Autism on andnud mulle vabaduse olla mina ise

”Inimesed kardavad erinevust nii palju, et üritavad sobitada kõike tibatillukestesse täpselt sildistatud kastidesse,” ütleb 16-aastane Rosie King, kes on julge, ninakas ning autistlik. Ta küsib: ”Miks kõik üritavad nii väga normaalsed olla?” Ta kutsub üles kõiki lapsi, vanemaid, õpetajaid ja inimesi ülistama unikaalsust. See on hiilgav tunnistus potentsiaalist, mis peitub inimeste mitmekesisuses.

Ma pole sellest paljudele rääkinud,

aga minu peas on tuhandeid

samaaegselt eksisteerivaid maailmu.

Peale selle on mul autism.

Inimesed kipuvad arvama,
et autismi võib iseloomustada

mustvalgete kirjeldustega,

kuid tegelikult on autistid
väga erinevad.

Näiteks minu väikevennal

on tõsine autismi vorm.

Ta on mitteverbaalne.
Ta ei oska üldse rääkida.

Aga mulle näiteks
meeldib tohutult rääkida.

Inimesed seostavad autismi
tavaliselt sellega, et autistidele

ei meeldi peale matemaatika
ja teaduse mitte midagi,

aga ma tean
mitmeid autistlikke inimesi,

kes on väga loovad.

Selline on aga inimeste
stereotüüpne mõtlemine

ja stereotüübid on tihti -
kui mitte alati - valed.

Kui inimesed kuulevad sõna "autism",
seostab suur osa

seda filmiga "Vihmamees".

Laialt on levinud uskumus,

et iga autistlik inimene
on Dustin Hoffman.

See pole tõsi.

Aga olukord pole nii
ainult autistidega.

Sama lugu on lesbide, geide,

bi- ja transseksuaalidega,

naiste ja mittevalgetega.

Inimesed kardavad erinevust nii palju,

et üritavad sobitada
kõike tibatillukestesse

täpselt sildistatud kastidesse.

Järgnev näide on tõsielust.

Ma guugeldasin:
"Autistlikud inimesed on ..."

Kui Google'isse midagi kirjutada,
püüab ta pakkuda, mida otsid,

ning esimene asi,
mida Google pakkus, oli:

"Autistlikud inimesed on deemonid".

Nii et see on esimene asi,

mida inimesed mõtlevad,
kui kuulevad sõna "autism".

Issand, nad teavad!

(Publik naerab)

Üks asi, mida ma suudan,
kuna mul on autism -

see on pigem võime kui puue -

on see, et mul on väga väga elav
kujutlusvõime.

Las ma seletan.

Tänu oma kujutlusvõimele elan
ma nagu kahes maailmas.

Lisaks meie ühisele,
reaalsele maailmale,

on minu peas ka teine maailm,
mis on tihti palju reaalsem

kui tõeline maailm.

Mul on väga kerge oma
kujutlusvõimel lennata lasta,

kuna ma ei ürita ennast tibatillukesse
kasti sobitada.

See on üks parimaid asju
autistlikkuse juures.

Autistid ei ürita olla
nagu teised.

Kui nad teavad,
mida teha tahavad,

siis nad leiavad selle tegemiseks viisi
ja hakkavad pihta.

Kui ma üritaks end
kasti sobitada,

siis poleks ma praegu siin,
ja ma poleks

saavutanud pooli asju,
mida nüüdseks olen.

Sellega kaasneb ka probleem.

Autistlikkusega kaasneb probleeme,

nagu ka liiga elava kujutlusvõimega.

Kool võib olla probleem üldiselt,

aga probleemiks võib olla see,
et pead õpetajale

iga päev seletama, et tund,

mida ta peab, on kirjeldamatult igav,

ning et sa salaja põgened
oma peas asuvasse maailma,

kus sa ei ole selles tunnis,

mis on veel üks probleem sinu
probleemide nimekirjas.

(Publik naerab)

Kui mu kujutlusvõime lendu läheb,
hakkab mu keha oma elu elama.

Kui mu sisemises maailmas
midagi põnevat juhtub,

siis ma lihtsalt pean
ringi jooksma.

Ma pean end edasi-tagasi õõtsutama

või mõnikord kisendama.

Mu kujutlusvõime annab
mulle nii palju energiat,

et ma lihtsalt pean selle
kuhugi maandama.

Ma olen nii käitunud lapsest saadik,

alates ajast, kui olin väike tüdruk.

Mu vanemad pidasid seda armsaks
ega teinud sellest juttu,

aga kui ma kooli läksin,

polnud nad enam nõus, et see on armas.

Võib-olla teised ei taha olla
sellise inimese sõbrad,

kes keset algebra
tundi kisendama hakkab.

Tavaliselt seda ju praegusel ajal
ja sellises eas ei juhtu,

kuid võib-olla teised ei taha
olla autistliku tüdruku sõbrad.

Võib olla inimesed ei taha,
et neid seostatakse kellegagi,

kes ei proovi või ei suuda
end paigutada kasti,

millel on kiri "normaalne".

Aga mulle see sobib,

sest see eraldab terad aganatest,

ning ma näen, kes on siirad ja ausad,

ja ma saan sellised inimesed
enda sõpradeks valida.

Aga kui natuke mõelda,
siis mis üldse on normaalne?

Mida see tähendab?

Kujutage ette, kui see oleks parim
kompliment, mida teile eales tehtud:

"Vau, sa oled nii normaalne!"

(Publik naerab)

Aga komplimendid on tavaliselt sellised:

"Sa oled erakordne!"

või: "Sa oled teistsugune!"

"Sa oled hämmastav!"

Kui inimesed tahavad sellised olla,

miks siis nii paljud inimesed
üritavad olla normaalsed?

Miks inimesed oma suurepärase
ainulaadse valguse vormi suruvad?

Inimesed kardavad erinevust
nii palju, et nad proovivad neid,

kes ei taha või ei saa "normaalsed" olla,
normaalseteks muuta.

Lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide
ning autistide jaoks

on laagrid, kus üritatakse
neist "normaalsed" teha.

Õudne mõelda, et inimesed seda
praegusel ajal teha üritavad.

Ma ei vahetaks ma oma autistlikkust
ja kujutlusvõimet mitte millegi vastu.

Autismi tõttu olen ma BBC'le
dokumentaale teinud

ning hetkel kirjutan ma raamatut,

ma teen kõiki neid uskumatuid asju,

ning üks parimaid asju,
mida ma saavutanud olen,

on see, et ma olen leidnud viise,

kuidas oma väikevenna
ja -õega suhelda,

kes on, nagu ma ütlesin,
mitteverbaalsed ehk kes ei oska rääkida.

Inimesed tavaliselt väldiksid neid,
kes ei suuda rääkida,

aga see oleks lihtsalt rumal,
sest näiteks minu vennast ja õest

paremat venda ja õde soovida ei saakski.

Nad on parimad ja ma armastan
neid üle kõige,

ja ma hoolin neist rohkem
kui millestki muust.

Ma jätan teile ühe küsimuse,
mille üle mõtiskleda:

"Kuna me ei suuda lugeda
inimeste mõtteid,

olenemata sellest,
kas nad on autistlikud või mitte,

siis miks mitte selle asemel,
et karistada kõige eest,

mis erineb normaalsest,
ülistada hoopis unikaalsust,

ja hõisata iga kord, kui keegi oma
kujutlusvõimel lennata laseb?"

Aitäh.

(Aplaus)