Kuidas sai Brexit juhtuda ja mida nüüd teha?

On piinlik, et ei suudeta näha, kuivõrd lõhestatud on meie ühiskonnad. Briti sotsiaalteadlase Alexander Bettsi hinnangul on Brexiti kasvulavaks olnud sügav ja seni märkamatuks jäänud lõhe ühiskonnas, mille ühel pool on need, kelles globaliseerumine tekitab hirmu ja teisel pool need, kes on globaliseerumise omaks võtnud.

Mida aga tuleks nüüd selle hirmuga ja inimeste üha kasvava rahulolematusega valitsuse ja poliitikute suhtes peale hakata, vältides samas ksenofoobia ja natsionalismi õhutamist? Käesolev ettekanne annab hea võimaluse mõelda kaasa Bettsiga, kes mitte ainult ei kirjelda Brexiti tagamaid vaid annab neli lahenduskäiku Brexiti-järgseks tegevuseks, eesmärgiga saavutada ühtehoidvam ühiskond.

Ma olen britt.

(Naer)

(Aplaus)

Kunagi varem ei ole lause "Ma olen britt"
tekitanud niipalju haletsust.

(Naer)

Ma olen pärit saarelt, kus
paljudele meeldib uskuda,

et me pole viimase aastatuhande
jooksul eriti muutnud.

Ajaloo vältel oleme küll
teisi sundinud muutuma,

aga ennast oleme muutnud palju vähem.

Seetõttu oli minu jaoks kohutav šokk,

kui 24. juunil ärgates avastasin,

et Suurbritannia oli hääletanud
Euroopa Liidust väljaastumise poolt,

peaminister oli tagasi astunud,

ja et Šotimaa kaalus referendumit,

millega Ühendkuningriik
oma eksistentsi lõpetaks.

Nii et minu jaoks oli see kohutav šokk,

nagu oli see šokk paljude teistegi jaoks.

Aga see oli ka midagi,

mis järgnevate päevade jooksul
tekitas Suurbritannias

täieliku poliitilise kokkuvarisemise.

Oli neid, kes nõudsid uut referendumit

justkui spordis saaks peale kaotust
vastaselt nõuda uut mängu.

Kõik süüdistasid kedagi teist.

Rahvas süüdistas peaministrit,
et too oli referendumi korraldanud.

Opositsiooniliidrit süüdistati,
et ta võidelnud piisavalt.

Noored süüdistasid vanu.

Haritud süüdistasid vähemharituid.

Selle täieliku kokkuvarisemise
tegi veelgi hullemaks

üks kohutav nähtus, mis sellega kaasnes:

nii palju ksenofoobia ja rassiviha
ilmingud Suurbritannia tänavatel,

pole ma elus kunagi varem näinud.

Arutletakse selle üle, kas Suurbritannia
on muutumas Väikeseks Inglismaaks,

või nagu üks mu kolleeg ütles,

kas meist saab 1950ndate stiilis
nostalgiline teemapark

mis hulbib Atlandi ookeanis.

(Naer)

Aga ma tahaksin hoopis küsida,

kas me üldse peaksime
olema nüüd nii šokeeritud?

Kas see kõik juhtus tõesti üleöö?

Või on siin mängus sügavamad
strukturaalsed põhjused,

mis on meid sellise olukorrani viinud?

Niisiis astuksin sammu tagasi

ja esitaksin kaks põhimõttelist küsimust.

Esiteks, mida Brexit tähendab,

ja seda mitte ainult Suurbritannias,

vaid meie kõigi jaoks üle kogu maailma?

Ja teiseks, mida meil tuleks teha?

Kuidas peaksime reageerima?

Esiteks, mida Brexit tähendab?

Tagantjärele tarkus on tore.

Brexit ütleb nii mõndagi
meie ühiskonna kohta

ja ka teiste ühiskondade kohta
kõikjal maailmas.

Brexit toob selgelt välja, kui
piinlikult pimedad oleme olnud

oma ühiskonna lõhestatuse osas.

Hääled jagunesid tulenevalt vanusest

haridusest, sotsiaalsest
klassist ja elukohast.

Noorte valimisaktiivsus
polnud teab mis suur,

aga need, kes osalesid,
hääletasid jäämise poolt.

Vanemad inimesed tahtsid siiralt
Euroopa Liidust välja astuda.

Piirkondlikult olid London ja Šotimaa

kõige rohkem Euroopa Liitu jäämise poolt,

samas kui mujal Suurbritannias
oli seis märksa vastuolulisem.

Ilmenud vastuseisu tuleb
tunnistada ja tõsiselt võtta.

Aga eelkõige tuleb hääletustulemust
võtta kui õppetundi

kaasaegse poliitika olemuse kohta.

Kaasaegne poliitline maastik
ei jagune rangelt parem- ja vasakpoolseks.

Põhiküsimus ei ole enam
maksudes ja kulutustes.

Küsimus on globaliseerumises.

Poliitikud jagunevad tänapäeval kaheks:

need, kes lähevad globaliseerumisega kaasa

ja need, kes globaliseerumist kardavad.

(Aplaus)

Kui vaatame lähemalt,
miks siis osad eelistasid lahkuda -

nimetagem neid lahkujateks
ja teisi jääjateks,

siis näeme, et arvamusküsitlustes
tõusis eristavana esile kaks teemat.

Esimene teema oli sisseränne
ja teine suveräänsus,

mis mõlemad peegeldavad inimeste tahet

taastada kontroll oma elu üle,

ja arvamust, et poliitikud
ei seisa nende huvide eest.

Selline mõtlemine on aga
märk hirmust ja võõrandumisest.

See tähistab tagasipöördumist

natsionalismi ja piiride juurde,

millega paljud meist nõustuda ei saaks.

Ma väidan seega, et asjad
on keerulisemad, kui paistab,

et liberaalsed internatsionalistid

nagu ma ise - ja ma pean end
kindlalt selle maailmavaate esindajaks,

peavad end taas pildile tooma,

selleks et mõista, kuidas me oleme
praeguse olukorrani jõudnud.

Kui vaadata hääletustulemuste jagunemist
Suurbritannias tervikuna,

on eraldusjooned väga selged.

Sinised piirkonnad on jäämise poolt

ja punased alad lahkumise poolt.

Seda pilti vaadates jahmatas mind,

kui vähe ma olen tegelikult
käinud neis piirkondades,

mis on märgitud punasega.

Äkki sain aru, et kui võtta
50 suurimat Suurbritannia piirkonda,

kus oli kõige enam lahkumise pooldajaid,

olen ma neis paigus viibinud
elu jooksul kokku vast 4 päeva.

Leidus kohti, mille nimesid
ma ei teadnudki.

See avastus šokeeris mind,

sest see tähendas, et minusugused,

kes me peame end sõbralikuks,
avatuks ja tolerantseks,

äkki ei tunnegi oma kodumaad
ega siinseid inimesi

sugugi nii hästi, kui ise arvame.

(Aplaus)

Kõige keerulisem ongi leida see tee,

kuidas õnnestuks tuua
globaliseerumine ka nende inimesteni,

mõistes, et neid, kes pole
ehk õppinud ülikoolis,

kes ei pruugi olla
kasvanud üles Internetiga,

kel pole olnud võimalusi reisimiseks,

ei pruugi veenda samad argumendid,

mis on veenvad meie jaoks,

kes me elame oma liberaalses mullis.

(Aplaus)

Tuleb kõnetada ja mõista
senisest suuremat osa ühiskonnast.

Lahkumisreferendumil purjetas vähemus

hirmutamise ja vihaõhutamise laineharjal,

luues valesid ja usaldamatust

tekitades illusiooni, et see rahvahääletus

võiks kuidagi vähendada põgenike arvu,

kes tulevad Euroopasse varjupaika otsima,

samas kui Euroopa Liitu jäämise
referendumil polnud vähematki pistmist

väljaspoolt Euroopat tuleva sisserändega.

Aga enamuse lahkumise
poolt hääletanute jaoks

oli põhimureks pettumine
poliitikas ja poliitikutes.

Paljude jaoks oli see protestihääletus,

võimalus öelda, et neid ei esinda keegi,

et nad ei leidnud ühtki poliitilist
parteid, mis kaitseks nende huve

ja seetõttu hääletasid nad
poliitilise eliidi vastu.

Sama toimub ka mujal Euroopas

ja enamikes liberaalsetes
demokraatlikes riikides.

Seda näitab Donald Trumpi
populaarsuse kasv USAs,

Viktor Orbani tõusev natsionalism Ungaris,

Marine Le Peni populaarsuse
kasv Prantsusmaal.

Brexiti potentsiaal on olemas
kõigis meie ühiskondades.

Arvan, et siin tuleks hoopis
küsida minu teist küsimust:

nimelt, kuidas tuleks sellele
üheskoos reageerida?

Me kõik, kellele on oluline liberaalse
avatud ja salliva ühiskonna loomine,

vajame kiiremas korras uut visiooni,

visiooni sallivamast ja
kaasavamast globaliseerumisest,

mis võtaks inimesed endaga kaasa,
mitte ei jätaks maha.

Selline globaliseerumise visioon

peaks algama globaliseerumise
positiivsete külgede nägemisest.

Majandusteadlased on üksmeelel,

et vabakaubandus, kapitali vaba liikumine,
inimeste vaba liikumine,

on kõigile kokkuvõttes kasulik.

Rahvusvaheliste suhete eksperdid
on ühel nõul selles,

et globaliseerumine loob
vastastikkuse sõltuvuse,

mis omakorda viib koostööle ja rahule.

Siiski on globaliseerumisel ka
ümberjaotamise efekt.

Ta tekitab võitjaid ja kaotajaid.

Näiteks sisserände puhul on teada,

et tervikuna on sisserändel majandusele
peaaegu alati positiivne mõju,

ükskõik, mis olukorras ja tingimustel.

Samas tuleb selgelt teadvustada,

et see toob endaga kaasa ümberjaotamise.

Pole vähetähtis, et madalate
oskustega inimeste sisseränne

võib tuua kaasa palgataseme languse
vähekindlustatud ühiskonnagruppides,

ja samuti avaldada survet
kinnisvarahindadele.

Tervikuna on sisserände
mõju siiski positiivne,

kuid see tähendab, et on rohkem neid,

kes seda kasu peavad omavahel jagama

ja nendega arvestama.

2002. aastal pidas endine
ÜRO peasekretär Kofi Annan

kõne Yale'i Ülikoolis.

Selle kõne teemaks oli
kaasav globaliseerumine.

See väljend saigi alguse tema kõnest.

Ja ta ütles, parafraseerin teda:

'Globaliseerumise kasvuhoone
peab olema kõikidele avatud,

vaid nii saab ta jääda turvaliseks.

Eelarvamused ja hoolimatus

on globaliseerumise valikulisust
ja vastandumist peegeldav inetu pale.

Kaasava globaliseerumise
kontseptsioon tõusis uuesti päevakorrale

2008. aastal edumeelse
riigivalitsemise konverentsil,

kus osalesid paljude Euroopa
riikide valitsusjuhid.

Kuna 2008. aasta märksõnadeks olid
kärped ja finantskriis,

siis kadus see kontseptsioon
peaaegu jäljetult.

Arvatakse, et globaliseerumine toetab
eelkõige neoliberaalset maailmavaadet.

Seda peetakse pigem eliidi projektiks,

kui millekski, mis toob kasu kõigile.

Seda tuleks aga taaskäivitada
oluliselt kaasavamana,

kui see praegu on.

Küsimus aga ongi selles,
kuidas seda eesmärki saavutada.

Kuidas küll tasakaalustada vajadust
arvestada hirme ja võõrandumist

samal ajal hoidudes järeleandmast

ksenofoobilistele ja natsionalistlikele
tendentsidele?

Seda peaksime kõik endalt küsima.

Ma leian sotsiaalteadlasena,

et just sotsiaalteadused oleks
siin heaks lähtepunktiks.

Ümberkujunemine peaks hõlmama
nii mõtlemist kui ka materiaalset külge

ja alustuseks pakuksin välja
neli ideed, kust võiks alustada.

Esimene ettepanek
puudutab kodanikuharidust.

Mis Brexiti puhul silma torkab,

on suur erinevus inimeste arvamuste
ja tegeliku reaalsuse vahel.

Öeldakse, et oleme jõudnud
post-faktuaalsesse ühiskonda,

kus tõendamine ja tõde pole enam olulised

ja valed on sama head kui kindlad faktid.

Seega, kuidas oleks võimalik --

(Aplaus)

Kuidas saaksime liberaalses demokraatias
taastada austuse tõe ja faktide vastu?

Kõik peab algama haridusest,

aga esmalt tuleb endale tunnistada,

et meil on suuri vajakajäämisi.

2014. avaldas uuringufirma Ipsos MORI

immigratsiooni puudutava
arvamusküsitluse tulemused,

mis näitas, et kui
sisserändajate arv kasvab,

teravneb ka avalikkuse hoiak
immigratsiooni suhtes,

kuigi otsest põhjuslikku seost
ei saanud välja tuua,

sest samahästi võis see tulla
mitte sisserändajate arvust,

vaid poliitilisest foonist ja
sellest, kuidas meedia asjast räägib.

Samast uuringust tuli ka välja,

milline kohutav valeinfo ja eelarvamused

sisserände teemat ümbritsevad.

Näiteks arvavad Suurbritannia inimesed,

et varjupaiga otsijaid on
sisserännanute hulgas märksa rohkem,

kui neid tegelikult on.

Samuti arvati, et siia õppima
tulevate välismaalaste osakaal

on sisserändajate hulgas palju
madalam, kui see tegelikult on.

Selle valeinfoga tuleb midagi ette võtta,

et vähendada lõhet ettekujutuse
ja tegelikkuse vahel

globaliseerumise olulistes aspektides.

See ei saa olla vaid koolide ülesanne,

kuigi on oluline alustada võimalikult vara

Vaja on kodanike elukestvat osalust

ja avalikkuse kaasatust, mida me
kõik oma ühiskonnas püüame toetada.

Teine ettepanek, milles näen
võimalikku lahendust

on erinevate kogukondade vahelise
läbikäimise soodustamine.

(Aplaus)

Üks asi, mis on mulle
Suurbritannias silma hakanud

seoses suhtumisega immigratsiooni,

on paradoksaalselt see,
et need piirkonnad,

kus ollakse immigratsiooni suhtes
kõige tolerantsemad,

on piirkonnad, kus sisserändajaid
on kõige enam.

Nii näiteks on kõige rohkem immigrante
Londonis ja riigi kaguosas,

samas on need piirkonnad teistest
tunduvalt tolerantsemad.

Samas on piirkonnad, kus sisserändajate
osakaal on kõige madalam

ka kõige tõrjuvamad ja mitte-sallivamad.

Nii et kindlasti tuleks edendada
vahetusprogramme.

Tuleb luua võimalusi, et vanemad
inimesed, kes ehk ei saa reisida,

saaksid kasutada internetti.

Tuleks toetada võimalusi reisimiseks
nii kohalikul kui ka riigi tasandil,

rohkem osalemist, rohkem suhtlemist

nende inimestega, keda veel ei tunne

ja kellega me ehk ei pruugi
alati sama meelt olla.

Kolmas asi on aga minu
arust võtmetähtsusega,

tegu on põhimõttelise küsimusega:

kõikidel peab olema võimalus saada osa

globaliseerumise positiivsetest külgedest.

See Financial Timesis peale Brexitit
avaldatud pilt on rabavalt kõnekas.

On väga selgelt näha, kuidas need,
kes hääletasid lahkumise poolt

on just need, kes rahaliselt
kõige enam said kasu

kaubavahetusest Euroopa Liiduga.

Häda on aga selles,
et nende piirkondade elanikud

ei saanud ise arugi,
et nad midagi kasu on saanud.

Nad ei olnud aimugi, et tegelikult on
nende võimalused paremad

just tänu suurenenud kaubavahetusele
ja inimeste lihtsamale liikumisele.

Ma ise tegelen peamiselt põgenikke
puudutavate teemadega

ja üks ideedest, mida ma
ikka ja alati kõigile räägin,

eriti just erinevates arengumaades,

on see, et põgenike
paremaks integreerimiseks

ei piisa vaid põgenike heaks
asjade tegemisest,

vaid tuleb tegeleda nende kogukondadega,
kuhu sisserändajad elama asuvad.

Selle teema puhul soovitan
võtta aluseks lähenemine,

et nendes piirkondades tuleb pakkuda

keskmisest parema taristut
nii koolide kui ka ka tervishoiu osas,

paremat sotsiaalteenuste
kättesaadavust

just neis piirkondades,
kus on rohkem sisserändajaid,

et arvestada kohalike elanike vajadustega.

Samas kui räägime sellise tegevuse
olulisusest mujal maailmas,

ei tee me samamoodi oma riigis

ja ei rakenda neid oma ühiskonnas.

Veelgi enam, kui me tõesti tahame
saavutada tulemusi,

siis tuleb korraldada ka majandusliku
kasu jõudmine inimesteni,

ettevõtetel ja organisatsioonidel peaks
olema globaliseerumise mudel,

mis annaks ka neile võimaluse
inimesi sellesse teemasse kaasata.

Neljas ja viimane ettepanek,
millest tahaksin teha,

on vajadus vastutustundlikuma
poliitika järele.

Sotsiaalteadlased on teinud
väga vähe uurimusi,

mis võrdleksid suhtumist
globaliseerumisse.

Aga nendes uurimustes, mis on tehtud,

ilmneb tohutult suuri erinevusi
hoiakutes ja sallivuse tasemes

erinevates riikides ja
erinevatel ajahetkedel

ühelt poolt migratsiooni
ja liikuvuse suhtes

ja teiselt poolt vabakaubanduse suhtes.

Hüpotees, mis minu arvates statistikat
vaadates selgelt välja tuleb, on see,

et polariseeritud ühiskonnad on
globaliseerumise suhtes vähem tolerantsed.

Ühiskondades, nagu seda oli
varasemalt Rootsis

ja praegu Kanadas,

kus poliitika on tsentristlik,

kus vasak- ja paremjõud teevad koostööd,

kus on võimalik edendada globaliseerumise
suhtes positiivseid hoiakuid.

Samas näeme tänapäeva maailmas
traagilist polariseerumist,

suutmatust dialoogiks äärmuslike
poliitiliste jõudude vahel

ja liberaal-tsentristliku
lähenemise puudumist,

mis soodustaks kommunikatsiooni
ja ühisele arusaamale jõudmist.

Isegi kui meil koheselt
ei õnnestu seda saavutada,

peaksime vähemalt kutsuma üles
oma poliitikuid ja meediat

hoiduma hirmu õhutamisest
ja olema üksteise vastu palju sallivam.

(Aplaus)

Need ideed on üsna esialgsed,

osalt ka seetõttu, et see peaks olema
kaasav ja ühine ettevõtmine.

Ma olen endiselt britt.

Olen endiselt eurooplane.

Olen endiselt maailmakodanik.

Nende jaoks meie hulgast, kes usuvad,

et meie identiteedid
ei ole üksteist välistavad,

meil tuleb üheskoos pingutada selle nimel,

et globaliseerumine võtaks
meid kõiki kaasa

ja ei jätaks kedagi maha.

Vaidnii on võimalik päriselt ühendada
demokraatia ja globaliseerumine.

Aitäh!

(Aplaus)