Alustame lihtsa küsimusega. Kas mu koer tõesti armastab mind või ta ainult ootab maiust? (Naer) Ilmselgelt ta armastab mind. On ju ilmselge? (Naer) Kuidas me teada saame, mis nende väikeses peas toimub? Midagi seal toimub. Miks me küsime alati, kas mind armastatakse? Miks oleme meie tähtsad? Miks me oleme sellised eneseimetlejad? (Naer) Mina küsin teistmoodi. Kes sina oled? Minu meelest sobib see küsimus loomade kohta paremini. Me arvame, et meie peas toimuv on ainult inimese puhul võimalik. Aga ka teistel on ajud. Mõned neist on väga suured. Mida nad teevad oma suurte ajudega? Kas nad suudavad mõelda, tunda? Kuidas me sellele küsimusele vastuse leiaksime? Vastust on võimalik leida. Me võime uurida aju, evolutsiooni ja käitumist. Esiteks tuleb meeles pidada, et meie meel on meile pärandatud. Meie aju on kusagilt mujalt pärit. Kõigepealt arenesid närvid meduusidel. Esimesed närvid muutusid esimeseks seljakeelikuks. Esimestest seljakeelikutest arenesid esimesed selgroogsed. Selgroogsed tulid ookeanist välja ja läksid paha peale. (Naer) Tegelikult on kala, koera ja inimese närvid üsna ühesugused. Vahe on ainult nende paigutuses. Millised võivad siis olla vaimsed võimed kui närvid on ühesugused? Näiteks jõevähk. Tuleb välja, et vähile võib tekitada ärevushäire, kui teda väikese elektrilöögiga takistada urust lahkumast. Aga kui talle anda sama rohtu, millega inimestel ärevushäiret ravitakse, siis vähk rahuneb, ronib välja ja hakkab ümbrust uurima. Sama kehtib ka obsessiiv-kompulsiivse häirega koerte puhul, kui neile antakse sama rohtu, mida inimestelegi, siis see töötab ka koerte puhul. Mida see näitab meie ajude ühesuguse toimimise kohta? Kas me teadvustame endale jõevähkide ärevust? Ei, me lihtsalt keedame nad ära. (Naer) Kaheksajalad kasutavad tööriistu nagu ka enamus ahve. Nad tunnevad ära inimeste nägusid. Kas me teadustame endale kaheksajalgade ahvilaadset mõistust? Tavaliselt me keedame nad ära. (Naer) Kui kivikoha eest põgenev kala poeb korallide vahele peitu, siis kivikoha läheb sinna, kus teab mureeni magavat, ta annab mureenile märku endale järgneda. Mureen lähebki appi. Ta poeb korallide vahele. Vahel saab mureen kala kätte, vahel kala põgeneb ja otse kivikoha lõugade vahele. See on koostöö. Kuidas me teadustame endale kalade vahelist koostööd? Tavaliselt neid praadides. (Naer) Merisaarmad kasutavad kivist tööriistu. Oma tegemiste kõrvalt õpetavad nad saarmalastele, kuidas tööriistu kasutada. Šimpansid kasutavad ka tööriistu, aga nad ei õpeta nende kasutamist oma lastele. Mõrtsukvaalad õpetavad oma lapsi ja jagavad oma söömaaegu teistega. Kui vaadata inimaju, siis näeme, et see on viimistletum kui varem arenenud ajud. See on pika evolutsiooni tulemus. Kui võrrelda inimese ja šimpansi aju, siis paistab inimaju väga suure šimpansi ajuna. Vähemasti on see suur, nii et me võime edaspidigi ääri-veeri mõelda, et me oleme teistest üle. Aju suurus paistab olevat ainus asi, mis meile korda läheb. Aga on veel delfiiniaju, mis on veel suurem ja kurrulisem. Miks on neile selline aju antud? Me näeme aju, aga ei näe mõistust. Aga me näeme, kuidas mõistus töötab mõistuspärase tegutsemise puhul. See elavandipere on leidnud palmipuude alt varju. See on laste uinaku jaoks hea koht. Täiskasvanud puhkavad ka, aga ainult tukastavad, nad on pidevalt valvel. Me saame sellest aru, sest see ühtib nende arusaamadega. Nad näivad lõdvestunutena, sest nad on lõdvestunud. Nad läksid varju samal põhjusel, miks meiegi oleksime seda teinud. Need elevandid ei näi lõdvestunutena. Keegi ei arvaks nii neid vaadates. Nad paistavad ärevuses olevat. Nad ongi ärevuses. Nende elus varitsevad ohud. On inimesi, kes neile haiget teevad. Tuleb välja, et kui salvestada turistide juttu ja kohalike karjaste kõnet, kes vahel elevatidele liiga teevad, ja siis lasta seda elevantidele ette, siis elevandid ei tee turistidest väljagi, aga nad kogunevad ja põgenevad karjuste hääle peale. Nad jagavad inimesed lahtritesse. Nad teavad, mis toimub. Nad tunnevad oma sõpru. Nad tunnevad oma vaenlasi. Nad tunnevad ära oma pere liikmed. Neid ajendavad tegutsema samad asjad, mis meidki. Kõik on sama nii maal kui meres: jää ellu, hoia oma lapsed elus ja elu läheb edasi. Me näeme ja mõistame abistamist. Me näeme, et lapsed on uudishimulikud. Me näeme perekonnasidemeid. Me saame aru kiindumusest. Kurameerimine on kurameerimine. Vahel ikkagi inimesed küsivad: Aga kas neil on teadvus? Üldnarkoosi all sa kaotad teadvuse. See tähendab, et sa ei tunneta midagi. Sa ei adu ümbritsevat maailma. See on teadvusetus. Kui sa adud ümbritsevat maailma, siis sa oled teadvel. Teadvelolek on laialt levinud. Mõned inimesed arvavad, et empaatiavõime on ainult inimeste eriline omadus. Aga empaatia on ainult võime oma kaaslaste tuju tajuda. See on väga kasulik ja tähtis. Sa pead teadma, mis su ümber toimub, mida teised teevad. Vanimaks empaatiavormiks on nakkav hirm. Kui sa oled inimeste seas ja äkki nad kõik ehmuvad ja lahkuvad, siis pole tark mõte sinulgi sinna mõtlema jääda, et ei tea miks küll kõik jalga lasid. (Naer) Empaatiavõime on evolutsiooni käigus keerukamaks muutunud. Minu meelest on olemas kolme sorti empaatiat. Teise tunde tunnetamine. Kui sina oled õnnelik, siis olen ka mina. Kui sina oled õnnetu, teeb see ka minu õnnetuks. Siis on kaastunne: Tunnen kaasa vanaema surma puhul. Ma ei tunne sama, aga ma tunnen kaasa. Ja see, mida mina nimetan kaasaelamiseks. See tähendab, et sa tegutsed vastavalt teise tunnetele. Inimese empaatia pole täiuslik. Empaatia pole ainult inimestele eriomane. Me ajame empaatiavõimelised loomad kokku, me tapame neid ja sööme neid. Sa võid mõelda, et see on ainult looma küttimine. Nad on hoopis teine liik. Inimesed on kütid. Aga sageli pole me ka enda liigi vastu väga kenad. Ma olen tähele pannud, et inimesed kes, teavad ainult ühte loomade käitumise kohta, teavad ainult sõna kütt ja et ei tasu loomadele inimese tundeid omistada. [Antropomorfism] Aga mina ütlen, et inimese tunnete ja mõtete ülekandmine teistele loomadele on parim viis oletada, mida loomad teevad ja milleks. Pole ju väga teaduslik väita, et nad on näljased, kui nad söövad, et nad on väsinud, kui neil on keel vestil, kui nad mängivad ja on rõõmsad, siis öelda: "Meil pole õrna aimugi, mis nende peas toimub." Hiljuti rääkisin sel teemal ühe reporteriga ja ta ütles: OK, see on peaaegu veenev, aga kuidas sa tegelikult teada saad, mida teised loomad mõtlevad ja tunnevad? Ma mõtlesin nende sadade teadusartiklite peale, mida ma oma raamatut kirjutades lugesin. Kuid siis ma taipasin, et vastus juba oli olemas. Kui minu koer tuleb minu juurde, keerab end selili, ajab kõhu püsti, siis ta mõtleb, et tahan, et mu kõhtu sügataks. Ja ta teab, et ta võib minu, mitte diivani, juurde tulla, et ma mõistan ta soovi ja sügan teda ja ta ootab seda kõhusügamise mõnu. Ta suudab mõelda ja tunda. Nii lihtne see asi ongi. Tavaliselt, kui me loomi näeme, siis ütleme, näe seal on elevandid või seal on mõrtsukvaalad või muud loomad. Aga nemad ise teavad, kes nad on. See pole lihtsalt mõrtsukvaal. See pika uimega isane on 36-aastane L41. Temast paremal on ta õde. Tema on 42-aastane L44. Nad on aastakümneid koos olnud. Nad teavad täpselt, kes nad on. See on elevant Filo. See on Filo neli päeva hiljem. Inimesed mitte ainult ei leina, vaid ka põhjustavad leina. Me tahame nende hambaid nikerdamiseks. Miks mitte oodata kuni nad ise surevad? Elevandid asustasid kunagi kogu ala Vahemere rannikust Aafrika Hea Lootuse neemeni. 1980. aastal oli neid Kesk- ja Ida-Aafrikas veel üsna palju. Nende asualasid killustatakse. See on suurjoonelise looma järgijäänud asuala. Looma, keda me välja suretame. Meil läheb palju paremini meie oma USA rahvusparkides. Me tapsime maha viimsegi Yellowstone´i hundi. Kuuskümmend aastat hiljem tõime me nad tagasi, sest hirvede arvukust ei piiranud keegi. Tuhanded inimesed kulutasid miljoneid dollareid, et minna vaatama selle pargi maailmakuulsaid hunte. Need on selle kindla karja alfakolmik. Paremal on sigiv isane. Vasemal on tema kaasa. Kolmas on ta vend. Siis äkki hundid ei olnud enam looduskaitse all. Kongress otsustas nii. Hundid läksid pargi serva, need kaks lasti maha. Kogu kunagine kindel kari lagunes võimuvõitluses. Yellowstone´i kõige kuulsama ja kindlama karja alfaisane kaotas oma seltsilised, jahiala ja kogu oma perekonna. Me teeme neile palju halba. Kummaline, et nemad ei tee meile väga palju halba. Ükski vabaduses elav mõrtsukvaal pole inimesele viga teinud. Tema lõpetas just hallvaala söömise, kelle ta oli oma perega küttinud. Aga neil inimestel paadis polnud midagi karta. Tema oli just lõpetanud hülge söömise, kes on inimestega paadis ühes kaalus, aga inimestel polnud karta vaja. Nad söövad hülgeid. Miks nad kunagi meid ei söö? Kuidas me saame neid isegi laste lähedusse usaldada? Miks on mõrtsukvaalad enam kui korra udus eksinud uurijate juurde tagasi tulnud ja neid pikki miile kodu poole juhatanud? Bahama saarte delfiinid, kes tundsid sealset uurijat Denise Herzingit ja suhtlesid temaga, muutusid äkki närviliseks. Mis juhtus? Siis keegi märkas, et paadis oli une pealt üks inimene surnud. Kuidas delfiinid teadsid, et ühe inimese süda oli peatunud? Ja miks see neid hirmutas? Sellised on teiste teadvuste saladused. Lõuna-Aafrika akvaaariumis elas väike afaliin. Ta nimi oli Dolly. Ühel hooldajatest oli puhkepaus, ta suitsetas akvaariumi akna taga. Dolly vaatas, kuidas ta suitsetas. Ta läks oma ema juurde, imes natuke piima ja tuli tagas akna juurde ja lasi suust välja piimapilve, mis ümbritses nagu suitsupilv ta pead. (Naer) Midagi viis ta mõttele kasutada suitsuks piima. Me kutsume seda kunstiks, kui üks asi esindab teist. Need pole need asjad, mis meid meie arvates inimeseks teevad. Inimeseks teeb meid liigne liialdamine, tohutu kaasaelamine, liigne vägivald. Me oleme kõige loovamad ja hävitavamad loomad, kes iial sel planeedil on olnud. Aga me pole ainsad loomad, kes üksteist armastavad. Me pole ainsad, kes oma kaaslastest või lastest hoolivad. Albatrossid lendavad pidevalt 6000-10 000 miili, et oma tibudele üks toidukord tuua. Nad elavad maailma kõige kõrvalisematel saartel ja need saared on täis plastmassrämpsu. Olesteastmikku, mis annab elu ühelt põlvkonnalt teisele, on tunginud meie prügi. Siin on umbes kuuekuune albatrossi poeg. Ta oli juba valmis lendama, aga ta suri. Ta magu oli täis punaseid välgumihkleid. Mitte selline ei peaks olema meie suhe maailmaga. Meie, oma suurte paljukiidetud ajudega, ei kasuta oma aju. Aga uut elu tervitades kasutame me loomade pilte. Me ei maali lastetoa seintele mobiiltelefone ega kontorikuubikuid. (Naer) Me tahame öelda: Vaata, kes siin veel elavad! Aga ometi on kõik nad, kõik, keda peeti Noa laeva väärilisteks, nüüd surmasuus ja üleujutuseks oleme meie. Me alustasime küsimusega: Kas nad armastavad meid? Me peame enda kõrvale jätma ja küsima: Kas me oleme suutelised lihtsalt laskma elul Maal püsida? Aitäh. (Aplaus)