30-ndad ei ole uued 20-ndad

Kliinilisel psühholoogil Meg Jay-l on selge sõnum 20-ndates inimestele - vastupidiselt laialt levinud arvamusele, sinu 20-ndad ei ole lulli löömise aeg. Selles väljakutsuvas kõnes räägib Jay, et kuna abielu, töökarjäär ja lapsed tulevad hiljem, ei tähenda, et sa ei peaks selle nimel praegu tööd tegema. Ta annab 3 konkreetset juhtnööri, kuidas 20-ndates inimesed saavad härjal sarvist haarata ja alustada oma arengut täisikka jõudmiseks kohe praegu.

Kui ma olin 20ndates,

kohtusin ma oma esimese psühhoteraapia
patsiendiga.

Tol hetkel olin ma PhD tudeng Berkeley-s
kliinilise psühholoogia erialal.

Patsient oli 26-aastane naine, nimega Alex.

Alex tuli seansile, jalas teksad ja seljas
suur lodev särk.

Ta prantsatas mu kabineti sohvale

ning viskas jalast tuhvlid

ja ütles mulle, et ta on siin
suhteprobleemi pärast.

Kui ma kuulsin seda, tundsin ma
kergendust.

Mu kaastudengile sattus esimeseks
patsiendiks süütaja.

(Naer)

Ja mulle sattus mingi 20-aastane,
kes tahtis rääkida poistest.

Ma arvasin, et ma saan sellega hakkama.

Aga tegelikult mitte.

Kõik need naljakad lood, mida Alex rääkis,

ma lihtsalt noogutasin kaasa,

kuniks me veeretasime palli edasi-tagasi.

"30 on uus 20", ütles Alex

ning nii palju, kui mina oskan öelda,
oli tal õigus.

Tööle asutakse hiljem,
abiellutakse hiljem,

lapsed tulevad hiljem,
sest isegi surm tuleb hiljem.

20ndates inimestel, nagu Alex ja mina,
polnudki muud kui vaid aeg.

Varsti aga käis mu juhendaja peale, et ma
nõuaks Alexilt oma suhtega tegelemist.

Ma tõrkusin vastu.

Ma ütlesin: "Jah, ta käib kohtamas
ja magab jobuga,

aga ta ju otseselt ei taha abielluda
temaga hetkel".

Ning mu juhendaja ütles:

"Praegu mitte, aga ta võib seda ju teha
järgmise samasugusega".

"Pealegi, parim on ennetada selliseid asju praegu,

kui hakata tulemiga hiljem tegelema".

See on see hetk,
mida psühholoogid kutsuvad "Ahaa!" momendiks.

Sellel hetkel ma sain aru,
et 30ndad pole uued 20ndad.

Jah, inimesed leiavad kaaslase
hiljem kui vanasti,

see aga ei tähendanud, et Alex poleks
pidanud 20selt enda kallal tööd tegema.

See just tähendas Alexi jaoks
parimat aega enda kallal töötamiseks.

Ja nii me istusime, veeretades
palli, nentides fakti.

Selle protsessi käigus ma sain aru,
et sellist sorti loomuomane hoolimatus

on väga suur probleem,
millel on tõsised tagajärjed,

mitte ainult Alexile ja tema suhetele,

vaid üleüldiselt inimestele 20ndates.
Nende karjäärile, peredele

ja kogu tulevikule.

Ainuüksi Ameerikas on 50 miljonit
inimest vanuses 20-30.

See on 15 protsenti kogu ühiskonnast.

Või siis 100%, kui arvestada seda,

et me kõik peame läbima 20ndad,
enne kui täiskasvanuks saame.

(Naer)

Palun tõstke käsi, kes on vanuses 20-30.

Ma tõesti loodan näha kedagi selles
vanuses siin.

Oh, tore! Te olete ägedad.

Nüüd! Ma tahaks tõesti näha,
kui sa töötad selles eas inimestega,

sa armastad kedagi selles eas
või muretsed nende pärast.

Okei. Lahe, 20ndates inimesed
tõesti tähendavad teile midagi.

Niisiis, ma olen spetsialiseerunud selles
eas inimestele, kuna ma usun,

et igaüks nendest 50 miljonist
inimesest vanuses 20-30

väärivad teadvustamist,
mida selles eas inimeste kohta juba teavad

sotsioloogid, neuroloogid
ja viljastuseksperdid:

20ndates oma elu üle kontrolli võtmine
on üks kõige lihtsamaid,

samas edasiviivamaid asju,
mida sa teha saad

oma karjääri, armastuse ja õnne jaoks,

võibolla isegi terve maailma jaoks.

See ei ole ainult minu arvamus.

Need on faktid.

Me teame, et 80% elu kõige
tähtsamatest sündmustest

juhtuvad enne 35-aastaseks saamist.

See tähendab, et 8-l juhul 10-st

kõikidest otsustest ja kogemustest
ja "Ahaa!" momentidest,

mis muudavad su elu,

on juhtunud 30ndate keskpaigaks.

Inimesed, kes on üle 40, ei torma.

Ma usun, et rahvas siin on sellega nõus.

Me teame, et 10 esimest
aastat sinu karjääris

on eksponentsiaalse mõjuga sellele,
kui suur hakkab sinu sissetulek olema.

Me teame, et enam kui pooled
ameeriklastest

on abielus, elavad koos või kohtuvad oma
tulevikupartneriga ajaks, mil nad saavad 30.

Me teame, et aju alustab

oma teist ja viimast
arenguspurti 20ndates.

See on aeg, kui toimub
ümberseadistamine täiskasvanueluks,

mis tähendab, et mida iganes
sa soovid muuta enda juures,

siis see on see aeg seda teha.

Me teame, et iseloom muutub
rohkem su 20ndates,

kui ükstapuha mis muul
ajal su elus.

Ning me teame, et naiste viljakuse
kõrgtase saavutatakse 28-aastasena,

ja et asjad lähevad keeruliseks peale 35.

Seega sinu 20ndad on aeg ennast harida,

oma keha ja valikute osas.

Niisiis, kui me mõtleme laste arengule,

siis me teame, et esimesed 5 aastat
on kriitilise tähtsusega

keele ja informatsiooni kinnistamiseks ajus.

See on aeg, kui su harilik igapäevaelu

omab äärmuslikku mõju sellele,
milliseks sa saad.

Aga mida me väga vähe kuuleme,
on see, et on olemas

areng täiskasvanueas

ja meie 20ndad on kriitiline aeg
täisea arengus.

Aga see kõik on see, mida
20ndates inimestele ei räägita.

Uudistes räägitakse täisea
nihutamisest.

Teadlased kutsuvad 20ndaid
pikendatud nooruseaks.

Ajakirjanikud kasutavad jaburaid
termineid, kirjeldamaks 20ndaid

nagu "pool-täiskasvanud"
ja "lapsmees".

(Naer)
See on tõsi!

Kogu ühiskond on hakanud vähem hindama

aega, mis on nii oluline
täisikka jõudmiseks.

Leonard Bernstein on öelnud,

et saavutada suuri eesmärke, on sul
vaja plaani ja mitte liiga palju aega.

(naer)
Kas see pole mitte õigesti öeldud?

Nii et, mis te arvate juhtuks,

kui patsutada 20ndates inimest
õlale ja öelda:

"Sul on veel 10 lisa-aastat,
et alustada oma eluga"?

Midagi ei juhtu.

Seda tehes võtad sa inimeselt
igasuguse ambitsiooni ja tungi

ning mitte midagi ei juhtu.

Ja siis iga päev, tark, huvitav
keegi 20ndates

nagu sina või su pojad ja tütred,

tuleb minu kabinetti ja ütleb
midagi sellist nagu:

"Ma tean, et mu poiss pole mulle õige,

aga see suhe ei tähenda midagi,
ma lihtsalt löön aega surnuks".

Või nad ütlevad: "Kõik räägivad, et
kui ma suudan alustada

oma karjääriga enne, kui saan 30,
on kõik korras".

Ning siis hakkab kogu lugu
kõlama umbes nii:

"Mu 20ndad on peaaegu läbi ja
ma pole enda heaks midagi teinud.

Mul oli parem resümee päeval,
kui ma lõpetasin ülikooli."

Ja edasi:

"Kohtamine 20ndates oli nagu toolimäng.

Kõik tormasid ringi ja lõbutsesid,

aga umbes 30selt muusika peatus

ja kõik istusid maha.

Ma ei tahtnud olla ainuke,
kes jäi püsti seisma,

mistõttu tunnen, et
abiellusin oma mehega,

kuna ta oli ainus saadaolev
istumiskoht".

Kes siin kohalolijatest on 20ndates?

Ärge nii tehke!

(Naer)

Okei, see kõlab küll teisiti,
aga ärge valesti aru saage -

panused on kõrged.

Kui palju on surutud 30ndatesse,

tekib tohutu 30ndate aastate surve

alustamaks karjääri, leidmaks elukoht,
elukaaslane

ja saada 2 või 3 last ning
seda kõike palju lühema ajaga.

Kõige selle korraga saavutamine
ei ole võimalik

ja nagu uuringud on hakanud näitama,

on see raskem ja põhjustab suuremat
stressi, kui seda kõike teha 30ndates.

Millennialite keskeakriis
ei tähenda punase sportauto ostmist.

See on aeg, kui mõistad, et on
võimatu saavutada seda, mida tahad.

See on aeg kui saad aru, et enam
ei saa last, keda sa nüüd tahad,

või sul pole võimalik talle anda
õde või venda.

Liiga palju inimesi 30ndates ja 40ndates

vaatavad endale otsa või küsivad
minult üle laua,

mõeldes oma 20ndatele:

"Mida ma tegin? Mida ma mõtlesin?".

Ma tahan muuta seda, mida 20ndates
tehakse ja mõeldakse.

Siin on üks näide, kuidas see olla võiks.

See on jutt naisest nimega Emma.

25-aastane Emma tuli mu kabineti,

sest, nagu ta ise ütles, oli tal
identiteedikriis.

Ta rääkis, et ta arvab, et võiks töötada
kunsti- või meelelahutusvallas,

aga ta ei olnud veel otsustanud.

Seega ta oli viimased aastad
hoopis töötanud ettekandjana.

Sest elu oli odavam,
ta elas oma poiss-sõbraga,

kes näitas välja oma iseloomu
rohkem kui oma ambitsioone.

Nii rasked kui ta 20ndad ka ei olnud

ta elu enne seda oli olnud veel hullem.

Sessioonide käigus ta nuttis tihti,

aga lõpuks ta võttis end kokku ja ütles:

"Sa ei saa endale valida perekonda,
küll aga sõpru".

Igatahes, üks päev Emma sisenes
ja nõjatas oma pea sülle

ja nuttis valjult enamus tunni.

Ta oli just ostnud kontaktiraamatu

ja oli hommik otsa kirja pannud
oma sõpru ja tuttavaid,

aga siis, peale rida raamatus -

"Hädaolukorra puhul, palun helistage..." -

oli tühi leht.

Ta oli peaaegu hüsteerias, kui ta vaatas
mulle otsa ja ütles:

"Kes on minuga, kui ma satun õnnetusse?

Kes hoolitseb mu eest, kui mul
diagnoositakse vähk?"

Sel hetkel võtsin ma endast kõik,

et mitte öelda: "Mina hoolitsen".

Aga see mida Emma vajas, polnud terapeut,
kes tõesti väga hooliks.

Emmal oli vaja paremat elu
ja ma teadsin, et see on tema võimalus.

Alexiga töötades olin ma korduvalt õppinud

lihtsalt istuma ja kuulama,
samal ajal kui Emma kõige

tähtsam kümnend mööda marssis.

Järgmiste kuude ja nädalate

jooksul ütlesin ma Emmale kolm põhiasja,

mida iga temevanuses mees või naine

kuulma peaks.

Esiteks, ma ütlesin Emmale,
et ta unustaks identiteedikriisi

ja looks endale identiteedi pagasi.

Selle all pean ma silmas,

et teha midagi sellist,
mis lisaks väärtust sinu isiksusele.

Teha midagi, mis on investeering

sellesse, kelleks sa tahad saada.

Ma ei teadnud sel hetkel Emma karjääri
tulevikku,

üleüldse, keegi ei tea oma tulevikku,

aga ma tean, et

identiteedi pagas on seemneks
sinu olemusele.

Seega praegu on aeg just selleks tööks -

praktika, idufirma, mida iganes
sa tahad teha.

Ma ei välista siinkohal 20ndate
eneseavastust,

aga mis selles kontekstis
ei lähe arvesse,

sest muuseas, see pole
avastamine ja areng.

See on homse peale lükkamine.

Ma ütlesin Emmale, et ta avastaks end
läbi töö ja looks iseendale kasu.

Teiseks, ma ütlesin Emmale,
et sõpruskond ei asenda pere.

Parimad sõbrad sobivad
hästi sind lennujaama viima,

aga 20-aastased, kes on peadpidi
teiste samasugustega koos,

piiravad enda tutvusringkonda,

teadmisi, kujutlusvõimet,

väljendusoskust ja tööväljavaateid.

Uued tuuled ja enesearendus,
nagu uus kaaslane,

leitakse peaaegu alati väljaspool
sõprusringkonda.

Uued tuuled puhuvad
võõraste juurest -

meie sõprade sõprade sõprade poolt.

Nii et tõesti, pooled 20ndates
on täielikult või osaliselt töötud.

Aga pooled neist pole.

Ning tutvuste-tutvused on tee,
mille kaudu saad sina ka sinna gruppi.

Pooli töökuulutustest ei tehta kunagi avalikuks.

Seega, võttes ühendust oma naabri
ülemusega, saad selle mitteavaliku töö.

See ei ole pettus, see on viis,
kuidas informatsioon levib.

Lõpuks, Emma uskus,

et sa ei saa valida omale pere,
küll aga sõpru.

See oli ka tõsi ajal, mil ta üles kasvas,

aga 20ndates hakkab Emma
ise endale pere looma,

kui ta leiab endale partneri
ja temaga lapsed saab.

Ma ütlesin Emmale, et aeg, mil
omale pere valida, on käes.

Nüüd võite te mõelda, et 30
on parem aeg paigale jääda

kui 20 või isegi 25.

Ma nõustun teiega.

Aga kinni haarata keegi,
kellega sa koos elad või magad,

samal ajal kui kõik Facebookis
oma abielu staatusi uuendavad,

ei ole edasiminek.

Parim aeg oma abielu kallal tööd teha
on enne, kui sa oled abielus.

See tähendab, et oleksid oma suhtes
samamoodi eesmärgile pühendunud

nagu sa oled oma töös.

Oma perekonna loomine
tähendab teadlikke valikuid

selle nimel, keda sa tahad ja mida sa tahad.

Mitte aga üritada lihtsalt suvaliselt
asju korda ajada või aega surnuks lüüa,

kellega iganes sa kokku satud.

Nii et, mis juhtus Emmaga?

Me käisime koos läbi ta kontaktiraamatu

ja ta leidis sealt oma vana toakaaslase nõbu,

kes töötas kunstimuuseumis, teises osariigis.

See kauge tutvus aitas tal saada seal töö.

See tööpakkumine võimaldas tal
maha jätta oma elukaaslase.

Nüüd, 5 aastat hiljem, on ta
tähtsündmuste planeerija muuseumitele.

Ta on abielus mehega,
kelle ta ise teadlikult valis.

Ta armastab oma uut karjääri,
ta armastab oma uut perekonda.

Ning ta saatis mulle kaardi, millel oli kirjas:

"Praeguseks on mu kontaktisikute nimekiri,

kellega hädaolukorra puhul ühendust võtta,
kasvanud piisavalt suureks."

Nõndaks, Emma lugu kõlas lihtsalt,

aga see ongi, miks ma armastan töötada
20-ndates inimestega.

Neid on kerge abistada.

20 midagi on nagu lennukid,
kes on just lennuväljalt õhku tõusmas.

Just peale õhkutõusu võib vaid
kerge kursimuutus tähendada

maandumist Alaskal või Fijil.

Nagu ka 21selt või 25selt või isegi 29selt,

üks hea vestlus, üks hea sõnavahetus,

üks hea TED kõne,
suudab mõjutada tohutult

erinevas vanuses inimesi ja isegi
järgnevaid generatsioone.

Niisiis, siin on üks idee,

mida tasub edastada igale
20ndates inimesele.

See on sama lihtne, kui see, mis ma
õppisin ütlema Alexile.

See sõnum on privileeg, mida ma saan

öelda igale 20ndates inimesele,
nagu Emmalegi:

30 ei ole uus 20,
seega võta härjal sarvist,

loo endale pagas identiteediks,
kasuta oma tutvusi,

loo endale perekond.

Ära lase end mõjutada sellest,
mida sa ei teadnud

või mida sa ei teinud.

Sina otsustad oma elu üle nüüd.

Aitäh!

(Aplaus)