Anname pagulastele võimaluse õitseda

50 miljonit inimest on olude sunnil oma kodudest lahkunud, see on suurim hulk peale II maailmasõja lõppu. Üle kolme miljoni Süüria pagulase otsib ümbruskondsetes riikides varjupaika. Pooled Liibanonis olevatest pagulastest on lapsed ja vaid 20% neist käib koolis. Melissa Fleming ÜRO pagulasagentuurist innustab meid vormima pagulaslaagreid turvalisteks paranemispaikadeks, kus inimesed saavad arendada oskusi, mis on vajalikud nende kodude hilisemaks ülesehitamiseks.

Ma valisin töö

pagulastega, sest ma tahtsin

maailma parandada

ja maailma parandamine algab

nende lugude edasirääkimisest.

Alati, kui ma kohtan pagulasi,

küsin ma neilt küsimusi.

Kes pommitas su kodu maatasa?

Kes tappis su poja?

Kas su ülejäänud pereliikmed
pääsesid eluga?

Kuidas sa saad hakkama

eluga eksiilis?

Kuid küsimus,
mis on minu jaoks kõige kõnekam,

on järgmine:

Mille sa kaasa võtsid?

Mis oli sinu jaoks kõige olulisem,

mille sa pidid endaga kaasa võtma,

kui su kodulinnas plahvatasid pommid

ja relvastatud jõugud piirasid
su maja sisse?

Üks süürlasest pagulaspoiss,
keda ma tunnen,

ütles mulle, et ta ei kõhelnud,

kui ta elu oli ohus.

Ta võttis kaasa oma
keskkooli lõputunnistuse

ja selgitas hiljem, miks ta seda tegi.

Ta ütles: "Ma võtsin oma
keskkooli lõputunnistuse,

sest sellest sõltus mu elu."

Ta oli riskinud oma eluga,
et see tunnistus saada.

Kooliteel pidi ta sageli kuulide
eest kõrvale põikama.

Sageli vappus tema klassiruum

ümberringi lõhkevate pommide kuminast.

Ta ema ütles mulle:

"Ma palusin igal hommikul,

et ta kooli ei läheks."

Kui ta keeldus, vastas ema:

"Ma kallistasin teda alati nii,
nagu see oleks viimane kord."

Aga ta ütles oma emale:

"Me kõik kardame,

kuid meie tahe kool lõpetada

on tugevam kui meie hirm."

Ühel päeval jõudis tema pereni
kohutav uudis.

Hany tädi, onu ja nõbu

mõrvati oma kodus, kuna nad keeldusid

sealt lahkumast.

Nende kõrid lõigati läbi.

Oli aeg põgeneda.

Nad lahkusid selsamal päeval,
selsamal hetkel, autoga,

Hany oli peidetud auto tagaossa,

sest nende teel ootasid ees mitmed
sõduritega mehitatud konrollpunktid.

Lõpuks ületasid nad piiri
ja jõudsid Liibanoni,

kus neid ootas ees rahu.

Kuid uue elu alustamine sai olema
kurnavalt raske

ja üksluine.

Neil polnud muud valikut,
kui ehitada onn

mudase välja äärealale

ja see on Hany vend Ashraf,

kes mängib õues.

Sel päeval liitusid

nad maailma suurima pagulaste grupiga

riigis, mis on tilluke – Liibanonis.

Seal elab vaid neli miljonit kodanikku

ning tänaseks juba miljon Süüria pagulast.

Sealt ei leia linna, küla ega asulat,

kus ei oleks ühtegi Süüria pagulast.

See on näide tähelepanuväärsest

lahkusest ja inimlikkusest.

Mõelgem sellest proportsionaalselt.

See oleks umbes sama

kui terve Saksamaa elanikkond

– 80 miljonit inimest –

pageks kõigest kolme aastaga
Ameerikasse.

Pool Süüria elanikkonnast

on oma kodudest lahkunud,

enamus neist riigi piires.

Kuus ja pool miljonit inimest

on oma elu päästmiseks põgenenud.

Kõvasti üle kolme miljoni inimese

on ületanud riigipiiri

ja leidnud pelgupaigad
naabruskonnas asuvates riikides.

Vaid väike hulk Süüria pagulastest

on liikunud edasi Euroopasse.

Mis mind enim muretsema paneb,

on teadmine, et pooled Süüria pagulastest
on lapsed.

Ma tegin foto sellest väikesest tüdrukust.

See on tehtud vaid kaks tundi
pärast tema saabumist

peale pikka retke Süüriast Jordaaniasse.

Kõige murettekitavam on see,

et vaid 20% Süüria pagulaslastest

käib Liibanonis koolis.

Sellele vaatamata räägivad
Süüria pagulaslapsed,

tegelikult kõik pagulaslapsed,

et haridus on nende elus kõige olulisem.

Miks? Sest see võimaldab
neil mõelda oma tulevikule,

selle asemel, et takerduda
seljataha jäetud aja õudustesse.

See võimaldab neil mõelda
vihkamise asemel lootusele.

Mulle meenub üks hiljutistest käikudest

Põhja-Iraagis asuvasse
Süüria pagulaslaagrisse,

kus ma tutvusin ühe tüdrukuga

ja mõtlesin: "Ta on imeilus."

Ma läksin tema juurde ja küsisin:

"Kas ma võin sind pildistada?"

Ta nõustus,

kuid keeldus naeratamast.

Ma arvan,
et ta ei suutnud seda teha,

sest ta mõistis, et on osa

Süüria pagulaslaste kadunud põlvkonnast.

Põlvkonnast, mis on
äralõigatud ja pettunud.

Mõelgem, mille juurest nad pagesid:

kohutava hävingu,

ehitiste, tööstuse, koolide,
teede ja kodude.

Ka Hany kodu hävitati.

See tuleb taas üles ehitada

arhitektide, inseneride
ja elektrikute poolt.

Kogukonnad vajavad õpetajaid ja juriste

ja poliitikuid, kes otsivad lepitust,

mitte kättemaksu.

Kas seda ei peaks tegema

inimesed, keda see kõige enam mõjutab

– pagenduses olevad ühiskonnad? Pagulased?

Pagulastel on hulganisti aega,

valmistamaks ette oma tagasitulekut.

Te võite mõelda, et pagulaseks olemine

on midagi ajutist.

Kaugel sellest.

Ajal, mil ümberringi toimuvad
lõppematud sõjad,

viibivad pagulased eksiilis keskmiselt

17 aastat.

Hany oli teist aastat pagenduses,

kui ma tal viimati külas käisin

ja me vestlesime terve aja inglise keeles,

mille ta oli õppinud,
nagu ta tunnistas,

Dan Browni romaane lugedes

ja Ameerika räppmuusikat kuulates.

Meil oli ka naeru

ja rõõmu täis hetki
koos tema armastatud venna Ashrafiga.

Ma ei unusta eal, mida ta ütles,

kui me lõpetasime oma tookordse vestluse.

Ta ütles mulle:

"Kui ma pole õpilane,
pole ma mitte keegi."

Hany on üks 50 miljonist inimesest,

kes on oma kodust pagenud.

Mitte kunagi peale II maailmasõda

pole nii paljud inimesed olnud
jõuga ümber paigutatud.

Samal ajal kui me teeme suuri edusamme

tervise

ja tehnoloogia,
hariduse ja disaini vallas,

oleme me liikunud häbiväärselt vähe,

aitamaks ohvreid

ja me teeme kaugelt liiga vähe,

et lõpetada ja ennetada

sõdu, mis inimesi nende kodudest
eemale kihutavad.

Ohvreid on üha rohkem.

Iga päev,

ka tänase päeva lõpuks,

on keskmiselt 32 000 inimest
sunnitud pagema

oma kodudest,

32 000 inimest.

Nad pagevad üle piiride nagu see.

See kaader on salvestatud
Süüria-Jordaania piiril,

ja see on tavapärane päev.

Paljud neist pagevad lagunevatel
ja ülerahvastatud paatidel,

riskides oma eludega,

et jõuda turvalisse Euroopasse.

See Süüria noormees

pääses laevahukust,

kus enamus inimestest uppus,

ja ütles meile:

"Süürlased otsivad rahulikku paika,

kus keegi neile haiget ei teeks,

kus keegi neid ei alandaks,

kus keegi neid ei tapaks."

Ma arvan, et see peaks olema vähim.

Miks ei võiks see olla koht,
kus nad saavad oma haavu ravida,

õppida

ja lootusrikkalt tulevikku vaadata?

Ameeriklased ja eurooplased

arvavad, et ebaproportsionaalselt

palju pagulasi üritab

nende riiki pääseda,

kuid tegelikkus on see,

et 86% ehk valdav enamus pagulastest

elab arengumaades,

riikides, kus puudub kindlus,

riikides, kus on raskusi
oma rahva aitamisega,

riikides, kus valitseb vaesus.

Jõukad riigid peaksid mõistma

nende riikide inimlikkust ja lahkust,

kes enda nigelatele oludele vaatamata
nii palju pagulasi vastu võtavad.

Kõik riigid peaksid kindlustama,
et mitte keegi,

kes pageb sõja ja tagakiusamise eest

ei peaks suletud piiri
taga seisma jääma.

(Aplaus)

Aitäh.

Tegelikult saame me teha enamat,

kui aidata pagulastel elus püsida.

Me saame aidata neil särada.

Me peaksime nägema pagulaslaagrites
ja kogukondades enamat,

kui lihtsalt ajutisi majutuskeskusi,

kus inimesed kiratsevad

sõja lõppu oodates.

Me peaksime neid laagreid nägema
arengut soodustavate keskustena,

kus pagulased saavad üle neid
kimbutavatest traumadest

ja valmistuvad aktiivselt päevaks,
mil nad saavad koju naaseda

positiivse mõtteviisi kandjate

ja ühiskonna taasloojatena.

See on üdini loogiline,

kuid mulle meenub kohutav sõda,
mis Somaaliat

viimased 22 aastat laastanud on.

Kujutage ette elu selles laagris.

Ma külastasin seda laagrit.

See asub Somaalia külje all Dijboutis,

see on kõigest nii kaugel,

et me pidime sinna jõudmiseks
helikopterit kasutama.

Seal oli tolmune ja kohutavalt palav.

Me külastasime üht kooli

ja rääkisime seal õppivate lastega,

kui ma nägin üht tüdrukut
toa teises otsas,

kes paistis samaealisena,

kui mu enda tütar
ning ma läksin temaga vestlema.

Ma küsisin temalt küsimusi,

mida täiskasvanud harilikult
lastelt küsivad:

"Mis on su lemmikõppeaine?"

"Mida sa tahad teha,
kui sa suureks kasvad?"

Sel hetkel täitis ta pilku tühjus

ja ta ütles mulle:

"Mul pole tulevikku.

Mu koolipäevad on läbi."

Arvasin, et mõistan teda valesti

ja pöördusin kolleegi poole,

kes aga kinnitas,

et selles laagris ei jagu raha

keskhariduse pakkumiseks.

Sel hetkel ei tahtnud ma muud,

kui öelda sellele tüdrukule:

"Me ehitame sulle kooli."

Ühtlasi mõtlesin,
milline raiskamine see on.

Ta peaks olema ja on

Somaalia tulevik.

Poisil nimega Jacob Atem

oli teistsugune võimalus,
kuid mitte enne seda, kui teda oli tabanud

kohutav tragöödia.

Ta nägi – see on Sudaanis –

kuidas tema küla – ta oli vaid 7-aastane –

põles maani maha
ja ta sai teada,

et tema ema, isa

ja kogu perekond

hukkus sel päeval.

Ainult tema nõbu jäi ellu ja nad

kõndisid kahekesi seitse kuud

– need on nendesarnased poisid –

põigeldes metsloomade
ja relvastatud jõuduke eest,

ning jõudsid lõpuks pagulaslaagriteni,

kust nad leidsid turvatunde,

ja nad veetsid järgmised seitse aastat

Keenia pagulaslaagris.

Tema elu muutus

kui talle pakuti võimalust minna

Ameerikasse,

kus armastav kasupere ta vastu võttis

ja kus ta sai võimaluse minna kooli

ja ta tahtis, et ma jagaksin teiega

seda uhket hetke,

mil ta lõpetas ülikooli.

(Aplaus)

Ma rääkisin temaga hiljuti Skype'is,

ta oli parasjagu Floridas ülikoolis,

kus ta omandab
avaliku tervishoiu doktorikraadi

ja ta ütles mulle uhkusega,
et tal õnnestus koguda

ameeriklastelt piisavalt toetusi,

et rajada oma kodukülla

kliinik.

Ma pöördun korraks tagasi Hany poole.

Kui ma ütlesin talle,
et mul avaneb võimalus

kõneleda teie ees TEDi laval,

lubas ta mul lugeda teile ühe luuletuse,

mille ta mulle meili teel saatis.

Ta kirjutas:

"Ma igatsen iseend,

oma sõpru,

raamatute lugemist
ja luuletuste kirjutamist,

linde ja hommikust tassikest teed.

Oma tuba, raamatuid, iseend

ja kõike, mis mulle naeratuse näole tõi.

Oi-oi, mul oli hulganisti unistusi,

mis kõik ootasid oma hetke."

Minu sõnum on järgmine:

pagulastesse mitte investeerimine

on tohutu käest lastud võimalus.

Kui me jätame nad hüljatuks,

siis nad riskivad ärakasutamise
ja kuritarvitamisega,

kui jätame nad oskuste ja hariduseta,

lükkub aastate võrra edasi
nende naasemine koduriiki,

rahu jalule seadmine
ja elujärje parandamine.

Ma usun siiralt, et see,
kuidas me kohtleme kodudest pagendatuid,

määrab meie maailma tuleviku.

Sõjaohvrid on tee

püsiva rahuni

ja pagulased on need,

kes saavad vägivallatsükli lõpetada.

Hany elu on murdepunktis.

Meile meeldiks aidata tal ülikooli astuda

ja inseneriks saada,

kuid meie vahendid on suunatud
elementaarseima hankimiseks:

telgid, tekid, madratsid, köögikomplektid

toiduportsjonid ja elementaarsed
meditsiinivahendid.

Ülikool on luksus.

Kui jätame ta kiratsema
sellele mudasele väljale,

saab temast järjekorde liige

kadunud põlvkonnas.

Hany lugu on traagiline,

kuid see ei pea sedasi lõppema.

Aitäh.

(Aplaus)