Halva feministi ülestunnistused

Kirjanik Roxane Gay tegi end halvaks feministiks nimetades nalja, sest tundis, et ta ei suuda eales olla nii perfektne, kui seda feministilt nõutakse. Ta mõistis aga, et tabas nõrka kohta. Selles mõtlemapanevas ja provokatiivses kõnes palub ta meil omaks võtta kõik feminismi tahud ning teha need väiksed valikud, mis lumepallina kasvades viivad suurte muutusteni.

Ma põrun naisena.

Ma põrun feministina.

Mul on kirglikud arvamused
soolisest võrdõiguslikkusest,

aga ma muretsen, et ennast
feministiks nimetades

teen ma ülekohut tõelistele feministidele.

Ma olen feminist, aga mitte eriti hea.

Seega kutsun ennast Halvaks Feministiks.

Või vähemalt kirjutasin ma essee

ja siis raamatu "Halb feminist"

ja siis hakkasid inimesed mind
intervjuudes Halvaks Feministiks kutsuma.

(Naer)

Seega miski, mis sai alguse
tobedast naljast

ja tahtlikust provokatsioonist,

kinnistus tõsiasjana.

Astume korraks sammu tagasi.

Kui ma olin noorem,

nii teismeeas kui 20ndates,

olid mul imelik arusaam feministidest

kui karvastest, vihastest,
mehi ja seksi vihkavatest naistest,

nagu need kõik oleks halvad asjad.

(Naer)

Praegusel ajal vaatan ma aga,
kuidas naisi koheldakse

ning viha näib loomuliku reaktsioonina.

Kunagi aga muretsesin ma
aga sellepärast,

mis hääletooni inimesed kasutasid,

kui mind feministiks kutsusid.

Feministiks nimetamine oli süüdistus.

See oli f-sõna ja mitte hea tähendusega.

Mind nimetati naiseks,
kes ei mängi reeglite järgi,

kes ootab teiselt liiga palju,

kes arvab endast liiga hästi,

sest julgeb uskuda, et on meestega võrdne
(Köhatamised) või isegi parem.

Sa ei taha olla see mässaja naine

kuni sa avastad, et oled
vägagi see naine

ning ei suuda ennast kellegi
teisena ette kujutada.

Vanemaks saades hakkasin aktsepteerima, et

ma olen tõesti feminist ja selle üle uhke.

Minu jaoks on mõned tõsiasjad
iseenesestmõistetavad.

Naised on meestega võrdsed.

Me väärime võrdse töö eest võrdset palka.

Meil on õigus maailmas
vabalt ringi liikuda,

kartmata ahistamist ja vägivalda.

Õigus ligipääsetavatele

ja odavatele

rasestumisvastastele

vahenditele.

Meil on õigus teha oma keha kohta otsuseid

sõltumata seadustest ja
usulistest doktriinidest.

Meil on õigus austusele.

Veelgi enam.

Kui rääkida naiste

vajadustest, peame me kaaluma

enda kõiki identiteete.

Me pole ainult naised.

Me oleme inimesed erinevate kehade,

sooidentiteetide, uskude,
seksuaalsuste,

klassikuuluvuste, oskuste ja palju muuga.

Me peame arvestama neid

erinevusi ning seda, kuidas need
meid mõjutavad,

samamoodi nagu me märkame
seda, mis on meil kõigil ühine.

Feminism peaks arvesse võtma
kõiki erinevaid tahke.

Minu jaoks on need reeglid iseenesest-
mõistetavad, aga las ma selgitan.

Ka mina olen segaduses.

Minus on palju vasturääkivusi.

Paljuski olen ma valesti feminist.

Mul on teinegi ülestunnistus.

Tööle sõites kuulan ma väga
kõvasti gangstalikku räppi.

(Naer)

Olgugi, et sõnad on

naiste suhtes alandavad.

Mind solvavad need väga.

See klassikaline Ying Yang Twinsi
laul "Salt Shaker"

on imeline.

(Naer)

"Tantsi oma märjas T-särgis.

Naine, sa pead seda raputama kuni su
sääremarjad valutavad."

(Naer)

Mõelge selle peale.

(Naer)

Luuleline, eks?

Mind ennastki heidutab mu muusikamaitse.

(Naer)

Ma usun, et on olemas meeste tööd,

ehk siis kõik, mida ma ei taha teha,
nagu näiteks

(Naer)

kõik kodutööd,

aga ka putukatõrje, prügi väljaviimine,
muruniitmine ja autoparandus.

Ma ei taha sellega mingit tegemist teha

(Naer)

Mu lemmikvärv on roosa.

Mulle meeldivad moeajakirjad ja

ilusad asjad.

Ma vaatan "Poissmeest" ja

romantilisi komöödiaid

ja ma unistan,

et muinasjutud saaks teoks.

Mõned mu patud on aga veelgi karjuvamad.

Kui naine tahab võtta mehe nime,
on see tema valik

ning mina ei tohi arvustada.

Kui naine tahab jääda koju ja
lapsi kasvatada,

toetan ma ka seda otsust.

Probleem pole selles, et nii teeb naine
ennast majanduslikult haavatavaks;

probleem on selles, et ühiskond
on selline, et

teeb naised sellisel juhul
majanduslikult haavatavaks.

Tegeleme hoopis sellega.

(Aplaus)

Ma ei toeta põhivoolu feminismi, mis on

ajalooliselt ignoreerinud või vältinud

mustanahaliste, töölisklassi, gei ning
sugu vahetanud naiste vajadusi,

et toetada valgenahalisi kesk- ja
kõrgklassi heteronaisi.

Kuulge, kui see on hea feminism, olen ma
väga halb feminist.

(Naer)

Lisaks olen ma

feministina tohutu surve all.

Meil on harjumus asetada kuulsad
feministid pjedestaalile.

Me tahame, et nad oleksid perfektsed.

Kui me neis pettume,

tõukame nad meeleldi selle sama
pjedestaali otsast alla.

Nagu ma ütlesin, olen ma üks suur äpardus.

Mind tõugati alla veel enne, kui

mind sinna õieti pandi.

(Naer)

Liiga paljud naised -

eriti erakordsed naised ja juhid,

kardavad ennast feministiks nimetada.

Nad kardavad seista ja öelda:
"Jah, ma olen feminist!",

sest nad kardavad, mida see võib tähendada

ning et nad ehk ei suuda
ebareaalsetele ootustele vastata.

Võtke näiteks Beyonce või nagu mina
teda kutsun - "Jumalanna".

(Naer)

Viimastel aastatel on ta tõusnud esile,
kui selge feminist.

2014 aasta MTV galal

esines to 10 jala kõrguse feministi sildi
ees.

On imeline näha seda pop-staari

avalikult feminismi omaks võtmas

ning noortele naistele ja meestele

näitamas, et see pole häbiasi.

Kui see hetk möödus hakkas lõputu
kultuurikriitikute vaidlus teemal,

kas Beyonce tõesti on feminist.

Nad hindasid ta feminismi, selle asemel

et uskuda täiskasvanud ja austusväärse
naise sõnu.

(Naer)

(Aplaus)

Me nõuame feministidelt täiuslikkust,

kuna me võitleme veel nii palju eest,

me tahame rohkemat

ja vajame rohkemat.

Me hülgame vajaliku
konstruktiivse kriitika

ning lahkame iga naise feminismi,

kiskudes seda osadeks kuni
midagi pole järel.

Me ei pea seda tegema.

Halb feminism - või pigem kõikehõlmavam
feminism, oleks alguspunkt.

Kuid mis saab edasi?

Me liigume oma vigade tunnistamisest
vastutuseni või siis

võtame riski ja oleme natuke julged.

Solvava muusika kuulamisega aitan ma kaasa

nõudlusele, mille täitmisega on artistid
rohkem kui valmis tegelema

ja lõputult tootma.

Need artistid ei muuda seda, kuidas nad

oma lauludes naistest räägivad

kuni me seda neilt müüginumbreid
mõjutades just ei nõua.

Kindlasti on see raske.

Miks peab see laul nii nakkav olema?

(Naer)

Neid paremaid otsuseid on raske teha ja

neid halvemaid nii lihtne õigustada.

Aga

Kui ma õigustan halbasid valikuid

teen ma naistele võrdsuse
saavutamise raskemaks.

Võrdsuse, mida me kõik väärime

ja ma pean seda tunnistama.

Ma mõtlen oma 3- ja 4-aastaste
õetütarde peale.

Nad on imeilusad, tugevad ja
targad tüdrukud,

kes on ka väga julged.

Ma tahan, et nad oleks edukad ja et
neid väärtustataks

nende imeliste tugevuste pärast.

Kui ma nende peale

mõtlen, muutub õigete

otsuste tegemine palju lihtsamaks

Me saame kõik paremaid valikuid teha.

Me saamet vahetada telekanalit,

kui naistevastast seksuaalvägivalda
koheldakse spordina.

Troonide mäng.

Me saame vahetada raadiojaama,

kui kuuleme laulu, mis kohtleb
naisi tühja kohana.

Me saame kulutada oma raha mujal,

kui filmid ei kohtle naisi muu

kui iluobjektidena.

Me saame lõpetada sprodialade toetamise,
milles

sportlased kohtlevad oma kaaslasi, kui
peksukotte.

(Aplaus)

Lisaks sellele saavad mehed, eriti valged
heteromehed öelda:

"Ma ei ilmu su ajakirjas,

ei osale su
projektis ega tee sinuga koostööd

kuni sa ei kaasa õiglast arvu naisi

osalejate ja osustajatena.

Ma ei tööta koos kuni su organisatsioon

ei kaasa rohkem erinevaid inimesi."

Need meist, kes on väheselt esindatud

ning kutsutud sellistele projektidele,

saaksid keelduda

kuni rohkematel lubatakse ületada
see nähtamatu barjäär

ning me pole enam objektid.

Ilma selliste jõupingutuste

ja seisukohtadeta

tähendavad meie pingutused väga vähe.

Me saame teha selliseid väikseid
julgeid tegusid

ning loota, et need jõuavad nendeni,
kellel on võimu -

toimetajad, filmi- ja muusikaprodutsendid,

juhid, seadusloojad-

inimesed, kes saavad teha suuremaid

ja tähtsamaid valikuid,

mis viivad kestvate muutusteni.

Me saame ka julgelt oma
feminismi tunnistada:

head, halba või vahepealset.

Mu raamatu "Halb feminist"
viimane rida on:

ma oleks pigem halb feminist
kui üldse mitte.

See on nii mitmetel põhjustel tõsi,

kuid ennekõike ütlen ma seda, sest kunagi

võeti minult mu hääl

ning feminism aitas mul selle
tagasi saada.

Oli üks juhtum.

Ma kutsun seda nii, et oma koormat kanda.

Ühe poisid murdsid mu,

kui olin alles nii noor, et ei

teadnud mida nad saavad teha, et
tüdrukut murda.

Nad kohtlesid mind nagu tühja kohta.

Ma hakkasingi arvama, et olen tühi koht

Nad võtsid mult hääle, mille

tagajärjel ei uskunud ma,

et miski, mida ma ütlen,
võiks oluline olla.

Kuid siiski.

Ma tegelesin kirjutamisega.

Ma kirjutasin ennast uuesti tervikuks.

Ma kirjutasin ennast tugevamaks.

Ma lugesin naiste sõnu, kes

võiksid mu lugu mõista

ning nägid minu moodi välja

ning mõistsid, mis tunne on
tumedanahalisena elada.

Ma lugesin naiste kirjutisi,
mis näitasid mulle, et ma pole tühi koht.

Ma õppisin kirjutama nagu nemad

ning siis nagu mina.

Ma leidsin oma hääle

ning hakkasin uskuma, et see
on uskumatult võimas.

Kirjutamise ja feminismi kaudu

avastasin ma, et kui ma olen

isegi ainult natuke julge,

võib keegi teine naine mind kuulda
ja näha ja aru saada, et

keegi meist ei ole see tühi koht,
millena meisse suhtutakse.

Ühes käes hoian ma

tugevust saavutada kõike.

Teises aga tagasihoidlikku tõde,

et ma olen vaid üks naine.

Ma olen halb feminist.

Ma olen hea naine.

Ma püüan paremaks saada
selles, mida ma mõtlen,

mida ütlen ja mida teen,

hülgamata oma inimlikkust.

Ma loodan, et me suudame kõik sama teha.

Ma loodan, et saame kõik
natuke julged olla,

ajal, mil me seda enim vajame.

(Aplaus)