Miks sean end ohtu, et rääkida Gazast

Kui Ameera Harouda kuuleb lõhkemas granaati või tulistamist, liigub ta koheselt sinnapoole. "Ma tahan olla kohal esimesena, sest neid lugusid lihtsalt peab rääkima," ütleb Gaza esimene naissoost vahendaja, "fixer", kes aitab ajakirjanikel oma armastatud kodumaal Gazas kaootilises sõjaolukordades ringi liikuda ja reportaaže teha. Harouda kõneleb sellest, mis teda motiveerib teda kaasa aitama Gaza elu ja kannatuste kajastamisel.

Tere

See on minu esimene reis,

esimest korda elus
olen ma väljaspool Gazat

Mul on väga hea meel siin olla.

(Aplaus)

Minu unistus oli saada
piloodiks, juhtida lennukit.

lennata vabalt ja puudutada taevast.

Aga seda ei juhtunud.

Sest ma elan ju Gazas
ja siin ei ole lennujaama.

Kõik piirid on igast küljest suletud.

Me elame ühes maailma suuremas vanglas.

Ainus asi, mida ma teha saan,
on lihtsalt vaadata üles taevasse.

Mõni päev, kui veab,
on meil elektrit neljaks-viieks tunniks

Kui on külm, siis me teeme tuld
oma maja ees või katustel.

Mõnikord teeme isegi süüa.

Minu tööks Gazas on organiseerida
kõik vajalik saabuvatele ajakirjanikele,

et nad saaksid rääkida lugusid
sellest, mis toimub Gazas.

Paljudel hommikutel
pidin minema piirialale,

et võtta vastu ajakirjanik.

Kui midagi peaks juhtuma ajakirjanikuga

või ajakirjanik otsustab kirjutada teemal,

mida valitsus ei soovi, et käsitletakse,

võivad sellel olla halvad tagajärjed.

Oma maal ringi liikudes
ja aidates ajakirjanikke,

filmitegijaid ja uudiste meeskondi
teen ma oma tööd.

Ma usun, et minu edu
põhineb suhete loomises

mitte ainult ajakirjanike ja
uudistiime vahendades,

vaid samuti Gaza sektori
kogukondade vahel.

Need kogukonnad, kes ei soovi,
et nende lugudest räägitakse,

ma ei ole neid kunagi pidanud
pelgalt lugudeks või arvudeks,

sest nad on samasugused
inimesed nagu mina.

Ma olen 10 aasta jooksul
ehitanud üles palju suhteid.

Ja arvake, mis?

See annab mulle võimaluse
jõuda inimesteni,

lugudeni, milleni teised ei jõua.

Mõnes olukorras tunnen,
et naisena on mul rohkem võimu.

Meie paljud meesajakirjanikud

tahavad teha lugusid
riigis levinud uimastisõltuvusest.

See probleem sai alguse,
kui ehitati ehitama Gaza tunnelit.

Gaza piiramise ajal

toodi tunnelite kaudu
inimestele hädavajalikku

nagu toitu, ehitusmaterjali
ja muud vajalikku.

Enam paraku mitte, sest Egiptus
ujutas need veega üle

ja neid ei saa enam kasutada.

Smugeldati uimasteid

ja paljud noored jäid sõltuvusse.

Palestiina ühiskonna tavade kohaselt

on meestel keelatud
siseneda teiste majapidamisse.

Seetõttu meesajakirjanikud
ei saanud lugusid.

Aga mina sain.

Mul on imeline abikaasa,

abikaasa, kes toetab mind

hoolimata ühiskonna hukkamõistust.

Ta on hetkel kodus
koos mu kahe lapsega,

ja üks on mul siin kasvamas.

(Aplaus)

Kui ma olen tööl, siis helistan
talle iga kahe tunni järel,

ja ta teab, et kui ma
endast märku ei anna,

siis peaks ühendust võtma mu kontaktiga,

sellele, kes võimaldab mul jõuda lugudeni,

ta on see, keda ma usaldan.

Ükskord Gazas,

Briti ajakirjaniku Alan Johnstoni
röövimise ajal,

palus üks Ameerika ajakiri mul
korraldada kokkusaamine

inimröövijatega Gazas

ja seda ma tegin.

Ajakirjanikku, kes seda lugu tegi, ja mind

paluti tulla välja hotelli juurde.

Nad tulid tumedate klaasidega musta
minibussiga ja võtsid meid peale,

sel päeval kandsid nad musti maske.

Nad viisid meid ära kaugele,
kaugele keset kõrbe.

Nad võtsid ära meie mobiilid

ja me tegime intervjuu inimröövijaga
sealsamas kõrbes.

Ma kartsin väga sellel päeval,

see on päev, mida ma iialgi ei unusta.

Niisiis, miks ma teen seda, mida ma teen?

Ma teen seda, sest ma usun,
et kui mina seda ei teeks,

siis oleks suur osa Gaza loost puudu.

Mul on veel mitmeid lugusid,
mida ma võiksin Gazast rääkida

ja kõik need ei olegi negatiivsed.

Ma armastan oma maad
hoolimata kohutavast olukorrast,

milles me elame -
piiramine, vaesus, töötus -

aga elatakse ju ikka.

Meil on unistada oskajaid
ja imelisi energiat täis inimesi

Meil on imeilus muusika,
ja hea muusikakool.

Meil on parkuuri-tantsijad,
kes tantsivad oma kodude varemetel.

Ja Gaza on ainus koht
araabiamaades,

kus moslemid ja kristlased
elavad vennalikult koos.

(Aplaus)

Sõja ajal oli minu jaoks kõige raskem

lahkuda kodust varahommikul,

jätta oma lapsed.

Ma teen neist foto igal hommikul

sest ma iial ei tea,
kas ma jõuan nendeni tagasi.

Olla vahendaja ja ajakirjanik Gazas on
väga raske ja ohtlik.

Aga kui ma kuulen laske
või pommi lõhkemist,

suundun ma otsejoones selle suunas,

sest ma tahan olla seal esimesena,

sest neid lugusid peab rääkima.

Kui mu lapsed olid väikesed
ja me kuulsime sõja hääli,

siis ma ütlesin neile,
et see on ilutulestik.

Nüüd nad suuremad ja saavad aru.

Mul näen hirmsaid õudusunenägusid

sellest, mida olen sõjaajal pealt näinud.

Eriti väikeste laste elutud kehad.

Ma siiani mäletan ühte väikest tüdrukut,
kelle nimi on Hala.

Ta on oma perest ainuke ellujääja.

Tema pilt jääb minuga igaveseks.

Ma ei unusta teda iial.

Ma olen uhke, et ma saan täna
seista siin ja olla teiega.

Ma olen uhke, et saan rääkida teile
nii kurbi kui rõõmsaid lugusid.

Lugusid minu väikesest
nurgast maailmas - Gazast.

Ma olen uhke, et ma olen esimene
naissoost vahendaja, kes töötab Gazas.

Hea nali on aga selles, et Gazas
kutsutakse mind Mr. Ramboks.

(Naer)

Ma loodan, et ühel heal päeval
avaneb mul võimalus

rääkida lugusid kõikidest teistest naistest,

imelistest naistest, keda ma Gazas tean.

Ma loodan, et ühel päeval
ma saan aidata teisi Gaza naisi

saama vahendajateks nagu mina.

Loomulikult ma tunnen vahel,
et ma ei jaksa rohkem seda tööd teha,

et seda on lihtsalt
minu jaoks liiga palju.

Aga ma mäletan neid sõnu:

"Ära sea piire oma väjakutsetele,
vaid pane proovile oma piirid.

Ära lase teistel takistada
oma unistuste täitumist."

Aitäh!

(Aplaus)