neile:

“Kuule laps, ma ei usu, et sa suudaksid
ilma minuta midagi saavutada.”

Ja sedasi võtame oma liigse abistamisega,

oma ülehoolitsemisega, liigse
suunamise ja käehoidmisega

ära võimaluse, et lapsel kujuneks
usk oma hakkamasaamisesse,

mis on inimese sisemise mina
tõeliseks alustalaks,

palju tähtsam, kui see eneseusk,

mis tekib siis, kui talle plaksutame.

Hakkamasaamise tunne tekib siis,
kui inimese enda tegudest sünnib midagi,

mitte --

No näed siis.

(Aplaus)

Mitte siis, kui lapsevanem
lapse eest midagi ära teeb,

vaid siis, kui ise suudetakse
midagi ära teha.

Ühesõnaga,

selleks, et meie lapsed
õpiksid ise hakkama saama,

ja nad peavad iseseisvaks saama,

tuleb neil endal palju rohkem mõelda,
planeerida, otsustada,

teha, loota, hakkama saada,
katsetada ja eksida,

unistada ja asju oma nahal läbi elada,

tehes seda iseenda jaoks.

Kas ma püüan siin väita,
et iga laps on töökas ja motiveeritud

ja ei vaja mingit vanema
sekkumist või huvitundmist,

et tuleks tõmmata tagasi ja
lasta asjadel omasoodu minna?

Kohe kindlasti mitte.

(Naer)

Kindlasti ei taha ma seda öelda.

Tahan öelda, et kui hakkame hindeid
saavutusi, kiituskirju ja auhindu

pidama lapsepõlve eesmärgiks,

kõike seda vähestesse ihaldatud
ülikoolidesse sissesaamise

või väga valitud erialal töötamise nimel,

siis see on meie laste edukuse
jaoks liiga piiratud definitsioon.

Kuigi ülehoolitsemisega võib
saavutada mõningast lühiajalist edu,

näiteks parem hinne kodutöös,
mida oleme aidanud ära teha,

või on tänu meie utsitamisele
tekkinud pikem lapsepõlve CV,

siis on sellel pikemas perspektiivis

negatiivne mõju lapse mina-arengule.

Ma väidan, et tuleks vähem muretseda

õigesse ülikooli sissesaamise pärast,

kuhu nad võiksid kandideerida
ja sisse saada,

ja näha palju rohkem vaeva sellega,

et neil kujuneks vajalikud harjumused,
hoiakud, oskused ja meelekindlus,

olla edukas ükskõik kus,
kuhu tulevik nad viib.

Nii et laste huvides võiks vähem
tegeleda hinnete ja tulemustega

ja palju rohkem olla huvitatud sellest,

et lapsepõlves saaks rajatud tugev
vundament nende edukusele,

mis põhineb armastusel ja kodutöödel.

(Naer)

(Aplaus)

Kas ma tõesti ütlesin, et kodutööd?

Ütlesin küll.

Nii ütlesingi, ja põhjusega.

Kõige kauem kestnud pikaajaline uurimus

mille nimi on Harvard Grant Study,

leidis, et edukus tööl,

mis ongi ju see, mida oma lastele soovime

tööalane edukus sõltub sellest,
kas lapsena tehti kodutöid,

mida varem alustati, seda parem.

see kääri käised üles
ja hakka pihta suhtumine,

mis õpetab, et on ebameeldivaid
töid, mis lihtsalt tuleb ära teha,

keegi peab neid tegema, mina ka.

Suhtumine, et mul on ka oma osa selles,

et meil kõigil parem elada oleks,

siis see on suhtumine,
mis aitab oma töös edasi jõuda.

Me kõik ju teame seda.
Sina tead seda ka.

(Aplaus)

Kõik me teame seda, aga siiski
ei ole kodutöid arvatud

eduka lapsepõlve kohustuslike
tegevuste nimekirja.

Nii juhtubki, et noored
oma esimeses töökohas

eeldavad, et neile antakse
kätte tegevuste nimekiri

aga sellist asja pole olemas.

Veelgi olulisem,

neil pole pealehakkamist ise
käised üles käärida ja pihta hakata,

ise märgata ja näha, kuidas saaks
kolleegidele kasulik olla.

Kuidas aimata ette,
mida ülemusel vaja oleks?

Harvard Grant Study teine
suur avastus oli see,

et õnn elus sõltub armastusest,

mitte armastusest töötegemise vastu

vaid armastusest inimeste vastu,

abikaasa, partneri, sõprade ja pere vastu.

Nii et lapsepõlves tuleks
lastel õppida armastama

ja nad ei suuda armastada teisi,

kui nad kõigepealt ei armasta ennast

ja nad ei hakka armastama iseennast,
kui meie neid tingimusteta ei armasta.

(Aplaus)

Nii on.

Selle asemel, et pidevalt muretseda
hinnete ja tulemuste pärast,

kui me armsad lapsed koolis koju tulevad,

või me ise töölt koju jõuame,

tuleb panna ära igasugused
nutiseadmed ja telefonid,

vaadata oma lastele silma

ja näidata neile, kui hea meel meil on,

et nendega jälle kokku saame.

Ja siis tuleks küsida:

Kuidas Su päev läks?

Mis oli Sul täna kõige toredam asi?

Ja kui teismeline siis vastab,
et lõuna, nagu minu oma ütles,

ja mind huvitab hoopis, kuidas läks
matemaatika kontrolltöö, mitte lõunasöök,

siis tuleks ikka tunda
huvi selle lõunasöögi kohta.

Tuleb küsida, mille poolest
see tänane lõuna nii hea oli?

On oluline, et nad teaksid, et nad on
meile olulised lihtsalt inimestena,

mitte ainult eksamitulemuste põhjal.

Hea küll, nüüd ilmselt mõtlete,
et tore on, kodutööd ja armastus,

et kõik see on tore, aga mida hekki!

Ülikooli jaoks on olulised
hinded ja eksamitulemused,

tunnustus ja kiituskirjad,
see pole mingi uudis, tõepoolest.

Kõige kuulsamad ülikoolid
just seda noortelt eeldavad,

aga häid uudiseid on ka.

Vastupidiselt sellele, mida ülikoolide
edetabeli-diktatuur sunnib meid arvama

(Aplaus)

ei pea tingimata käima just
kõige kuulsamates ülikoolides,

et olla elus õnnelik ja edukas.

Edukad ja õnnelikud inimesed
käisid tavalises koolis,

õppisid kuskil täiesti
suvalises väikeses koolis,

käisid oma kodukohajärgses keskkoolis,

õppisid tavalises ülikoolis
ja kukkusid sealt isegi välja.

(Aplaus)

Siinolijate näitel võib väita,
et meie ühiskonnas täpselt nii see ongi.

Kui avaksime oma silmad ja tunnistaksime,

et tegelikult on olemas teisigi ülikoole,

kui ei püüaks iga hinna
eest oma ego upitada,

siis võiksime vaadata otsa
reaalsusele ja mõista

et ei olegi maailma lõpp,

kui meie lapsed ei lähegi
mõnda eliitülikooli.

Ja mis veel olulisem.

kui nad ei pea lapsepõlves
rangelt järgima kohustuslikku kava,

siis ülikooli jõudes,

ükskõik, mis ülikool see ka poleks,

siis on nad läinud sinna
vastavalt oma otsusele,

kannustatuna oma
soovidest ja eelistustest,

olles valmis ja võimelised
seal edukad olema.

Pean teile midagi ära rääkima.

Mul on kaks last, keda enne
nimetasin, Sawyer ja Avery.

Nad on teismelised.

Kunagi käitusin ka mina
oma Sawyeri ja Averyga

nagu väikeste bonsai puudega.

(Naer)

Tahtsin neid hoolega lõigata ja kärpida,

et kujundada neist täiuslikud inimolendid.

Just nii täiuslikud, et nad
saaksid kindlasti sisse

mõnda kõige suurema konkursiga ülikooli.

Aga tegeledes tuhandete teiste
lastevanemate lastega, olen mõistnud,

(Naer)

ja kasvades kahte oma last,

et mu lapsed ei ole bonsai puud.

Nad on metsikud lilled,

täiesti tundmatut liiki,

(Naer)

Minu ülesanne on pakkuda
neile toetavat keskkonda,

kasvatada neid tugevamaks
koduste toimetuste abil

ja armastada neid nii, et nad suudaksid
armastada ja armastust vastu võtta,

olgu keskkoolis, ülikoolis või tööelus,

nagu nad ise seda soovivad.

Minu ülesanne pole teha neist kedagi,
kellena mina tahan neid näha,

vaid pakkuda neile tuge, et nad
saaksid kasvada imeliseks iseendaks.

Suur tänu!

(Aplaus)

Aitäh!