Crossroads: Labor Pains of a New Worldview | FULL MOVIE

21. sajandil leiab maailm end ristteel

Ma usun, et inimkond on jõudnud ristteele.

Mulle ei meeldi seda rõhutada ja ma ei taha, et see tunduks sensatsiooniline, kuid ma usun, et see on tõsi.

Ma arvan, et inimene liigina on jõudnud kohta, kus otsustame iseendi kohta.

Me teeme hiiglasuuri otsuseid, selle kohta "Kes me oleme?" ja "Valikuid, kelleks soovime saada?"

"Kes me oleme?" ja "Valikuid, kelleks soovime saada?"

Me kujutame ette, et kõik see on poliitiline.

Siis me ütleme: "Ahaa, et see peab olema majanduslik probleem."

See probleem pole poliitiline ja pole ka majanduslik ning ilmselgelt ka mitte sõjaline.

Olukorrad ei määra, vaid paljastavad, kes sa oled,

ning praeguses maailmas vahelduvad olukorrad nii järsult, et meie teod saavad nähtavaks.

Pole olemas sellist asja nagu probleem.

Probleem tähendab tegelikult üleminekut.

Mina näen tänapäeva kriisi kui üleminekupunkti inimkonnale.

Vaata kõrvalt inimese draamat ja arutle läbi oma kriitilise oskuse, mis toimub, ilma kohut mõistmata.

Lihtsalt arutle: "Mille ümber praegu see inimese draama keerleb

ja millist rolli saan mina kõige paremini selles mängida?"

RISTTEEL

RISTTEEL uue maailmavaate sünnitusvalud

Joseph Ohayoni film

"Olulisi proobleeme, mis on meie teel, ei saa lahendada samal mõtlemise tasemel, kui need loodi" Albert Einstein

VASTASTIKUNE SÕLTUVUS

Kõige uuemas ülemaailmses riskiraportis, väljastatud maailma majandusfoorumi poolt,

esitleti hämmastavat "Riski vastastikusõltuvuse kaarti."

Selles tuleb selgelt välja, kuidas kõik globaalsed riskid on omavahel suhestatud ja lõimunud vastastikku nii,

et majanduslik, keskkondlik, geopoliitiline, ühiskondlikud ja tehnoloogilised riskid on väga suurel määral vastastikku sõltuvuses.

Kriis ühes kohas viib kiiresti kriisini teises kohas.

Vastastikune sõltuvus ja selle kaardi keerukus ning meie üllatus, et majanduskriis on nii mõjukas ja kiire olnud,

illustreerib ebakõla süsteemide vahel, mille oleme ehitanud ning näitab kuivõrd me oleme muutunud eraldatuks teineteisest.

Meie katsed juhtida neid süsteeme on killustatud ja liiga lihtsad ja pole võrdväärsed katsumustele, mida me tänapäeval kohtame.

Viis, kuidas kasutame ressursse põhineb majanduslikul süsteemil,

mis on lähedalt seotud ühiskonna väärtustega,

mis mõjutab otseselt psühholoogilisi ja emotsionaalseid süsteeme ning kõiki meie tegevusi.

See, mida me maailmas näeme on peegeldus sellest, kes me ise oleme.

Sa ei saa eraldada seda, mis maailmas toimub sellest, mis toimub inimese sees.

Seega pole me kriisis mitte ainult poliitiliselt või majanduslikult.

Inimene on nüüd kriisis iseenda sees.

Kui ma õppisin bioküberneetikat, siis pani imestama see, et mida rohkem sukeldusime loodusesse - loomariiki, planeetidesse, ellu ja ökosüsteemidesse -

seda enam nägime, et kõik on omavahel seotud läbi vastastikuste tegude, millest osasid me mõistame, kuid osad jäävad mõistmatuks.

Kuid nüüd on inimühiskond muutunud lõimunuks nii, et see on üks ühtne suletud süsteem, mis hõlmab endas kogu maakera.

Praegune kriis on tegelikult väga unikaalne.

Me oleme koos suletud samasse süsteemi, ning me ei saa teha selles seda, mida ise heaks arvame.

Maailma juhid ja presidendid on kaotanud enda võime juhtida inimesi.

Tuneesia, jaanuar 2011

Egiptus, veebruar 2011

Hispaania, märts 2011

Suurbritannia, märts 2011

Tundub nagu maailm hakkas liikuma ohjeldamatult.

Seda juhiks justkui uus seadus - vastastikune sõltuvus ja seotus - seadus, mis oma omadustelt sarnaneb nüüd lõimunud süsteemile.

Iisrael, juuli 2011

India, august 2011

Ning siin me näeme, kuidas maailma juhid ei suuda enam esiteks võtta vastu otsuseid, G8-l ega ka mitte G20-l.

Ning isegi kui nad jõuavad millegini, ei suuda nad seda realiseerida.

EGOLUTSIOON

Teaduses alustasime Newtoni füüsikaga ja hakkasime teesklema, et meie oleme nagu masinad ning see oli mõnda aega meie maailmavaateks.

See muutus, kui tulid bioloogid.

Bioloogia annab erineva vaate inimesest.

Bioloogia ütleb, et me võime olla küll masinad, aga me oleme masinad, kes mõtlevad ellujäämisele ja võistlevad selle nimel.

Seega meie kõrgemad väärtused on olulised üksnes selleks, et ellu jääda. Väljaspool ellujäämist pole inimeses olemas rohkem impulsse.

Ning tänu sellele ideele oleme muutunud me, nagu te teate, väga võistluslikuks meie ühiskonnas.

Kui kellelgi teisel on midagi, siis pean ka mina selle saama.

Kui kellelgi teisel pole seda veel, pean ma saama selle enne kui tema selle saab. See idee põhjustab meie ühiskonnas hävitustööd.

Progress meie inimtsivilisatsioonis on paljuski juhitud egoistlikust võistlusmomendist. Inimesed üritavad üksteist üle trumbata ning see loob parema teaduse, parema tehnoloogia jne.

Kuid nüüd oleme jõudnud punkti, kus egoistlikud soovid on muutunud nii äärmuslikuks, et me ei peatu mitte millegi ees selleks, et olla rohkem või saada rohkem kui teised.

Ning seega ettevõtted hävitavad ökosüsteeme, pankurid loovad majanduskriise, inimesed ehitavad end teiste inimeste varematele.

Meie toiduvarud on üha suurenevas ohus. Veevarusid kurnatakse üha enam ja meie majandussüsteem on jätkuvalt kõikuv ja riskantne.

Samal ajal avastame me kuidas kõik meie süsteemid on ühendatud ja sõltuvuses. Ilmselgelt äri selle tavapärasel viisil pole enam võimalik.

Eelnevatel päevadel ja aegadel olime keskendunud suuresti, kuid mitte ainult, just individuaalsele ellujäämisprotsessile nagu:

"Kuidas ma elan üle päeva, kuidas ma elan üle nädala, kuidas ma elan üle kuu."

21. sajandil õpime me, et me ei suuda enam keskenduda individuaalsele ellujäämisstrateegiatele,

et kui me ei hakka neid strateegiaid liitma ja kollektiivset ellujäämist õppimata, ei jää meist keegi pikas perspektiivis ellu.

Jällegi, ma ei soovi olla paanitseja, kuid ma mõistan, et praegu seisab meil ees väga kriitiline aeg.

See eraldatuse teoloogia, mille inimkond on loonud läbi aastate on loonud eraldatuse kosmoloogia,

mis on kosmoloogiline viis kuidas vaadata asju, mis ütlevad: "Kõik on ära lõigatud kõigest muust."

Ja see eraldatuse kosmoloogia on loonud eraldatuse sotsioloogia, mis tähendab teistega suhtlemist tasandil, mis ütleb:

"Mina olen siin ja sina seal, ning meie huvid ei kattu seni kuni nad kattuvad.

Kui nad kattuvad, siis me proovime koostööd teha, kuid kui meie huvid ei kattu, kui meil on erinevad huvid, siis ma pean sulle isegi kahju tegema - ma võin õieti sind isegi tappa."

MUST HUNT, VALGE HUNT

Ühe vana muinasjutu järgi jutleb vanaisa enda lapselapsega majakeses

ja lapselaps ütleb vanaisale: "Ma nägin eile öösel und ja selles unes olid kaks omavahel kaklevat hunti.

Üks neist oli must ja teine valge hunt. Must hunt hirmutas mind, vanaisa ja valge hunt pani mind lootusrikkalt tundma.

Kumb neist ellu jääb?"

Vanaisa ütles seejärel: "See keda sa rohkem toidad."

Nii on minu jaoks ka inimloomusega, et ka meis on need mõlemad.

See, keda me toidame rohkem on see, keda me maailmas näeme.

1951. a. Aschi eksperiment

Aschi eksperiment on psühholoogia üks vanemaid ja kõige populaarsemaid uurimistöid.

Vabatahtlikule öeldakse, et ta võtab osa visuaalse taju testist.

See, mida ta ei tea on see, et teised osalejad on näitlejad ning tema on ainuke isik, kes osaleb selles testis. See test on tegelikult grupile kuuletumise kohta.

Palun alustage. Eksperiment, milles te täna osalete hõlmab endas joonte pikkuse tajumist.

Teie ülesandeks on lihtsalt vaadata jooni, siin vasakul ja määrata, milline nendest kolmest joonest on võrdne sellele parempoolsele pikkusele.

Näitlejatel paluti valida valed jooned.

Vabatahtliku jälgitakse, et näha kas ta annab õige vastuse või kas ta läheb grupi arvamusega kaasa ning annab vale vastuse.

Esimeses testis on õige vastus "kaks".

"Uh, üks"..."üks"... "üks. ......

vabatahtliku vastus on: "See on kaks".......

"üks"

Jällegi õige vastus on kaks.

"Kolm... "Kolm"... "kolm"... vabatahtlik vastab "kolm"... "kolm"

Aschi kuuletumise eksperimenti on korratud mitmeid kordi. Arvatakse, et esimene väänamine juhtub käitumise suhtes.

Subjekt arvab, et teised eksivad, kuid läheb nendega ikkagi kaasa.

Peale seda hakkab ta kahtlema enda otsustusvõimes.

Subjekt hakkab arvama: "Võib-olla nad näevad midagi, mida mina ei näe."

Ning alles siis hakkab see juhtuma taju tasandil. Mis tähendab, et subjekti tegelik taju - mis on õige, mis vale - on moonutatud enamusest.

Nüüd kui sa ühendad need järeldused sellega, mis toimub tänapäeva maailmas, siis sinus tekivad küsimused,

kuidas oleme me kasutanud ühiskonna mõju meile, kuna just see on arvatavasti kõige tugevam jõud inimpsühholoogias.

1967. bioloogilise keskkonna mõju - tüviraku eksperiment

Üle 40 aasta tagasi kloonisin ma tüvirakku ning esimene eksperiment sellest lihtsalt viis mind hämmingusse niivõrd,

et see tõesti muutis kogu minu hariduslikku teed ja minu elu.

Ma asetan ühe tüviraku toite sisse, täiesti üksinda, ja see tüvirakk jaguneb iga kümne kuni kaheteist tunni tagant.

Peale nädalat või kümmet päeva oli mul tuhandeid rakke petri tassil, kuid mis oli kõige tähtsam - kõik need rakud olid geneetiliselt identsed.

Mida ma siis tegin? Eksperimendina eraldasin kultuuri geneetiliselt identseid rakke kolmele erinevale petri tassile ja muutsin nende keskkonda.

Kuid kultuuri toitekeskkond on rakule justkui maailm, milles me elame: selles on õhk, vesi, toit ning kõik ülejäänud.

Seega mul oli kolm erinevat keskkonda ja geneetiliselt identsed rakud nendes.

Tulemuseks oli, et keskkonnas A kasvas rakkudest musklikude,

keskkonnas B kasvas rakkudest luukude

ja keskkonnas C formuleerisid rasvarakud.

Mis aga oli kõige olulisem selle juures, kui sa küsiksid seda küsimust - mis on teguriks rakkude saatuse kontrollimisel?

See mida eksperiment selgelt paljastab on see, et kõik rakud olid geneetiliselt identsed.

Ainuke asi, mis erines ühe ja teise tassi puhul oli keskkond.

Sel ajal õpetasin ma meditsiiniõpilasi tavapärasest õpikust geneetilise determinismi kohta, et geenid kontrollivad meie saatust ja elu,

minu eksperimendid näitasid aga hoopis midagi muud, nimelt seda, et keskkond oli peamine tegur ja lõi geneetilist käitumist.

Sotsiaalvõrgustiku analüüsi viimased avastused

Carolin Miller, Positiivne Psühholoogia

Uus uuring Harvardi Meditsiinikoolist, mis puudutab sotsiaalset nakkust.

Ma arvan, et see on ilmselge ja intuitiivne, et sa tabad end ümbritsevate inimeste tujusid,

kuid avastused näitavad nüüd, et inimesed lähevad gruppides paksuks, nad muutuvad seal õnnelikuks, nad loobuvad suitsetamisest.

James Fowler PhD, sotsiaalteadlane

Nicholas Christakis ja mina oleme väga õnnelikud, et leidsime sellise allika Flaminghami Südameuuringus, mida me kunagi ei lootnud leida.

Nad esitasid inimestele kolmkümmend kaks aastat küsimusi: "Kes on sinu pere liikmed? Kus sa töötad? Kus sa elad?"

Ning mis on kõige tähtsam: "Kes on su sõbrad?" Esimest korda olles selliste andmete omanik

on meil võimalik suures plaanis vaadelda võrgustikke, nagu näiteks seda võrgustikku, kus sa elad.

Meil on mõned kehtivad mõõtmised erinevatest tunnetest, sisaldades endas õnnelikust, ja sellest, mida me üritame näidata ja me suutsime tõestada,

et minu õnnelikkus pole sõltuv mitte üksnes minu tegudest, mõtetest ja käitumistest, vaid ka teiste inimeste tegudest, mõtetetest ja käitumistest, kellega ma olen otseselt kontaktis -

minu sõbrad, vennad-õed, abikaasad, naabrid, töökaaslased jne ning samuti inimestest kellega nemad on ühendatud ja isegi inimestest kellega nemad on ühendatud.

Mida see avastus näitab, on see, et meie võrgustikus ei levi mitte üksnes käitumine,

vaid selles võrgustikus levivad ka erinevad tundeseisundid.

Me arvame, et see, mis levib, on see kalduvus kanda üle ideesid ja käitumisnorme.

Sa oled tegelikkuses sotsiaalne organism. Sa oled kujundatud oma keskkonna poolt. Pole olemas ei "sind" ega "mind."

Kui sa hakkad mõtlema sellele, kuidas kõik, mida sa teed on õpetatud sulle, ühel või teisel viisil -

sa paned asju kokku ja sa teed otsuseid, kuid sinu otsused on piiratud informatsiooniga, mis sulle on antud ja mida sa oled õppinud.

Nii olen ma n-ö "sotsiaalse konstrueerimise" sulam. Kui ma näen ennast teistest eraldi asuvana, siis ma ütlen, et see on vale.

Nagu näiteks kõik teavad, et nad peavad hingama. Aja jooksul hakkavad inimesed mõistma, et nende terviklikkus on vastavuses neid ümbritsevale terviklikule.

Nii et see, mis praegu juhtub teaduses on tegelikult haletsusväärne, samuti on sama haletsusväärne see, mis toimub avalikkusega,

sest mis juhtub on see, et teeseldes saabki meist see, keda teeskleme.

Teeseldes saabki meist see, keda teeskleme.

1971 Standfordi vangla katse

Ma hakkasin tundma, et ma olen kaotamas enda identiteeti, et inimene, keda ma kutsun Clayks, inimene, kes asetas mind siia ja kes oli vabatahtlikult nõus minema vanglasse -

see oli päris vangla minu jaoks ja on seda siiani - ma ei vaata seda kui eksperimenti või simulatsiooni.

See oli vangla, juhitud psühholoogide poolt, mitte riigi poolt.

Tänapäeval tuntud psühholoog Philip Zimbardo otsustas teha 1971. katse, mis juhtuks kui võtta täiesti normaalsed ja terved noored tudengid

ja luua vangla laadne keskkond Stanfordi Ülikoolis ja öelda neile: "Järgneval kahel nädalal, käituvad mõned teist vangidena ja mõned teist valvuritena."

Eksperimendi esimesel päeval puhkes mäss. Valvurid hakkasid vange alandama. Nad kasutasid füüsilisi karistusmeetodeid.

Mõned muutusid ekstreemselt sadistlikuks. Vangidel tekkisid emotsionaalsed murdumised.

Mõndasid pidi eemaldama uuringust varem ning üksnes kuue päeva möödudes tuli eksperiment peatada.

Mõnitav vangivalvur - kaks kuud hiljem

Ma mõtlesin, et ma pole võimeline selliseks käitumiseks. Ma olin üllatunud... ei, ma olin jahmunud,

kui avastasin, et ma võin tõesti selline olla... et ma võin käituda viisil, mis on tõesti tavapäratu sellele millisena ma enda tegevusi olen ette kujutanud.

Sel ajal kui ma seda tegin, ei tundnud ma kahetsust ega tundnud süüd.

Alles pärast, kui ma vaatasin tagasi sellele, mida ma tegin,

hakkas minu käitumine mulle koitma, ning ma mõistsin, et see on osake minust, mida ma polnud varem tähele pannud.

Teeseldes millegiks olemist muutume me selleks.

Teeseldes, et oleme üksnes arutu mateeria - me oleme lihtsalt mateeria ning ei midagi muud - tõrjume elu suurepäraseid külgi,

me jätame välja suurepäraseid külgi enda kogemustest. See on väga tõsine probleem.

MATEERIA vs TÄHENDUS

Kui võtta Darwini teooria, mis ütleb, et me võistleme omavahel ja et me peame võrdlema end omavahel, et näha kuhu me sobitume

ning sa segad selle Newtoni nägemusega füüsikast, mis ütleb, et universumi esmasus leidub meie füüsilises struktuuris.

Misjärel sa paned need kaks kokku ja ütled: "Kus sa tead kuhu sa sobid Darwini maailmas?" Ning vastuseks saad: "Kui palju materiaalsusest sa omad?"

Nii on inimkonna evolutsioon Newtoni ajast selline, kus me soovime planeedist eraldada materiaalsust nii, et meil oleks varandust

ja see varandus peegeldaks siis meie positsiooni selles hierarhias.

kui sa oleksid väga madalal positsioonil selles hierarhias, siis sul pole midagi. Kui sa oleksid väga kõrgel selles inimese elu hierarhias,

siis sul oleks raha ja positsiooni ja maju ja mänguasju ja kõiki neid asju. Ning siis sa ütleksid: "Noh, kas keegi kannatab kõige selle pärast?"

Tegelikult on palju kannatust igal tasemel, kas füüsilisel planeedil kannatamine või inimtsivilisatsioonis, kuid kannatust on kõikjal.

Selleks, et mina kui inimene tõestaksin oma hierarhiat pean ma võtma materjali planeedilt. Mida ma siis teen?

Ma kaevandan planeeti ja vägistan planeeti kõikidest tema aaretest nii, et ma saaksin hoida seda kullatükki enda käes ja öelda: "Näe kui palju ma väärt olen! Kus on sinu kuld?

Evolutsiooniteooria ei põhine kogukonnal, vaid indiviidil. Newtoni füüsika ütles, et oluline on ainult nähtav asi.

Kuid maailm, mis põhineb kvantfüüsikal, mis põhineb energial - mõistame energiat, mis põhineb emotsioonidel ja tunnetel nagu armastus ja ilu.

Just need on energia väljendused ning kvantfüüsikas rõhutame me rohkem just armastuse, tunnete, energia, ilu ja harmoonia olemust,

mitte raha ja materialistlikke väljendusi, mida me näeme tänapäeval. Miks on see nii tähtis?

Sest siis sa vaatad maailma ja ütled: "Kas sa tahad kilo kulda või tahad sa olla enda ellu täielikult armunud?"

Paul Bloom PhD, kognitiiv- ja arengupsühholoog

See on maal, mida tunneme kui "Õhtusöök Emmausi juures" ja 1940ndatel, kui arvati, et see maaliti Johann Vermeeri poolt,

oli selle väärtus miljoneid dollareid - olles seega hindamatu. See oli Hollandis ja see oli kõige kuulsam maal Euroopas. Inimesed reisisid üle kogu Euroopa, et seda näha.

Seda kõike päevani, kui avastati, et see pole Vermeeri maalitud, vaid valmistatud suure võltsija Meegereni poolt.

Teiste sõnadega avastati, et see pole sama maal, vaid

teinemaal ja selle väärtus langes järsku nulli.

See kuidas sa maitsed midagi on kriitiliselt mõjutatud sellest, mida sa arvad end söövat. See väljendub erinevatel viisidel.

Üks kena leid hõlmab lapsi. Kuidas mõjutada lapsi nii, et nad mitte lihtsalt ei sööks porgandeid ja ei jooks piima, vaid et peale porgandeid ja piima

ütleksid nad, et see maitses hästi. Paremini kui sinu tavaline porgand. Paremini kui sinu tavaline piim?

See on tegelikult väga lihtne. Seda tehti ühes uuringus mõned aastad tagasi.

Need tuleb välja võtta McDonaldi kotist.

Nad viivad inimesed aju skannimisele ja lamades selili läheb neile suhu kõrs.

Neile antakse veini juua läbi kõrre ning samal ajal skannitakse aju.

Nende silme ees on ekraan, kust nad saavad lugeda informatsiooni selle veini kohta, mida nad joovad. Kõik joovad sama veini.

Kui nad usuvad, et nad joovad odavat asja, siis nad raporteerivad: "Eh, see ei maitse hästi." Nende neurovastus on madal.

Kui nad arvavad, et nad joovad 200-dollarilisest pudelist, siis nad ütlevad, et neile väga meeldib, misjärel naudingukeskused hakkavad särama nagu jõulupuu.

See on John Cagei töö. See tuleb erinevatest nimedest, kuid seda kutsutakse tihti 4 minutiks ja 33 sekundiks,

sest see oli modernne esitlus, kus pianisti instrueeriti istuma klaveri ees ja vaikima 4 minutit ja 33 sekundit.

Nüüd võid sa ette kujutada, et see on küllaltki vastuoluline - kas see on geniaalne või naeruväärne.

Kuid minu lemmik fakt selle kohta on see, et sa võid minna iTunesi ja selle osta

1.99 dollari eest, ning kogu 4 minutit ja 33 sekundit on muidugi vaikus.

Ning ma olen selle kohta lugenud kommentaare, kus inimesed on marus ja ütlevad: "Et tuleb keerata enda arvuti heli lihtsalt maha ja istuda seal 4 minutit ja 33 sekundit."

Kuid psühholoogiliselt arvan ma, et see poleks sama vaikus. See on "see" vaikus, "sellest" etteastest.

Mind hämmastab see, et me ei mõista, et me mõtleme selle kõik välja. Me mõtlesime kõik selle välja. Kas tead, miks kullal on see väärtus, mis tal on?

Sest keegi andis talle sellise väärtuse. See on kõik. Kas sa tead, miks bensiin just nii palju maksab? Sest keegi andis talle sellise hinnangu.

Keegi spekuleeris, keegi otsustas, seal on uskumus, et kui piisavalt arv inimesi ühineb sellega, siis see saabki hinnaks.

Me kõik otsustasime seda. Nii et see on äratus sellest, et me kordame neid ringe ja me muutume juba väsinuks sellest,

võib-olla ma peaks tegema midagi teistmoodi sel korral, et olla keegi teine.

Inimesed on huvitatud TÄHENDUSE ja VÄÄRTUSTE arusaamisest.

Me peame seda kuulma. See on ühiskond ja just eriti meedia, kes suunab tavalised inimesed asjatutesse materiaalsete hüvede otsingutesse.

Inimesed ei elanud sedasi 50-60 aastat tagasi. See on kõigest viimase aja fenomen,

et kui sul on ühe mobiili asemel kaks tükki taskus, siis kuidagi on sinu seis parem.

Haha! Õige! Ma olen liialdamise kuningas. Ma olen Müügi Sultan. Ma olen Soodsate Ostude Boss.

Minu krediitkaardid ei vea mind kunagi alt. Minu kaardil on umbes seitsesada rahaühikut, mis tähendab,

et ma ei oma midagi ja võin osta veelgi enam. Ma olen einelaua-söödik, tabloidilugejast armastusväärne sell.

Ma saan parimatest parima, mida raha eest osta saab. Elu on ilus!

Elu on ilus minu punapeast naisega. Elu on ilus!

Keskmine Ühendriikide kodanik tarbib nüüd kaks korda rohkem kui nad tegid viiskümmend aastat tagasi. Küsi enda vanaemalt.

Tema aegadel hinnati juhtimist, leidlikust ja säästlikkust. Nii et kuidas see juhtus?

Koheselt peale Teist maailmasõda mõtlesid need mehed välja kuidas tõsta majandus taas jalgele. Jaekaubandusanalüütik Victor Lebow artikuleeris lahenduse, mis on muutumas normiks kogu süsteemile. Ta ütles:

"Meie tohutu produktiivne majandus nõuab, et me muudaksime tarbimise oma eluviisiks. Et me muudaksime ostlemise ja kaupade kasutamise rituaaliks, kus me leiame enda vaimset rahulolu enda egoistliku rahulolu tarbimises. Paljusid asju on kasutatud, põletatud, asendatud ja minema visatud järjest kiirenevas tempos.

"Reklaamindus, meedia üldiselt mängivad suurt rolli selles. Iga üks meist U.S. on mõjutatud 3000 reklaamist päevas.

Me näeme rohkem reklaami aasta jooksul kui inimesed viiskümmend aastat tagasi kogu elu jooksul.

Ning kui sa mõtled selle peale, et mis on reklaami eesmärgiks, siis avastad, et see teeb meid õnnetuks sellega, mis meil on.

Nii et 3000 korda päevas öeldakse meile, et meie juuksed on valed, meie nahk on vale, meie riided on valed, meie mööbel on vale,

meie autod on valed, meie oleme valed, kuid seda saab parandada kui me lähme ostlema.

Mr. Rogers, kes oli telemees siin Ameerika Ühendriikides ütles: "Ruum teleka ja vaataja vahel peab olema püha."

Kõik sõltub rahast ja sellest, kas nad saavad seda müüa.

Isegi kui see aitab inimkonda, ei usu ma, et meedia tegemiste eesmärgiks

on ostja mõjutamine, vaid see, et ta saaks selle 99% ajast sulle lihtsalt ära müüa. Oluline pole kas see on hea - nad lihtsalt müüvad sulle.

Isegi kui see pole hea, müüvad nad selle sulle ikkagi. Minu maailmas on sellel tohutu mõju minule kui kuulajale, mõjutades elu ühel või teisel viisil.

Osa probleemist on see, et inimesed on keskendunud üksnes iseenda väikesele maailmale, väikesele elule,

mida nad soovivad ellu viia, samas mõistmata, et saavutused üksinda pole võrdväärsed sellele õnnele, mida pakub koos saavutamine.

Ning seega arvan ma, et keskendutud on liiga palju ettevõtlikule ahnusele - "mina, mina, mina" - viimasel aastakümnel,

ning ma arvan, et inimesed on muutunud teadlikumaks, et me oleme muutumas üha enam õnnetumaks

ja seda mitte üksnes Ameerika Ühendriikides, vaid üle kogu maailma. Depressioon on kasvamas üha kiiremini.

Ma ei tea kas inimesed on sellest teadlikud enne kui neilt ei küsida olulisi küsimusi.

Mis on parim asi, mis juhtus sinuga selle viimase kuu jooksul?

Mis valmistab sulle rõõmu?

Mis annab sinu elule mõtte?

Uuringud on nii huvitavad selle kohta, et kui küsida kõrgkooli õpilastelt, mille poole nad püüdlevad, räägivad nad rahast.

Kuid kui küsida neilt, mis on parim asi, mis juhtus nendega eelmine kuu,

siis nad mainivad juhtumisi teiste inimestega ega maini kordagi raha.

Seega intuitiivsel tasemel mõistavad inimesed, mis toob neile rõõmu, kuid mõnikord peavad nad seda avastama raskemaid teid pidi.

Ning seega oleme me naeruväärses olukorras, kus me käime tööl, võib-olla isegi kahel töökohal, ja oleme koju tulles kurnatud,

misjärel me istume maha oma uuele diivanile ja vaatame telekat ja reklaame, mis ütlevad meile "SA OLED KOBA" ning sa pead minema ja ostma midagi selleks, et tunda end paremini,

misjärel sa pead töötama rohkem, et maksta asjade eest, mida sa just ostsid nii, et tulla koju ja olla veelgi väsinum

nii sa istud maha ja vaatad veel telekat ning see ütleb sulle jällegi, et pead minema kaubanduskeskusesse

ning meie oleme sellel hullumeelsel töö, vaatamise, kulutamise jooksulindil... ning me võime lihtsalt peatuda.

IGA 5 SEKUNDIGA NÄLGIB ÜKS LAPS SURNUKS

GLOBAALSED SÕJALISED KULUTUSED TÕUSEVAD IGAL AASTAL, PRAEGU ÜLETAB SEE JUBA 2 TRILJONIT DOLLARIT

75% KALAPÜÜGI ALADEST ON PEAAEGU TÜHJAD, 40% PÕLLUMAAST KAHJUSTATUD

Maailm on muutunud

66% ROHKEM LOODUSÕNNETUSI AASTAS ALATES 2000ndast

ning meie peame muutuma koos sellega.

MUUTUS?

Ma olen kirjutanud avaliku kirja president Obamale taaselustades seda loosungit.

Mis oli Clintoni presidendi kampaanias. Loosungiks oli: "See on majandus, sa rumal!"

Minu jaoks on selleks loosungiks: "See on maailmavaade, sa rumal!"

Seni kuni maailmavaade pole muutunud, milles teadlikult võetakse kuulda väärtusi - kuulata elu mõtet personaalselt ja ühiskondliku elu mõtte kohta -

kuni me seda ei tee, ei saa ka tulla tõelist muutust. Kirjutasin president Obamale järgnevalt: "Rääkisite küll tõelisest muutusest, millesse me saame uskuda

ning kui te tõesti tahate muutust, millisse me võime uskuda, siis palun aidake meil muuta meie maailmavaadet."

Inimeses toimuv muutus on võtmeks kogu maailma muutmiseks. Ilma selleta ei muutu mitte midagi olulist.

Meil pole vaja lappida probleeme, ega lahendada neid.

See mida me vajame on transformatsioon, põhjapanev transformatsioon,

mis tähendab väärtuste muutmist, mõtlemise muutmist ja teadvuse muutmist.

Muutust selles, kuidas inimene mõtleb ja tegutseb.

Maailmavaade mõjutab tsivilisatsiooni mootorit, see mõjutab iga ühe individuaalselt mõtet sellest, kes me oleme ja kuidas käitume, meie moraalset tunnetust, äri - see mõjutab kõike.

Eksperiment viidi läbi kahe sotsiaalpsühholoogi poolt, nad tegid järgnevat:

nad võtsin kogumi õpilasi ja lasid neil lugeda ühte kahest katkendist.

Üks katkend oli kirjeldus sellest, kelleks me end peame, mille võtmefraasiks selles peatükkis oli: "Sa pole muud kui üks kogum neuroneid,

me oleme põhimõtteliselt materiaalne aines, mis näitab, et kõik su mõtted ja olemus, kõik su tunded ja emotsioonid ja kõik su sisemine elu pole muud kui kogum neuroneid."

Misjärel anti õpilastele võimaluse teha mõningaid eksperimente, kus nad said spikerdada kui nad tahtsid.

Ning mida nad leidsid oli see, et õpilased, kes lugesid katkendit, "sa pole muud kui üks neuronite kogumik," spikerdasid märgatavalt rohkem.

Kui sinu maailmavaade ütleb, et mitte millelgi pole tõelist tähendust ja et lõppkokkuvõttes on universum mõttetu objekt

ja kui sa sured, oled sa surnud ning mitte midagi muud ei toimu, siis see muudab sinu praegust tunnetust sellest, kuidas elada enda elu praegu.

"Ma peaksin saama kõike, mida teisedki saavad praegu! Ma pean petma kui mul vaja on!"

Samas kui meil on teistsugune mudel, mis ütleb, et võib-olla oled sa osake ühest suurest elusüsteemist,

millel on mingi sisemine tähendus ning kõik muu ja sellel võivad olla tagajärjed mitte üksnes sinule vaid ka sinu kallitele ja kõikidele teistele.

Kõik need probleemid, mis tänapäeval kerkivad, pole tegelikult probleemid vaid küsimused.

Kes me oleme? Kelleks me soovime saada? Kuidas me soovime eluga suhestuda?

Kuidas me soovime suhestuda kõikide nende erinevata elu tahkudega, keskkonnaga, planeedi endaga ja loomulikult inimestega?

Miks me oleme siin ja kuhu me siit liigume?

Mis on minu elu tähendus?

Me oleme ülemineku etapis, kus vanad vastused pole enam jätkusuutlikud ning seepärast seisame praegu vastastikku kriisiga.

Nii et praegune populatsioon on muutumises ning see ütleb, et vana ei toimi enam ning me oleme valmis uuteks vastusteks, mis loob uue, jätkusuutlikuma tsivilisatsiooni.

Lihtne punkt - vana tsivilisatsioon pole enam jätkusuutlik.

Vastused on vigased.

Uued vastused on moes ja me oleme hetkes, kus me soovime võtta need uued vastused, et kududa uut kultuuri, mis toetab neid vastuseid ja toetab meid.

Ning sellel kriitilisel ajahetkel peame me ümber sõnastama selle, mis tähendab olla inimene. Me peame valima uue identiteedi - otseselt valima uue identiteedi -

Ja taaslooma ennast kui inimkonda, uuena, taaslooma ennast kui uhiuut elusat organismi ja kui uhiuut liiki

ning looma organismi kobarana kui gruppi, mitte kui üksikindiviididena, kes on hajutatud.

Me peame muutma enda mõtlemist sellest, kes me oleme teineteise suhtes.

Me oleme elanud võistluslikus ühiskonnas liiga kaua ja maailm, mida ma näeme, on selle tulem - egoism, võistlushimuline ego.

See, mida me peame tegema on õppima koostööd ning loobuda egost ning mõistma taas, et kui ühes riigis elavad inimesed, kes on väga vaesed

ning väga rikkad, siis väga rikkad peavad omama väga suurt sõjaväge ja suurt aeda, et hoida neid teisi inimesi väljaspool.

See ühiskonna eraldatus ja strateegia, mis on tänapäeval, ei hakka enam toimima.

Inimene peab läbima muutuse, mõistmaks, et oma elu tuleks tal elada inimkonna ühtsuse nimel, selles me oleme me nagu üks inimene ühe südamega,

jagades seda soovi, seda mõtet, meie seotusest teineteisega, tehes tänu sellele vastastikuseid, ühiseid järeleandmisi, olles nagu rakk elavas kehas.

RÖÖVIK, LIBLIKAS

See on nii lihtne, kuid me teeme selle väga keeruliseks ning need rasked asjad - väljakutsed, need jubedused, mida näeme -

on seal selleks, et utsitada meid olema paremad kui me oleme ning enne kui me seda nägema hakkame, jätkuvad need igas valdkonnas.

Me vaatame enda majanduskriisi, me vaatama enda ökoloogilist kriisi, me vaatame enda vaimset kriisi ja me ütleme:

"Ma pole õnnelik, ühiskond pole õnnelik, mis meiega valesti on?" See saab ajendiks.

Meil on vaja probleeme, et tuleksid lahendused. Probleemid loovad loovust. Pole olemas sellist asja nagu probleem; probleem on oma olemuselt üleminek.

Nii ma näen tänapäeva kriisi ka kui üleminekupunkti inimkonale. Ma ei näe seda kui tingimata midagi ebatavalist.

Üha uuesti ja uuesti looduses, alustades iidsest bakterist kuni tänapäeva liikideni välja, läbivad nad nooruki faasi, mis kujutab endast vaenulikku võistlust, et end kehtestada,

misjärel nad avastavad koostöö ökonoomia. Ning avastades, et on odavam, efektiivsem ja tasuvam kõikidele see,

kui toidad enda vaenlast, temaga võitlemise asemel, siis ollakse selle uue tsivilisatsiooni poole teel, mida otsitakse.

Imeline osa sellest, et loodus on fraktaalne on see, et me saame kasutada loodus mustreid, mõistmaks teisi olemasolevaid mustreid, sest mustrid kordavad end.

Nii et nüüd, kui sa soovid vaadata neid mustreid, mis tekivad sellel planeedil ja aru saada, mis toimub, vaata röövikut kasvamas.

Röövik koosneb, ütleme, seitsmest miljardist rakust samas kehas. Iga rakk on kodanik.

Kas tead mida? Nad on inimesed nagu meie, nad töötavad iga päev, rakud seedesüsteemis võtavad toitu ja lõhuvad selle väiksemateks osadeks.

Mõned rakud on liikumise rakud. Need on rakud, mis liigutavad röövikut mööda struktuure, nagu veoautod kiirteel ja sõidukid, mis transpordivad materjale kõikjale.

Immuunsüsteemi rakud võtavad süsteemi kaitsja rolli. Hingamisteede süsteem tagab, et värske hapnik saabuks. Kõikidel rakkudel on töö.

Röövik kasvab. Olles selles röövikus reporterina, ütleksid sa: "Hurraa, majandus kasvab väga kiirelt, see kasvab iga päev, kõik töötavad täiskoormusel.

Just sellist asja me lootsime näha, et kui palju me kasvame iga päev, mingi protsent, iga päev."

Ning siis röövik jõuab teatud kasvu punkti, kus ta lõpetab söömise, suutmata seda enam teha. Ta on jõudnud oma maksimum suuruseni.

Ning siis, oles selles kommuunis üks rakuke, kujutle ette seda olukorda, mis juhtub, kui sa teed ühel hetke tööd ning äkitselt ei tule enam nii palju toitu peale, mistõttu sinu seedesüsteem ütleb:

"Kuule, töö kulg aeglustub, tehas aeglustub." Järsku on see madalseisus ja paljud rakud lastakse lahti oma tööülesannetelt.

Nüüd on tekkinud järsku rakud, kes ei tööta. Miks? Seepärast, et piisavalt toitu ei tule peale, et hoida neid töös. Toitumissüsteemi sulgumisel saavad mõjutatud ka teised töökohad,

sest kui puudub toit, siis pole ka energiat ning kõik süsteemid hakkavad rakke töölt koondama, rööviku naha all valitseb suur kaos. Miks?

Seepärast, et süsteem lakkas töötamast, rakkudel puudub töö, miski ei arene enam ja see laguneb lihtsalt koost.

Olles sel hetkel rakk rööviku kehas, ütleksid sa: "Oh issand, maailma lõpp on lähenemas!"

Ning samas kõikide nende miljardite rakkude keskel võime leida geneetiliselt identsed rakud,

mis pole teistest kuidagi erinevad, kuid nad mõtlevad erinevat ja reageerivad signaalidele erinevalt.

Neid rakke kutsutakse huvitava nimega "kujutlusvõimega rakud" ning need kujutlusvõimega rakud suudavad välja tulla uute visioonidega

ning see, mis juhtub kogu selle kaose keskel, kui teised rakud on paanikas, mõeldes, et maailma lõpp on tulekul,

siis need uued kujutlusvõimega rakud loovad uusi ideid, uusi visioone, plaane, skeeme, viisi kuidas elada uut moodi ning ümber nende ideede hakkavad rakud reorganiseeruma.

Nad hakkavad looma uusi massiivseid organisatsioone, et luua midagi, mis on eelmisest süsteemist veel enam imelisem.

Süsteemi, mis on palju jätkusuutlikum, millel on kõrgem evolutsioonitase, ning seda süsteemi mida nad loovad, kutsustakse "liblikaks".

Jätkusuutmatu rööviku uskumuste süsteemi ja eluviisi vanast maailmast tabab seega üleminek.

Seega on teil praeguses maailmas kaks valikut:

Säilitades rööviku staatust öeldes: "Oh issand, taevas kukub alla!" Olles hirmus.

Või öeldes: "Rööviku aeg on läbi, ma tahan ehitada liblikat." Jah, aga miks?

Sest kui ma muutun aktiivseks ja positiivseks selles liblika ehitamise protsessis, siis ma olen hõivatud, ma töötan, me loome tulevikku.

Kui ma aga istun seal ja kaeban selle üle, et röövik kaob, siis ma teen end haigeks ja sellega ka kõiki teisi. Miks? Sest ma ei lisa midagi sellesse evolutsiooni.

Kus asume meie siis praegu? Me oleme oma tsivilisatsioonis hetkes, kus röövik sureb ja kus on tekkimas liblikas.

See, mida peame teadvustama on, et kõik see kriis ja teised sündmused ei asu meie teadvusest väljaspool vaid on ka meie teadvuse sees.

Ka selles segaduses on plaan. Kui vaadata bioloogilist evolutsiooni, siis suur evolutsioon saab alguse katastroofist.

Evolutsioonis, mis praegu inimesega toimub, ollakse liialt mures negatiivsete emotsioonidega ja irratsionaalsemõtlemisega, selle asemel, et kuulata kuulata väärtusi nagu -

armastus, ilu, õiglus, headus. Me hakkama seda kuulma. Kuid kuidas seda kuulda ilma valusate kannatusteta?

TEADLIK EVOLUTSIOON

Ma usun, et olulisem küsimus oleks, kuidas me saaksime võimalikult paljud inimesed panna mõistma, et tegelikult oleme üks, et nad mõistaksid ühtsust.

Tuleb muuta keskkonda nii, et see toetaks meid viisil, kus me hakkaksime teineteist austama,

samas meie väärtussüsteemid peavad mõistma, et me ei saa ellu jääda toetudes loogilisele mõtlemisele

kus valitseb võistlushimulise mõttelaad, mis on kinnistunud meisse juba mitmeid põlvkondi tagasi.

Kui keskkond jätkab isekuse propageerimist, siis seda raskem saab olema sellest väljumine.

Seega kui me loome keskkonna, mis annab meile julguse olla teiste vastu andvam ning see tasustab ja tugevdab andmist,

siis ma arvan, et me liigume palju kiiremini sellesse andvasse mõttelaadi.

See, mida me praegu hakkame nägema, on suurte institutsioonide kokkuvarisemine -

majanduse, poliitika, hariduse, tervishoiu alustes - kõikides maailma institutsioonides.

Seega peab olema muutus kõikidel tasemetel ning see saab alguse hariduses ja teadvuses. Miks?

Seepärast, et teadmised tõid meid sellesse punkti ja selgub varsti, et need on iganenud uskumised, mis ei toeta meie ellujäämist.

Me peame võtma enda vanad piiratud uskumised, mis tõid meid praeguse maailma seisundisse, kirjutama need uskumised ümber selleks, et kui me astume järgmise sammu

siis on see teadlikult ja uue jõuga ja mõistmisega kuhu me tahame jõuda. Seega on meil vaja muuta haridust.

Lihtsalt kujutle ette, mis juhtuks, kui me muudaksime enda keskkonda täielikult.

Mis siis saaks, kui me kuuleksime pidevalt uudistes - läbi kunsti, meelelahutuse, reklaami -

et oleme vastastiku sõltuvad, et me oleme seotud ja integraalne süsteem.

Millisena meie maailm siis välja näeks? Kuidas sa suhtuksid teistesse siis selles süsteemis?

Sa hakkaksid äkitselt tundma, et sa suhtud teistesse nagu nad oleksid sulle lähedased.

Sa muretseksid vähem selle pärast, kuidas teisi ära kasutada, kuidas manipuleerida ja olla parem.

Sa hakkaksid nägema, et teine on sulle kuidagi lähedane. Sul on külgetõmme teiste vastu, justnagu nad kuuluksid sulle.

Sa hakkaksid arvestama nendega nagu oma lastega või perekonnaga.

Sa arvestad nendega kui sa mõtled, et sa võtad enda elus midagi ette. Sa mõtled: "Kuidas see neile mõjub?"

Just selline on see muutus, mille peame läbima ning see võib juhtuda meiega üksnes läbi õige keskkonna, milleme endile loome.

Meil on need negatiivsed emotsionaalsed ajumustrid võistluslikusest ja ahnusest ja kadedusest ja vihast ja mis sul on,

kuid me saame luua reaalsuse, kus me loome positiivseid emotsioone endile ja oma suhetes ning me võime luua positiivseid emotsionaalseid ajumustreid -

ajumustreid, mida oleme loonud läbi vabatahtlike armastavate tegude, teadlikult harjutades.

See tühistab negatiivsed emotsionaalsed ajumustrid nii, et me suudame ületada enda algseid soove.

Me hakkame mõtlema emotsioonidest kui millestki, millel on kollektiivne identiteet, justkui oleks inimühiskonnas teatud emotsioonide torm,

vaikne mäss, mis toimub otse pinna all, kogu aeg.

Seda seetõttu, et kui me kaardistasime selle võrgustiku, siis leidsime me selles õnnelikest ja õnnetutest inimestest koosnevaid kogumikke

ning meil oli võimalik väga hästi ka näidata, et õnnelikud inimesed on võimelised mõjutama teisi, et nad muutuksid õnnelikuks ja et õnnelikkus levib ühelt inimeselt teisele ja sealt edasi.

Selline vaade inim-superorganismile on aidanud meil muuta seda, kuidas me mõtleme endast kui inimesest. Me oleme ühendatud.

Me oleme ühendatud selliselt nagu teisedki sotsiaalsed liigid on ühendatud, näiteks kala- või linnuparved.

See on loomadel. Samuti on see n-ö "primitiivsetel inimestel." Tundub aga, et meil on see kaduma läinud, intensiivse egoistliku kalduvuse tagajärjel.

Taastades aga selle omavahelise ühenduse, oleme me teineteise vastu solidaarsemad. Me laiendame enda solidaarsust, mis kehtib praegu üksnes meie perekonnas.

Me võime laiendada seda laialdaselt, lõpuks üle kogu inimperekonna ja elukeskkonna.

Me võime julgustada inimesi kõikides eluvaldkondades, kõiksugustes organisatsioonides, et nad jõuaksid tundeni, et oleme tõeline globaalne perekond ja et võime jõuda unistatud maailmani.

Mida on leitud aga kõikjal on see, et kõige õnnelikumad inimesed omavad kõige elavamat sotsiaalset võrgustikku.

Nad teevad rasket tööd, et kultiveerida teiste inimestega suhteid. Seega on kokkukuuluvus ja teiste kokkutoomine on see, mis toob kõige enam inimestele rõõmu.

ÜHENDUSE LOOMUS

Mõningal määral on teadus alati tunnistanud, et kõik on omavahel seotud. Kuid kõik on vastastikuses sõltuvuses

ja kuna sa ei saa kõike korraga õppida ning seega on teadus tükeldanud maailma väikesteks tükkideks,

misjärel sukeldub ta igasse tükki sügavuti ja sellest saab teadusala.

Kuid lihtne on unustada, et see tükike on siiski ühendatud kõige muuga. Me mugavalt unustame selle,

et see miski loob lõpuks tervikliku süsteemi kuid selle asemel näeme seda killustatuna.

Ja võib-olla üksnes väike protsent teadlastest on tõmmatud selle idee poolt,

et kuidas see asi, mida ma õpin sobitub suuremasse pilti.

Seega teadlasele, kes mõtleb sellest, jõuab lõpuks ideeni, et piisavalt kaugele vaadates

on see universum on tegelikult üks suur asi.

Me küsime: "Miks oleme siin inimestena?" Kuid vastuseks antakse selline kohutavalt halb asi nagu:

"Pole põhjust, miks me ei peaks siin olema. Me oleme lihtsalt geneetiline apsakas ning seega võime teha ükskõik, mida soovime, sest algselt me polekski pidanud siin olema."

Nii ignoreerime suuresti enda suhteid, ümbritsevat maailma ja loodust kus me elame,

seda seepärast, et usume, et organismid sattusid siia läbi juhuse.

Kui sa vaatad planeeti Maa, siis avastad sa, et elame elu toetavates väga kitsastes piirides - täiuslik gaaside kombinatsioon keskkonnas ning täiuslik temperatuur ja kõik muu.

Ning see kõik on konstantne, mis on vägagi ebatavaline sündmus, sest kuidas saab üks planeet säilitada selles maailmas konstantsust, kui kõik selle ümber on dünaamiline?

Vastus on selles, et loodus on loonud organismid üksteise järel, et hoida keskkonda tasakaalus

ning kompenseerida tegevuste jadasid, mis toimuvad meie ümber nii, et me hoiaksime seda, mida kutsutakse homöostaasiks.

Väga lihtne näide oleks see: maailm koosnes algselt taimedest ning keskkond, milles oli peamiselt süsinikdioksiid ja natuke hapniku,

muutus lõpuks tühjaks sellest süsinikdioksiidist ja hapniku tase suurenes, sest taimed kasutasid süsinikdioksiidi pidevalt ja tekitasid hapniku pidevalt, mille tulemusena tasakaal muutus.

Lõpuks oli nii palju hapniku planeedil, et planeet muutus tuleohtlikuks.

Mõnikord välk lõigi, põletades kogu hapniku ja kogu planeedi. Elu polnud jätkusuutlik.

Nii lõigi loodus tasakaalu ning tasakaalustajas olid loomad.

Loomad hingavad sisse hapnikku ning vabastavad süsinikdioksiidi, mis on vastupidine sellele, mida taimed tegid.

Miks on see siis oluline? Sest kui sa paneb loomad ja taimed samasse keskkonda,

kus taimed tarvitavad süsinikdioksiidi ja vabastavad hapniku ja loomad tarvitavad hapniku ja hingavad välja süsinikdioksiidi. Siis see loob tasakaalustatud harmoonia ringi.

Nii et loomade teke polnud lihtsalt juhuslik sündmus, vaid see oli vajalik selleks, et hoida tasakaalu.

Nüüd vaata elule, nagu see oleks üles-alla liikuv kiik ning see käib nii, et kui ma asetan ühe organismi ühele kiigu küljele siis see läheb tasakaalust välja,

nüüd aga loodus asetab teise organismi teisele küljele, et luua taas tasakaal.

Nii ma ütlesin: "Kus on inimesed sellel kiigel ja miks on see tähtis?"

Seepärast, et inimestel on nii palju jõudu, et kui nad pole kindlad, mida me teeme, siis võime me kiige ühe küljele liig palju raskust asetada ja kogu looduse tasakaalust välja viia.

Siis on meil vaja õppida, kuidas tulla tagasi ja kallutada tasakaal uuesti tagasi.

Ilma teadvuseta sellest, kuidas sobitume loodusesse,

kaotasime me arusaama sellest faktist, et teised organismid on hoidnud siiani keskkonda tasakaalus. Me poleks tohtinud manipuleerida keskkonnaga.

Kuid kui tasakaal kaldub liialt kõrvale inimkonna tõttu, siis see tähendab, et loodus ei toeta enam inimelu sellel planeedil.

See tähendab, et oleme liialt häirinud keskonna tasakaalu ja põhjustame meie endi väljasuremise.

Nii asub see kirjutisena seinal. Me peame töötama kollektiivselt, et luua taas harmooniat keskkonnas.

Kui me saame sellest teadlikuks, saame asuda tegelema sellega kui peamise inimtsivilisatisooni suunaga.

KRIITILINE MASS

Kas meie, kui globaalne hõim, suudame piisavalt kiiresti ennast kokku võtta selleks, etmeie kollektiivne käitumine muutuks piisavalt kiiresti?

Peidus on suur potentsiaal, sest ennast ei pea kohe kõik muutma, vaid üksnes see osa, mida kutsume "kriitiliseks massiks".

Me ei tea kui palju inimesi peab muutuma selleks, et see hakkaks levima, kuid fakt on see, et kui inimesed hakkavad mõtlema ja käituma teisiti, siis sellel on mõju teistele, see levib.

Teadlased RPI-st on avastanud, et kui kõigest 10% populatsioonist pühendab end sügavalt mingile ideele,

siis nende idee võetakse omaks ka ühiskonna üldsuse poolt. Mis on huvitav, on see, et matemaatiline mudel näitab nagu see oleks spontaanne hüpe.

Seda seetõttu, et alla kümne protsendi pole mingit progressi näha, kuid kui protsent tõuseb üle kümne, siis idee levib nagu kulutuli.

Ma ei usu et see tekiks esimesena juhtide seas, samuti mitte poliitikute või ärijuhtide seas üldiselt.

Ma arvan, et leidub erandeid, on ju olemas väga selgelt mõtlevaid poliitilisi juhte, ning äriinimesi,

kuid tervikpilti vaadates on neil inimestel selles praeguses süsteemis liiga palju kaalul ning nad kardavad muutust,

sest nende endi võimu ja rikkuse aluseks on selle praeguse süsteemi säilitamine.

Seega peab muutus tulema kuskilt mujalt. Ma ei usu, et see saab tulla kõige vaesematelt inimestelt.

Kõige vaesemad inimesed, võib-olla kaks miljardit inimest maailmas üritavad ellu jääda kuidagi.

Neil on vaja saada toitu, peavarju, tööd, meditsiinilist abi ja haridust - miinimum vajamineval tasemel.

Me ei saa oodata seda nendelt kahe- või kolmesajalt miljonilt tõeliselt rikkalt ja eliitklassi kuuluvalt inimestelt.

See peab tulema neilt, kes on vahepeal, kellel on valik, kes muutuvad üha enam murelikuks

ning kes teavad, et midagi on vaja ette võtta ning lootus on, et nad ärkavad üles.

Kui on inimesi, kes on teadlikud sellest, et maailm peab muutuma integraalseks, siis küsimuseks on:

Kas nad saavad tulla kokku? Kas nad suudavad teha esimese sammu selle suunas?

Ma arvan,et globaalse kriisi probleemiks on see, et individuaalsest lähtepunktist vaadatuna muutub raskeks mõista, mida mina selle suhtes ette saan võtta.

Kui ma ütlen, et muuta tuleb enda ego, siis see on illusioon. Kuidas ma saan muuta enda ego olles nii paljudest teistest egodest sõltuv?

Seega, kui pingutavad üksnes mõned, muutub maailma kese vastavalt. Miks?

Seepärast, et evolutsiooni surve mõjub kõigile. Puudub üksnes õige kontekst. Kõik, mida nad vajavad on üksnes ajend.

Ajend antakse selle ülemise inimeste ešeloni poolt, kes töötavad koos, et arendada positiivseid emotsioone

nii, et kõik on mõjutatud palju suuremast numbrist, kui selle algatanud kommuuni enda suurus. Nii, et väike muutus ühes väikeses kommuunis võib mõjutada palju suuremat inimkommuuni

ning vastastikused sidemed, mis on meie vahel tänu internetile, egode vastastikused sidemed ilma ise seda teadmata võivad muutuda ja luua end iseseisvalt

ning seega võivad muutused toimuda väga kiiresti.

Põhiline idee on selles, et inimkonna vahel on tohutu hulk sidemeid, mis ulatudes lõpmatutesse kaugustesse. Ma olen ühendatud sinuga ning sina kellegi teisega ning nii lõputult väljapoole.

Sinu teod võivad mõjutada teiste, kes on su ümber, tegusid ja tundeid, mis võivad omakorda levida teisteni ja sealt jällegi teisteni.

Kui sa ütled kellelegi, et nad ei mõjuta kedagi, siis nad ei võta midagi ette.

Kuid kui sa ütled neile, et nad mõjutavad tuhandet inimest, siis nad muudavad enda elu. Just seepärast arvan ma, on meil nii oluline mõista, esiteks ja põhiliselt, et oleme omavahel ühendatud.

Mõtlevad inimesed näevad selles võimalusi, nii tuleb meil teha seda kollektiivselt.

Me peame tegema seda kollektiivselt läbi dialoogi, esmalt kahe inimesega, läbi nende suhte ning siis üldistades seda kogu perekonnale,

kogu kommuunile, sealt edasi suuremale kommuunile, riigile ja kuni kogu maailmani välja.

Vaja on ühiskonda, et mõista, et me ei saa seda teha omapäi. Me ei saa seda teha üksinda.

See mida meil teha tuleb on tegelikult väga lihtne - aidata inimestel end sellega samastada ja näidata, mis on selle andmise kasu,

kui annad selle, et töötad koos ja kui tohutul hulgal parem on elu isegi materiaalselt ja vaimselt.

Inimestevahelise ühenduse puudus põhjustab kogu kurbuse selles maailmas. Selles pole kahtlustki.

Me oleme ristteel ning see ei saa olema määratud saatuse poolt, sest see pole meie saatus.

Me oleme punktis, kus inimkonna tuleviku määrab ära see, kuidas inimesed mõtlevad sellest täna ja kuidas nad käituvad.

Teadlikus. Ärkamine. Need on võtme sõnad. Meil on võimalus muutuda.

Üks asi, mida me peame arvesse võtma, on see, et küsimuseks pole enam kas muutuda või mitte.

Muutus tuleb. Ainuke küsimus on kas see jõuab meieni ootamatult ja äkitselt ilma,

et me saaksime ise sinna midagi parata ning kus me muutume selle ohvriteks.

Või me oleme ettenägelikud ja loome need suured muutused, mis toovad meieni parema tuleviku.

See on selle praeguse põlvkonna enneolematu ülesanne.

RISTTEEL uue maailmavaate sünnitusvalud

Kirjutanud, juhendatud ja toimetatud: Joseph Ohayon

Eesti keelde tõlkinud ja toimetanud Ingrid ja Toivo Kikkas