Miks põhjustavad ravimid naistel tihti ohtlikke kõrvalnähte?

Enamikku eelmisel sajandil heakskiidetud ja müügile lastud ravimeid on testitud ainult meessoost patsientidel, mis toob kaasa võimaliku vale-annustamise ja ootamatud negatiivsed kõrvalnähud naistel. Kliinilistes uuringutes on alles hiljuti hakatud arvestama oluliste füsioloogiliste erinevustega meeste ja naiste vahel. Erakorralise meditsiini arst dr Alyson McGregor neid erinevusi uuribki. Oma silmiavavas kõnes suunab ta meie tähelepanu sellele, kuidas meessoost katsealuste eelistamine on klinilistes uuringutes on mõjutanud ravimite toime ootamatuid kõrvalnähte naistel ja kuidas parem arusaamine meeste ja naiste erinevustest võimaldaks rakendada kõigi jaoks efektiivsemad ravimeetodeid.

Järgides TED-i tunnuslauset "Ideed, mis väärivad jagamist" on TED algatanud programmi nimega TEDx. TEDx on kohalik üritus, mis võimaldab kokkutulnud inimestel jagada TED-konverentsi sarnast kogemust ja kannab tunnusmärki TEDx, kus x = iseseisvalt korraldatud TED-sündmus. TEDx üritus sisaldab nii TED-i kõnesid video vahendusel kui kõnesid elavas esitluses, et tekitada süvitsiminevat mõttevahetust ja suhtlust väiksemates gruppides. TED annab TEDx programmi jaoks üldiseid suuniseid, kuid kõik TEDx-üritused on organiseeritud sõltumatult.

Me kõik käime arsti juures.

Usaldame oma arsti selles,

et analüüsid, mis määratakse
ja ravimid, mis välja kirjutatakse

on vajalikud ja tõendatud toimega.

Et on tõendatud, et nendest on abi.

Tegelikkuses aga ei
pruugi see alati nii olla.

Mis oleks, kui ütleksin,

et meditsiinis viimase sajandi
jooksul tehtud avastused

põhinevad vaid poolte inimeste andmetel?

Ma olen kiirabiarst.

Olen õppinud tegelema
erakorraliste haigetega.

See on ju elupäästmine, väga lahe töö!

Ette tuleb ka palju nohuseid
ninasid ja äralöödud varbaid,

aga hoolimata sellest, kes EMOsse satub,

teeme talle ikka samad analüüsid,

määrame samad ravimid,

mõtlemata pikemalt sellele,
mis soost meie patsient on.

Ja miks peakski?

Meile pole õpetatud, et naiste ja
meeste vahel oleks mingeid erinevusi.

Värske riiklik audit näitas, et
et 80% ravimite puhul,

mis on kasutusest tagasi kutsutud,

on põhjuseks olnud kõrvaltoimete
ilmnemine just naistel.

Mõtleme veidi selle üle.

Miks avastatakse, et ravim tekitab
naistel kõrvaltoimeid alles siis

kui see on juba müügile lastud?

Kas teadsite, et võtab aastaid

enne kui ravim jõuab ideest

katsetusteni laborites,

seejärel loomakatseteni,

siis kliiniliste uuringuteni inimeste peal,

ja lõpuks tuleb saada heakskiit
ravimiameti poolt,

enne kui arstid saavad
hakata rohtu välja kirjutama.

Rääkimata nendest miljonitest
ja miljarditest dollaritest,

mis see kõik maksma läheb.

Aga miks avastatakse ravimi
soovimatud kõrvalähud

poolte inimeste jaoks alles siis,

kui kogu see kadalipp on läbitud?

Mis toimub?

Tuleb välja, et need rakud,
millega ravimid testitakse,

on meeste rakud,

ja loomad, keda kasutatakse
loomakatsetustel, on isased.

Ja kliinilised uuringud on reeglina
läbiviidud vaid meeste peal.

Kuidas on võimalik, et meditsiinilised
uuringud põhinevad vaid meestel?

Vaatame meedias suurt
kajastust leidnud juhtumit

mis oli seotud unerohuga Ambien.

Ambien tuli müügile
enam kui 20 aasta eest.

Selle aja jooksul on seda
kirjutatud välja miljoneid kordi,

peamiselt just naistele, sest naistel on
sagedamini unehäireid kui meestel.

Aga viimasel aastal on
USA toidu- ja ravimiamet

soovitanud vähendada ravimi
annust poole võrra

ainult naiste puhul.

Alles nüüd saadi aru,

et naised omastavad seda ravimit

aeglasemalt kui mehed,

mistõttu hommikul üles ärgates

on neil organismis rohkem
aktiivset toimainet.

Siis istuvad nad uimastena rooli

ja on risk sattuda avariisse.

Kiirabiarstina hakkan
paratamatult mõtlema,

kui paljud mu patsientidest,

keda olen aastate jooksul ravinud,

sattusid autoavariisse,

mis oleks võinud olemata olla,

kui oleks tehtud vastavad
uuringud 20 aastat tagasi,

mil see ravim esimest korda müügile tuli.

Mida kõike veel tuleks
analüüsida soo põhjal?

Mis on veel kahe silma vahele jäänud?

II maailmasõda tõi kaasa suured muutused,

sealhulgas vajaduse
kaitsta inimesi selle eest,

et neid ei kasutataks
kliinilistes uuringutes

ilma nende teadliku nõusolekuta.

Kehtestati vajalikud reeglid,

osalt ka seetõttu, et kaitsa
viljakas eas naisi selle eest,

et nendega ei tehtaks mingeid
kliinilisi katsetusi.

Kardeti, et uuringute ajal
võib lootega midagi juhtuda.

Kes siis vastutab?

Teadlaste jaoks oli see tollal
ka omamoodi kergendus,

sest olgem ausad,

meeste kehad on enam-vähem ühesugused.

Nende hormoonitase ei kõigu pidevalt,

mis segaks ühetaoliste
selgete tulemusteni jõudmist,

mida saab siis, kui testida ainult mehi.

Nii oli lihtsam ja ka odavam.

Rääkimata, et tol ajal üldiselt eeldati,

et mehe ja naise organism on
igas mõttes täpselt samasugused,

välja arvatud suguelundid ja hormoonid.

Niisiis otsustati,

et kliinilisi uuringuid
viiakse läbi meeste peal,

ja tulemusi kohaldatakse
seejärel ka naistele.

Mida see tõi kaasa
naiste tervise vaatenurgast?

Naiste tervist hakati vaatama vaid
reproduktsiooni aspektist:

rinnad, munasarjad, emakas, rasedus.

Seda nimetatakse bikiinimeditsiiniks.

Selline mõtteviis valitses kuni 80ndateni

mil nii meditsiiniringkondades

kui tervishoiupoliitika kujundajate seas

hakati aru saama, et naisi
kliinilistest uuringutest kõrvale jättes

tehakse neile tegelikult karuteene.

Naise organismi eripäradest
ei teatud praktiliselt midagi

kui see ei puudutanud otseselt
reproduktiivorganeid.

Sellest ajast alates on ilmnenud

tohutul hulgal tõendeid selle kohta,

et mehed ja naised on kõikvõimalikes
aspektides väga erinevad.

Meedikute seas on selline ütlus,

et lapsed ei ole lihtsalt
väikesed täiskasvanud.

Seda öeldakse, et tuletada meelde,

et lapsel on täiskasvanuga võrreldes
hoopis teistsugune füsioloogia.

Tänu sellele sai alguse
pediaatria valdkond.

Kaasajal teeme lastega uuringuid
selleks, et neid paremini aidata.

Olen veendunud, et sama
võib öelda naiste kohta.

Naised ei ole nagu mehed,
ainult et rindade ja aukudega.

Naistel on oma eripärane
anatoomia ja füsioloogia,

mis väärib sama põhjalikku uurimist.

Võtame näiteks kardiovaskulaarse süsteemi.

Selles meditsiini valdkonnas on
tehtud kõige enam selleks, et mõista,

miks naiste ja meeste infarktid
paistavad olevat nii erinevad.

Südameinfark on kõige sagedasem
surma põhjustaja nii meestel kui naistel,

kuid esimesel aastal peale infrakti
sureb naisi rohkem kui mehi.

Mehed kurdavad rõhuva valu üle rindkeres,

justkui elevant istuks neil rinnal.

Sellist valu peetakse tüüpiliseks.

Naistel on ka valu rindkeres.

Aga naised pigem kurdavad,
et midagi juskui oleks valesti,

et nad ei saa piisavalt õhku hingata,

et nad on viimasel ajal nii väsinud.

Millegipärast peetakse
seda ebatüüpiliseks,

kuigi, nagu ütlesin, on pooled
rahvastikust ju naised.

Millised on aga uurimistulemused,
mis selgitavad neid erinevusi?

Kui me vaadata anatoomiat,

siis on südant ümbritsevad veresooned
naistel väiksemad kui meestel,

ja haigestumine mõjutab naiste ja
meeste veresooni erinevalt.

Samas on test, millega hinnatakse
infarkti tekkimise riski

algselt väljatöötatud, testitud
ja täiendatud meeste peal

ja seega ei toimi naistel sama täpselt.

Kui nüüd vaadata ravimeid -

tüüpilised ravimeid, mida
kasutatakse, näiteks aspiriini,

siis aspiriini antakse tervetele
meestele, et ennetada infarkti.

Aga kas teadsite, et tervele naisele

võib aspiriin hoopis kahjulik olla?

Siit näeme vaid ainult

jäämäe veepealset osa.

Erakorralise meditsiini puhul
on alati kiire.

Kui paljudes meditsiinivaldkondades,
kus on küsimus elus ja surmas,

näiteks vähk ja insult,

on meeste ja naiste vahel erinevusi,
mida saaks patsiendi kasuks pöörata?

Või miks mõnedel tuleb nohu
kergemini kui teistel,

või miks valuvaigistid, mida anname
äralöödud varba puhul,

mõnele mõjuvad ja teisele mitte?

Meditsiini Instituut on öelnud,
et igal rakul on sugu.

Mida see tähendab?

Bioloogiline sugu on DNA.

Sotsiaalne sugu tähistab rolli ühiskonnas.

Ja need ei pruugi alati kokkulangeda,

nagu näiteks transseksuaalide puhul.

Aga on tähtis mõista, et
alates eostamise hetkest,

sisaldab iga meie keharakk -

nahk, juuksed, süda, kopsud -

meie unikaalset DNAd,

ja see DNA sisaldab kromosoome,

mis määravad ära selle, kas meist saab
isane või emane, mees või naine.

Vanasti arvati,

et need sugu määravad
kromosoomid siin pildil -

XY meestel ja XX naistel -

määravad vaid selle, kas inimene sünnib
munasarjade või munanditega,

ja nendest organiste poolt
toodetud suguhormoonid

tingivad soolised erinevused.

Nüüd aga teame, et see teooria oli vale -

või vähemalt puudulik.

Õnneks on teadlased nagu
dr Page Whiteheadi Instituudist,

kes uurib Y kromosoomi,

ja dr Yang California Ülikoolist,

leidnud tõendeid selle kohta,
et sugu määravad kromosoomid,

mis on igas meie keharakus,

on aktiivsed kogu eluea vältel

ja nendest võivad olla tingitud
erinevused ravimitele reageerimisel

või naiste ja meeste erinevused

vastuvõtlikkuses erinevatele haigustele.

See uus teadmine on pöördelise tähtsusega.

Edasine tõendamine on teadlaste töö,

aga arstide ülesanne on hakata neid
avastusi rakendama ravivõtetesse

patsientide ravis juba täna.

Kohe ja praegu.

Et seda ellu viia käivitasime
üleriikliku initsiatiivi,

mis kannab nime Sex and Gender
Women's Health Collaborative.

Kogume kokku teaduslikud uurimused,

et neid saaks kasutada arstide
väljaõppes ja patsientide ravis

Korraldame arstiteaduse õppejõudude
kaasamist sellesse teemasse.

See on suur ettevõtmine.

See tähendab suurt muutust selles,

kuidas arstiteadust on seni õpetatud.

Kuid mul on neisse usku.

Ma tean, et nad oskavad näha kasu,

mida annab sooliste erinevuste arvestamine

arstiteaduse õppekavades.

Selle eesmärk on anda tulevastele
tervishoiutöötatele õige väljaõpe.

Kohalikul tasandil olen
uue õppesuuna kaasasutaja

siinse Browni Ülikooli
erakorralise meditsiini osakonnas,

õppesuuna nimi on "Soolised
erinevused erakorralises meditsiinis".

Uurime erinevusi meeste ja naiste vahel

erakorralise meditsiini sekkumist
nõudvates situatsioonides,

nagu näiteks infarkt, insult, sepsis
ja narkootikumide kuritarvitamine.

Oleme veendunud, et vastav
haridus on võtmetähtsusega.

Selleks oleme pannud kokku
360-kraadise väljaõppemudeli.

Oleme koostanud programmid
arstidele, õdedele,

üliõpilastele ja ka patsientidele.

Sest sellega ei saa tegeleda
ainult tervishoiujuhid.

Meil kõigil tuleb aidata
kaasa, et asjad muutuksid.

Aga pean hoiatama, et see pole kerge.

Kui aus olla, on see väga keeruline.

Sisuliselt tuleb muuta senist
arusaama meditsiinist,

tervisest ja teadusest.

See muudab meie suhet
kogu tervishoiusüsteemiga.

Aga tagasiteed siin ei ole.

Praeguseks võime juba kindlalt väita,

et seni ei tehtud asju päris õigesti.

Martin Luther King on öelnud,

et muutused ei teki iseenesest,

vaid sünnivad läbi sihikindla võitluse.

Esimeseks sammuks muutuse
teel on teadvustamine.

Asi pole lihtsalt naiste paremas ravis.

Eesmärk on tagada kõigile
talle sobiv individuaalne ravi.

Läbi teadlikkuse saab meditsiini muuta

meeste ja naiste vajadusi arvestavaks.

Tahan, et edaspidi küsiksite oma arstidelt

kas see ravi, mis teile määratakse,
ikka arvestab teie sooga.

Nad ei oska ehk vastata -

veel.

Aga teema on lauale toodud
ja koos on võimalik targemaks saada.

Ärge unustage, et minu ja
mu ametikaaslaste jaoks,

on teie sugu oluline.

Aitäh.

(Aplaus)