Mida loomad mõtlevad ja tunnevad ja miks see oluline on | Carl Safina | TEDxMidAtlantic

Carl Safina tutvustab meile loomi maailma erinevaist paigust, tuues näiteid nende erakordse taju, mõttetegevuse ja tunnete kohta. Avastades, kes loomad tegelikult on, me näeme, et on vale rääkida neist kui asjadest. Ometigi me hävitame väljasuremiseni neid samu loomi, kelle üle me peaksime rõõmu tundma. Meie oleme see üleujutus, mis Noa laeva ähvardab. Carl esitab meile keerulise küsimuse: Kas me oleme suutelised elu maa peale alles jätma?

See loeng on osa TEDx üritusest, milles on kasutatud TED konverentsi vormi, kuid üritus oli kohaliku kogukonna korraldatud. Rohkem infot leiad http://ted.com/tedx
Kala nimede tõlkimise abi eet täname Aare Verliini.

Alustame lihtsa küsimusega.

Kas mu koer tõesti armastab mind
või ta ainult ootab maiust?

(Naer)

Ilmselgelt ta armastab mind.

On ju ilmselge?

(Naer)

Kuidas me teada saame,
mis nende väikeses peas toimub?

Midagi seal toimub.

Miks me küsime alati,
kas mind armastatakse?

Miks oleme meie tähtsad?
Miks me oleme sellised eneseimetlejad?

(Naer)

Mina küsin teistmoodi.

Kes sina oled?

Minu meelest sobib see küsimus
loomade kohta paremini.

Me arvame, et meie peas toimuv

on ainult inimese puhul võimalik.

Aga ka teistel on ajud.

Mõned neist on väga suured.

Mida nad teevad oma suurte ajudega?

Kas nad suudavad mõelda, tunda?

Kuidas me sellele küsimusele
vastuse leiaksime?

Vastust on võimalik leida.

Me võime uurida aju, evolutsiooni

ja käitumist.

Esiteks tuleb meeles pidada,
et meie meel on meile pärandatud.

Meie aju on kusagilt mujalt pärit.

Kõigepealt arenesid närvid meduusidel.

Esimesed närvid muutusid
esimeseks seljakeelikuks.

Esimestest seljakeelikutest
arenesid esimesed selgroogsed.

Selgroogsed tulid ookeanist välja
ja läksid paha peale.

(Naer)

Tegelikult on kala, koera
ja inimese närvid üsna ühesugused.

Vahe on ainult nende paigutuses.

Millised võivad siis olla vaimsed võimed

kui närvid on ühesugused?

Näiteks jõevähk.

Tuleb välja, et vähile
võib tekitada ärevushäire,

kui teda väikese elektrilöögiga

takistada urust lahkumast.

Aga kui talle anda sama rohtu,
millega inimestel ärevushäiret ravitakse,

siis vähk rahuneb, ronib välja
ja hakkab ümbrust uurima.

Sama kehtib ka obsessiiv-kompulsiivse
häirega koerte puhul,

kui neile antakse sama rohtu,
mida inimestelegi,

siis see töötab ka koerte puhul.

Mida see näitab meie ajude
ühesuguse toimimise kohta?

Kas me teadvustame endale
jõevähkide ärevust?

Ei, me lihtsalt keedame nad ära.

(Naer)

Kaheksajalad kasutavad tööriistu
nagu ka enamus ahve.

Nad tunnevad ära inimeste nägusid.

Kas me teadustame endale
kaheksajalgade ahvilaadset mõistust?

Tavaliselt me keedame nad ära.

(Naer)

Kui kivikoha eest põgenev kala
poeb korallide vahele peitu,

siis kivikoha läheb sinna,
kus teab mureeni magavat,

ta annab mureenile märku
endale järgneda.

Mureen lähebki appi.
Ta poeb korallide vahele.

Vahel saab mureen kala kätte,

vahel kala põgeneb
ja otse kivikoha lõugade vahele.

See on koostöö.

Kuidas me teadustame endale
kalade vahelist koostööd?

Tavaliselt neid praadides.

(Naer)

Merisaarmad kasutavad kivist tööriistu.
Oma tegemiste kõrvalt

õpetavad nad saarmalastele,
kuidas tööriistu kasutada.

Šimpansid kasutavad ka tööriistu,

aga nad ei õpeta nende
kasutamist oma lastele.

Mõrtsukvaalad õpetavad oma lapsi
ja jagavad oma söömaaegu teistega.

Kui vaadata inimaju, siis näeme,

et see on viimistletum
kui varem arenenud ajud.

See on pika evolutsiooni tulemus.

Kui võrrelda inimese ja šimpansi aju,

siis paistab inimaju
väga suure šimpansi ajuna.

Vähemasti on see suur,

nii et me võime
edaspidigi ääri-veeri mõelda,

et me oleme teistest üle.

Aju suurus paistab olevat ainus asi,
mis meile korda läheb.

Aga on veel delfiiniaju,
mis on veel suurem ja kurrulisem.

Miks on neile selline aju antud?

Me näeme aju,
aga ei näe mõistust.

Aga me näeme, kuidas mõistus töötab
mõistuspärase tegutsemise puhul.

See elavandipere

on leidnud palmipuude alt varju.

See on laste uinaku jaoks hea koht.

Täiskasvanud puhkavad ka,
aga ainult tukastavad,

nad on pidevalt valvel.

Me saame sellest aru,
sest see ühtib nende arusaamadega.

Nad näivad lõdvestunutena,
sest nad on lõdvestunud.

Nad läksid varju samal põhjusel,

miks meiegi oleksime seda teinud.

Need elevandid ei näi lõdvestunutena.

Keegi ei arvaks nii neid vaadates.

Nad paistavad ärevuses olevat.
Nad ongi ärevuses.

Nende elus varitsevad ohud.

On inimesi, kes neile haiget teevad.

Tuleb välja, et kui salvestada
turistide juttu

ja kohalike karjaste kõnet,

kes vahel elevatidele liiga teevad,

ja siis lasta seda elevantidele ette,

siis elevandid ei tee turistidest väljagi,

aga nad kogunevad ja põgenevad
karjuste hääle peale.

Nad jagavad inimesed lahtritesse.

Nad teavad, mis toimub.

Nad tunnevad oma sõpru.
Nad tunnevad oma vaenlasi.

Nad tunnevad ära oma pere liikmed.

Neid ajendavad tegutsema
samad asjad, mis meidki.

Kõik on sama nii maal
kui meres: jää ellu,

hoia oma lapsed elus ja elu läheb edasi.

Me näeme ja mõistame abistamist.
Me näeme, et lapsed on uudishimulikud.

Me näeme perekonnasidemeid.

Me saame aru kiindumusest.

Kurameerimine on kurameerimine.

Vahel ikkagi inimesed küsivad:
Aga kas neil on teadvus?

Üldnarkoosi all sa kaotad teadvuse.

See tähendab, et sa ei tunneta midagi.

Sa ei adu ümbritsevat maailma.

See on teadvusetus.

Kui sa adud ümbritsevat maailma,

siis sa oled teadvel.

Teadvelolek on laialt levinud.

Mõned inimesed arvavad, et empaatiavõime

on ainult inimeste eriline omadus.

Aga empaatia on ainult võime
oma kaaslaste tuju tajuda.

See on väga kasulik ja tähtis.

Sa pead teadma, mis su ümber toimub,

mida teised teevad.

Vanimaks empaatiavormiks on nakkav hirm.

Kui sa oled inimeste seas
ja äkki nad kõik ehmuvad ja lahkuvad,

siis pole tark mõte sinulgi
sinna mõtlema jääda,

et ei tea miks küll kõik jalga lasid.

(Naer)

Empaatiavõime on evolutsiooni
käigus keerukamaks muutunud.

Minu meelest on olemas
kolme sorti empaatiat.

Teise tunde tunnetamine.
Kui sina oled õnnelik, siis olen ka mina.

Kui sina oled õnnetu,
teeb see ka minu õnnetuks.

Siis on kaastunne:
Tunnen kaasa vanaema surma puhul.

Ma ei tunne sama, aga ma tunnen kaasa.

Ja see, mida mina nimetan kaasaelamiseks.

See tähendab, et sa tegutsed
vastavalt teise tunnetele.

Inimese empaatia pole täiuslik.

Empaatia pole ainult

inimestele eriomane.

Me ajame empaatiavõimelised loomad kokku,
me tapame neid ja sööme neid.

Sa võid mõelda, et see
on ainult looma küttimine.

Nad on hoopis teine liik.

Inimesed on kütid.

Aga sageli pole me
ka enda liigi vastu väga kenad.

Ma olen tähele pannud, et inimesed kes,

teavad ainult ühte
loomade käitumise kohta,

teavad ainult sõna kütt ja et ei tasu
loomadele inimese tundeid omistada.

[Antropomorfism]

Aga mina ütlen, et inimese tunnete

ja mõtete ülekandmine teistele loomadele

on parim viis oletada,
mida loomad teevad ja milleks.

Pole ju väga teaduslik väita,

et nad on näljased, kui nad söövad,

et nad on väsinud,
kui neil on keel vestil,

kui nad mängivad ja on rõõmsad,

siis öelda: "Meil pole õrna aimugi,
mis nende peas toimub."

Hiljuti rääkisin sel teemal
ühe reporteriga ja ta ütles:

OK, see on peaaegu veenev,
aga kuidas sa tegelikult teada saad,

mida teised loomad mõtlevad ja tunnevad?

Ma mõtlesin nende sadade
teadusartiklite peale,

mida ma oma raamatut kirjutades lugesin.

Kuid siis ma taipasin,
et vastus juba oli olemas.

Kui minu koer tuleb minu juurde,

keerab end selili, ajab kõhu püsti,

siis ta mõtleb, et tahan,
et mu kõhtu sügataks.

Ja ta teab, et ta võib minu,
mitte diivani, juurde tulla,

et ma mõistan ta soovi
ja sügan teda

ja ta ootab seda
kõhusügamise mõnu.

Ta suudab mõelda ja tunda.

Nii lihtne see asi ongi.

Tavaliselt, kui me loomi näeme,
siis ütleme, näe seal on elevandid

või seal on mõrtsukvaalad
või muud loomad.

Aga nemad ise teavad, kes nad on.

See pole lihtsalt mõrtsukvaal.

See pika uimega isane

on 36-aastane L41.

Temast paremal on ta õde.

Tema on 42-aastane L44.

Nad on aastakümneid koos olnud.
Nad teavad täpselt, kes nad on.

See on elevant Filo.

See on Filo neli päeva hiljem.

Inimesed mitte ainult ei leina,
vaid ka põhjustavad leina.

Me tahame nende hambaid nikerdamiseks.
Miks mitte oodata kuni nad ise surevad?

Elevandid asustasid kunagi
kogu ala Vahemere rannikust

Aafrika Hea Lootuse neemeni.

1980. aastal oli neid
Kesk- ja Ida-Aafrikas veel üsna palju.

Nende asualasid killustatakse.

See on suurjoonelise looma
järgijäänud asuala.

Looma, keda me välja suretame.

Meil läheb palju paremini
meie oma USA rahvusparkides.

Me tapsime maha viimsegi
Yellowstone´i hundi.

Kuuskümmend aastat hiljem

tõime me nad tagasi,
sest hirvede arvukust ei piiranud keegi.

Tuhanded inimesed
kulutasid miljoneid dollareid,

et minna vaatama selle pargi
maailmakuulsaid hunte.

Need on selle kindla karja alfakolmik.

Paremal on sigiv isane.

Vasemal on tema kaasa.

Kolmas on ta vend.

Siis äkki hundid ei olnud
enam looduskaitse all.

Kongress otsustas nii.

Hundid läksid pargi serva,

need kaks lasti maha.

Kogu kunagine kindel kari
lagunes võimuvõitluses.

Yellowstone´i kõige kuulsama
ja kindlama karja alfaisane

kaotas oma seltsilised, jahiala
ja kogu oma perekonna.

Me teeme neile palju halba.

Kummaline, et nemad ei
tee meile väga palju halba.

Ükski vabaduses elav mõrtsukvaal
pole inimesele viga teinud.

Tema lõpetas just hallvaala söömise,

kelle ta oli oma perega küttinud.

Aga neil inimestel paadis
polnud midagi karta.

Tema oli just lõpetanud hülge söömise,
kes on inimestega paadis ühes kaalus,

aga inimestel polnud karta vaja.

Nad söövad hülgeid.

Miks nad kunagi meid ei söö?

Kuidas me saame neid
isegi laste lähedusse usaldada?

Miks on mõrtsukvaalad enam kui korra
udus eksinud uurijate juurde

tagasi tulnud ja neid
pikki miile kodu poole juhatanud?

Bahama saarte delfiinid,

kes tundsid sealset uurijat

Denise Herzingit ja suhtlesid temaga,

muutusid äkki närviliseks.

Mis juhtus?

Siis keegi märkas, et paadis oli
une pealt üks inimene surnud.

Kuidas delfiinid teadsid,
et ühe inimese süda oli peatunud?

Ja miks see neid hirmutas?

Sellised on teiste teadvuste saladused.

Lõuna-Aafrika akvaaariumis
elas väike afaliin.

Ta nimi oli Dolly.

Ühel hooldajatest oli puhkepaus,

ta suitsetas akvaariumi akna taga.

Dolly vaatas, kuidas ta suitsetas.
Ta läks oma ema juurde,

imes natuke piima
ja tuli tagas akna juurde

ja lasi suust välja piimapilve,

mis ümbritses nagu suitsupilv ta pead.

(Naer)

Midagi viis ta mõttele
kasutada suitsuks piima.

Me kutsume seda kunstiks,
kui üks asi esindab teist.

Need pole need asjad,
mis meid meie arvates inimeseks teevad.

Inimeseks teeb meid liigne liialdamine,

tohutu kaasaelamine, liigne vägivald.

Me oleme kõige loovamad
ja hävitavamad loomad,

kes iial sel planeedil on olnud.

Aga me pole ainsad loomad,
kes üksteist armastavad.

Me pole ainsad,

kes oma kaaslastest või lastest hoolivad.

Albatrossid lendavad pidevalt
6000-10 000 miili,

et oma tibudele üks toidukord tuua.

Nad elavad maailma
kõige kõrvalisematel saartel

ja need saared on täis
plastmassrämpsu.

Olesteastmikku, mis annab
elu ühelt põlvkonnalt teisele,

on tunginud meie prügi.

Siin on umbes
kuuekuune albatrossi poeg.

Ta oli juba valmis
lendama, aga ta suri.

Ta magu oli täis punaseid välgumihkleid.

Mitte selline ei peaks olema
meie suhe maailmaga.

Meie, oma suurte paljukiidetud
ajudega, ei kasuta oma aju.

Aga uut elu tervitades

kasutame me loomade pilte.

Me ei maali lastetoa seintele
mobiiltelefone ega kontorikuubikuid.

(Naer)

Me tahame öelda:
Vaata, kes siin veel elavad!

Aga ometi on kõik nad,

kõik, keda peeti
Noa laeva väärilisteks,

nüüd surmasuus
ja üleujutuseks oleme meie.

Me alustasime küsimusega:
Kas nad armastavad meid?

Me peame enda kõrvale jätma ja küsima:

Kas me oleme suutelised

lihtsalt laskma elul Maal püsida?

Aitäh.

(Aplaus)