Mul polnud üldse plaanis hakata lapsevanemaks olemise eksperdiks. Ega see mind otseselt väga ei huvitagi. Paraku aga kipuvad tänapäeva lapsevanemad käituma viisil, mis tegelikult häirib laste kasvamist, takistades neil areneda iseendaks. Vanemate selline käitumine on lastele pärssiv. Ma mõtlen siin seda, et väga palju muretsetakse selle üle, et vanemaid ei tegele piisavalt oma laste harimise ja kasvatamisega, ja see mure on õigustatud. Aga teine äärmus on vanemad, kes ka osutavad oma lastele karuteene. Need vanemad arvavad, et laps ei suuda olla edukas ilma, et vanemad neid pidevalt ei kaitseks ja hoolitseks, nende kõiki tegemisi ei valvaks ja iga pisematki liigutust ära ei korraldaks, suunates oma last ainult valitud eliitülikoolide ja karjääri suunas. Kui me oma lapsi sedasi kasvatame, ja ütlen siin meelega “meie”, sest Jumal näeb, et oma kahe teismelisega olen ka mina kippunud niimoodi käituma, siis muutub lapsepõlv etteantud tegevuste nimekirja täitmiseks. Rangelt planeeritud lapsepõlv näeb välja selline: lastel peab olema turvaline ja hea, nad peavad olema söönud ja joonud, nad peavad ilmtingimata käima õiges koolis ja õiges klassis ja seal õiges koolis ja õiges klassis saama õigeid hindeid. Lisaks hinnetele peavad olema head eksamitulemused, ja lisaks õpitulemustele ka muud saavutused ja kiituskirjad, kindlasti sport, hobid ja aktiivsus. Lisaks ringides käimisele peaks ise algatama mõne ringi, sest ülikooli saamisel seda hinnatakse. Kindlasti tuleb teha vabatahtlikku tööd, et ülikool näeks, kuivõrd sa teistest hoolid. (Naer) Ja kõike seda tuleb sooritada kõrgtasemel. Nõuame, et lapsed teeksid kõike perfektselt, nii, nagu meilt seda kunagi ei nõutud, aga tänapäeval on ootused nii kõrged, vähemalt meile tundub nii, sest õige lapsevanem käib ju vaidlemas iga õpetaja, koolidirektori, treeneri ja kohtunikuga, olles justkui lapse teener, isiklik asjaajaja ja sekretär. Kulutame meeletult aega sellele, et oma kullakalleid lapsi suunata, juhendada, innustada, abistada, kaubelda, õiendada ja vajadusel ka näägutada, et nad ometi midagi nässu ei keeraks, enda võimalusi maha ei mängiks, oma tulevikuga ei riskiks, ei kaotaks võimalust saada sisse vähestesse ihaldusväärsetesse eliitülikoolidesse, kuhu sisse saada on praktiliselt võimatu. (Naer) Lapse enda jaoks näeb aga säärane ärakorraldatud lapsepõlv välja nii: esiteks ei ole mingit niisama olemist ja mängimist pärastlõunati pole üldse aega, sest kõik peab olema last arendav. Nagu iga kodune ülesanne ja tegevus oleks nende planeeritud tuleviku jaoks määrava tähtsusega, seega vabastame nad kõikidest kodutöödest, ja vabastame ka piisavast uneajast, kui on vaja ära teha need asjad, mis on selles nimekirjas. Täisplaneeritud lapsepõlve eesmärk on, et lapsed saaksid õnnelikuks, aga kui nad koolist koju jõuavad, küsime neilt pahatihti kõige esimesena seda, kuidas kodused tööd läksid ja mis hindeid nad said. Ja nad loevad meie ilmest, et meie tunnustus ja armastus nende vastu nende väärtus meie jaoks, sõltub sellest, kas nad said hinde A. Ja siis me käime nende kõrval ja kudrutame kiidusõnu nagu koeratreener Westminsteri koerashow'l (Naer) meelitades neid hüppama natuke kõrgemale ja kargama veidi kaugemale ja nii iga jumala päev. Ja keskkooli jõudes, ei püütagi ise mõelda sellele, mis ained võiks endale huvi pakkuda või millise hobiga tahaks tegeleda, vaid minnakse kohe nõustajalt küsima, mida on vaja, et saada valitud ülikooli. Ja kui siis keskkoolis hakkavad hinded natuke langema ja saadakse ka mõned B-d, või hoidku selle eest, mõned C-d, siis hakatakse paaniliselt sõpradele sõnumeid saatma küsides, kas keegi teab kedagi, kes on selliste hinnetega heasse ülikooli saanud. Ja siis meie lapsed, olenemata sellest, kuhu nad peale keskkooli lõppu lähevad, nad on oimetud. Nad on muutunud hapraks. Nad on kergelt läbipõlenud. Nad on natuke enneaegselt vananenud, soovides, et täiskasvanud oleksid neile öelnud, et see, mida nad on teinud, on piisav, sest nad on lapsepõlves piisavalt pingutanud. Nüüd aga kannatavad nad ärevushäirete ja depressiooni käes ja mõtlevad, kas nad üldse kunagi oma elus jõuavad kuhugi, mis kogu seda pingutust õigustaks. Meie vanematena oleme muidugi täiesti veendunud selles, et asi on pingutust väärt, Me käitume nii, justkui arvaksime, et neil pole mingit tulevikku, kui nad ei saa sisse mõnda valitud ülikooli või ihaldatud erialale, mida oleme nende jaoks planeerinud. Või äkki me pelgame lihtsalt seda, et neid ei ootagi ees selline tulevik, millega saaksime uhkustada sõprade ees ja oma autole kleepekaid kleepida. (Naer) Eks ole. (Aplaus) Kui aga nüüd mõelda sellele, mida me tegelikult oleme teinud, kui julgeda tõesti asjale otsa vaadata, näeme, et mitte ainult lapsed ei ole hakanud arvama, et nende väärtus sõltub hinnetest ja saavutustest, vaid et oleme end justkui neile pähe istutanud ja juhendame sealt neid nagu filmis “Olles John Malkovich”, öeldes neile: “Kuule laps, ma ei usu, et sa suudaksid ilma minuta midagi saavutada.” Ja sedasi võtame oma liigse abistamisega, oma ülehoolitsemisega, liigse suunamise ja käehoidmisega ära võimaluse, et lapsel kujuneks usk oma hakkamasaamisesse, mis on inimese sisemise mina tõeliseks alustalaks, palju tähtsam, kui see eneseusk, mis tekib siis, kui talle plaksutame. Hakkamasaamise tunne tekib siis, kui inimese enda tegudest sünnib midagi, mitte -- No näed siis. (Aplaus) Mitte siis, kui lapsevanem lapse eest midagi ära teeb, vaid siis, kui ise suudetakse midagi ära teha. Ühesõnaga, selleks, et meie lapsed õpiksid ise hakkama saama, ja nad peavad iseseisvaks saama, tuleb neil endal palju rohkem mõelda, planeerida, otsustada, teha, loota, hakkama saada, katsetada ja eksida, unistada ja asju oma nahal läbi elada, tehes seda iseenda jaoks. Kas ma püüan siin väita, et iga laps on töökas ja motiveeritud ja ei vaja mingit vanema sekkumist või huvitundmist, et tuleks tõmmata tagasi ja lasta asjadel omasoodu minna? Kohe kindlasti mitte. (Naer) Kindlasti ei taha ma seda öelda. Tahan öelda, et kui hakkame hindeid saavutusi, kiituskirju ja auhindu pidama lapsepõlve eesmärgiks, kõike seda vähestesse ihaldatud ülikoolidesse sissesaamise või väga valitud erialal töötamise nimel, siis see on meie laste edukuse jaoks liiga piiratud definitsioon. Kuigi ülehoolitsemisega võib saavutada mõningast lühiajalist edu, näiteks parem hinne kodutöös, mida oleme aidanud ära teha, või on tänu meie utsitamisele tekkinud pikem lapsepõlve CV, siis on sellel pikemas perspektiivis negatiivne mõju lapse mina-arengule. Ma väidan, et tuleks vähem muretseda õigesse ülikooli sissesaamise pärast, kuhu nad võiksid kandideerida ja sisse saada, ja näha palju rohkem vaeva sellega, et neil kujuneks vajalikud harjumused, hoiakud, oskused ja meelekindlus, olla edukas ükskõik kus, kuhu tulevik nad viib. Nii et laste huvides võiks vähem tegeleda hinnete ja tulemustega ja palju rohkem olla huvitatud sellest, et lapsepõlves saaks rajatud tugev vundament nende edukusele, mis põhineb armastusel ja kodutöödel. (Naer) (Aplaus) Kas ma tõesti ütlesin, et kodutööd? Ütlesin küll. Nii ütlesingi, ja põhjusega. Kõige kauem kestnud pikaajaline uurimus mille nimi on Harvard Grant Study, leidis, et edukus tööl, mis ongi ju see, mida oma lastele soovime tööalane edukus sõltub sellest, kas lapsena tehti kodutöid, mida varem alustati, seda parem. see kääri käised üles ja hakka pihta suhtumine, mis õpetab, et on ebameeldivaid töid, mis lihtsalt tuleb ära teha, keegi peab neid tegema, mina ka. Suhtumine, et mul on ka oma osa selles, et meil kõigil parem elada oleks, siis see on suhtumine, mis aitab oma töös edasi jõuda. Me kõik ju teame seda. Sina tead seda ka. (Aplaus) Kõik me teame seda, aga siiski ei ole kodutöid arvatud eduka lapsepõlve kohustuslike tegevuste nimekirja. Nii juhtubki, et noored oma esimeses töökohas eeldavad, et neile antakse kätte tegevuste nimekiri aga sellist asja pole olemas. Veelgi olulisem, neil pole pealehakkamist ise käised üles käärida ja pihta hakata, ise märgata ja näha, kuidas saaks kolleegidele kasulik olla. Kuidas aimata ette, mida ülemusel vaja oleks? Harvard Grant Study teine suur avastus oli see, et õnn elus sõltub armastusest, mitte armastusest töötegemise vastu vaid armastusest inimeste vastu, abikaasa, partneri, sõprade ja pere vastu. Nii et lapsepõlves tuleks lastel õppida armastama ja nad ei suuda armastada teisi, kui nad kõigepealt ei armasta ennast ja nad ei hakka armastama iseennast, kui meie neid tingimusteta ei armasta. (Aplaus) Nii on. Selle asemel, et pidevalt muretseda hinnete ja tulemuste pärast, kui me armsad lapsed koolis koju tulevad, või me ise töölt koju jõuame, tuleb panna ära igasugused nutiseadmed ja telefonid, vaadata oma lastele silma ja näidata neile, kui hea meel meil on, et nendega jälle kokku saame. Ja siis tuleks küsida: Kuidas Su päev läks? Mis oli Sul täna kõige toredam asi? Ja kui teismeline siis vastab, et lõuna, nagu minu oma ütles, ja mind huvitab hoopis, kuidas läks matemaatika kontrolltöö, mitte lõunasöök, siis tuleks ikka tunda huvi selle lõunasöögi kohta. Tuleb küsida, mille poolest see tänane lõuna nii hea oli? On oluline, et nad teaksid, et nad on meile olulised lihtsalt inimestena, mitte ainult eksamitulemuste põhjal. Hea küll, nüüd ilmselt mõtlete, et tore on, kodutööd ja armastus, et kõik see on tore, aga mida hekki! Ülikooli jaoks on olulised hinded ja eksamitulemused, tunnustus ja kiituskirjad, see pole mingi uudis, tõepoolest. Kõige kuulsamad ülikoolid just seda noortelt eeldavad, aga häid uudiseid on ka. Vastupidiselt sellele, mida ülikoolide edetabeli-diktatuur sunnib meid arvama (Aplaus) ei pea tingimata käima just kõige kuulsamates ülikoolides, et olla elus õnnelik ja edukas. Edukad ja õnnelikud inimesed käisid tavalises koolis, õppisid kuskil täiesti suvalises väikeses koolis, käisid oma kodukohajärgses keskkoolis, õppisid tavalises ülikoolis ja kukkusid sealt isegi välja. (Aplaus) Siinolijate näitel võib väita, et meie ühiskonnas täpselt nii see ongi. Kui avaksime oma silmad ja tunnistaksime, et tegelikult on olemas teisigi ülikoole, kui ei püüaks iga hinna eest oma ego upitada, siis võiksime vaadata otsa reaalsusele ja mõista et ei olegi maailma lõpp, kui meie lapsed ei lähegi mõnda eliitülikooli. Ja mis veel olulisem. kui nad ei pea lapsepõlves rangelt järgima kohustuslikku kava, siis ülikooli jõudes, ükskõik, mis ülikool see ka poleks, siis on nad läinud sinna vastavalt oma otsusele, kannustatuna oma soovidest ja eelistustest, olles valmis ja võimelised seal edukad olema. Pean teile midagi ära rääkima. Mul on kaks last, keda enne nimetasin, Sawyer ja Avery. Nad on teismelised. Kunagi käitusin ka mina oma Sawyeri ja Averyga nagu väikeste bonsai puudega. (Naer) Tahtsin neid hoolega lõigata ja kärpida, et kujundada neist täiuslikud inimolendid. Just nii täiuslikud, et nad saaksid kindlasti sisse mõnda kõige suurema konkursiga ülikooli. Aga tegeledes tuhandete teiste lastevanemate lastega, olen mõistnud, (Naer) ja kasvades kahte oma last, et mu lapsed ei ole bonsai puud. Nad on metsikud lilled, täiesti tundmatut liiki, (Naer) Minu ülesanne on pakkuda neile toetavat keskkonda, kasvatada neid tugevamaks koduste toimetuste abil ja armastada neid nii, et nad suudaksid armastada ja armastust vastu võtta, olgu keskkoolis, ülikoolis või tööelus, nagu nad ise seda soovivad. Minu ülesanne pole teha neist kedagi, kellena mina tahan neid näha, vaid pakkuda neile tuge, et nad saaksid kasvada imeliseks iseendaks. Suur tänu! (Aplaus) Aitäh!