Kas õigus otsustada oma keha üle on uue põlvkonna võitlustander?| Gaspard Koenig |TEDxParis

Oleme harjunud mõtlema, et meie keha kuulub vaid meile ja meil on õigus seda kasutada vastavalt oma äranägemisele. Mitmete värvikate näidete varal toob Gaspard Koening aga välja tõsiasja, et nii see praktikas ega kehtivas õigusruumis paraku ei ole. Ta küsib, kas pole käes aeg nõuda endale õigust ise otsustada oma keha üle.

Gaspard Koening on filosoof (ENS, Columbia Ülikool), kes juhib liberaalset mõttekoda GénérationLibre. Ta on töötanud Prantsusmaa rahandusministri Christine Lagarde'i meeskonnas ja EBRDs Londonis. Tema sulest on ilmunud mitmeid raamatuid ja teadustöid, ta on õppejõud Pariisi Sciences Po ülikoolis ja esineb regulaarselt ajakirjanduse veergudel, olles nädalalehe Les Echos kolumnist.

Gaspard Koenigi esinemine toimus TEDx Paris raames 2016. aasta septembris.

Järgides TED-i tunnuslauset “Ideed, mis väärivad jagamist” on TED algatanud programmi nimega TEDx. TEDx on kohalik üritus, mis võimaldab kokkutulnud inimestel jagada TED-konverentsi sarnast kogemust ja kannab tunnusmärki TEDx, kus x = iseseisvalt korraldatud TED-sündmus. TEDx üritus sisaldab nii TED-i kõnesid video vahendusel kui kõnesid elavas esitluses, et tekitada süvitsiminevat mõttevahetust ja suhtlust väiksemates gruppides. TED annab TEDx programmi jaoks üldiseid suuniseid, kuid kõik TEDx-üritused on organiseeritud sõltumatult.

Esmalt tahaksin teile tutvustada kedagi,

kes on veel halvemini riides kui mina.

[Kes see on?]

Ehk märkasite harmoneeruvatele
värvidele lisaks ka tätoveeringut:

"Mu keha kuulub mulle".

Aga kes see siin pildil on?

Kas tegu on punkariga,

kes kannab oma vanaema riideid?

Kas see on teismeline 16ndast linnaosast,

kes tahab kõigile vastu hakata?

Ei.

See on meie tervishoiuminister.

Marisol Touraine on Élysée palee ees.

Mullu tähistati aborte reguleeriva
Veili seaduse 40. aastapäeva,

seaduse, mis võimaldas naistel
saada oma keha peremeheks

tänu võimalusele otsustada
ise oma raseduse katkestamise üle.

Mu keha kuulub mulle.

Praegu on see täiesti iseenesestmõistetav.

Siiski oli erakordne, et terve
Prantsuse Rahvusassamblee

hääletas üksmeelselt selle
märgilise tähtsusega seaduse poolt,

et kinnitada Veili seaduse aktuaalsust.

See on nii iseenesestmõistetav,

et isegi minister on selle
oma käsivarrele tätoveerinud.

Siiski ei ole see päris nii.

Tahaksin tuua mõned näited,

mis on ekstreemsed või isegi šokeerivad,

kuid mis näitavad väga ilmekalt,

et paljudel inimestel on tekkinud
olukordi, kus on ilmnenud,

et nende keha ei kuulugi neile.

Näiteks ei kuulu mu keha
mulle seni, kuni ma elan.

Mul pole õigust rentida välja oma kõhtu.

Paljudes maades ei ole mul
õigust müüa oma seksuaalsust.

Mul ei ole õigust määratleda,
mis soost ma olen,

enne kui pole arsti
ja kohtuniku nõusolekut,

mis kinnitaks mu soolist kuuluvust,

olgu ma siis mees, naine või muu.

Mul ei ole õigust teha oma
kehaga kõike, mis pähe tuleb.

Näiteks ei tohi ma teha sellist asja:

[Kääbuseheide]

Tundsite siin ehk ära Leonardo Di Caprio,

kes siin kääbuseheitega tegeles,

aga seda tehakse ka vähemelegantsemalt,

näiteks nii nagu see oli tavaks
Morsang-sur-Orge piirkonnas

Essonne'i maakonnas 90ndate alguses.

Morsang-sur-Orge linnapea ütles:

"Kuulge, lõpetage ära,

kääbuseid ei tohi sedasi loopida."

(Naer)

Ja ta keelaski kääbuseheite ära.

Aga kes siis protestima hakkasid?

Kääbuseheitjad leidsid endale
pühapäevaks muud meelelahutust,

ilmselt läksid kalale...

Need olid kääbused ise,
kes kisama hakkasid,

sest nende jaoks oli see
oluline teenimisvõimalus,

lisaks tõi see neile menu naiste hulgas

Aga Riiginõukogu otsustas
toetada Morsang-sur-Orge’i keeldu,

juristid teavad seda hästi,

Riiginõukogu ütles, et nii ei tohi teha.

Mul ei ole õigust teha oma
kehaga ükskõik mida, et ära surra.

Mul ei ole isegi õigust eutanaasiaks.

Aga mul ei ole ka õigust
lasta end ära süüa.

2001. aastal avaldas üks kena
Saksa insener kuulutuse,

kus ta otsis vabatahtlikku, keda süüa.

(Naer)

Talle vastas päris mitu huvilist,

nende seast valis ta välja ühe sobiva,

tegi ehk mõnega lõppvoorus ka intervjuu

ja lõpuks valis välja Bernti,
kes oli asjaga igati päri.

Nad alustasid sellest,
et lõikasid ära Bernti riista

ja sõid selle koos ära,

tõenäoliselt küünlavalguses.

(Naer)

Kuna see väike eelroog neile sobis,

otsustasid nad jätkata -

ja kõike seda filmiti, nii et
seda on võimalik vaadata,

soovitan igati, päris tore -

“Armin sõi Bernti”,

Aga tegelikult on see keelatud.

Uskumatu!

Nad ei teinud ju kellelegi liiga!

Aga ei.

Pole lubatud lasta ennast süüa.

Isegi peale surma ei tohi ma
teha oma kehaga, mida iganes.

Näiteks ei tohi ma lasta
end merre uputada,

isegi kui olen selleks elusana
nõusoleku andnud.

Mul ei ole õigust lasta end palsameerida,

kui mu nimi just ei ole Lenin, Mao
või Valéry Giscard d’Estaing.

(Naer)

(Aplaus)

Ja mul ei ole ka õigust,

mis on eriti kurb,

lasta ennast krüogeeniliselt külmutada.

On ju küll neid, kes laseksid
end külmutada lootuses,

et 10, 100 või miljoni aasta pärast

saab nad üles sulatada,

sest on leitud viis,

kuidas neid uuesti ellu äratada

või saada jagu haigusest,
millese nad surid.

Seda on ka juba tehtud.

Näiteks Venemaal või USAs
on krüogeenimiskeskused

ja saab näha kirste, kuhu mahub terve keha

või odavamaid, kuhu mahub vaid pea.

(Naer)

Prantsusmaal tuli ühel arstil,
doktor Martineaul, hea mõte,

et võiks oma naise ära külmutada.

(Naer)

Ja kui ta nägi, et see õnnestus kenasti,

siis otsustas ta ka ise
ennast ära külmutada.

Nüüd on nad igaveseks kokkukülmutatud.

See leidis aset kuskil lossis...

Keegi sai asjast teada ja esitas kaebuse,

et kuidas ikka nii saab, et selles
külas on inimesed ära külmunud?

(Naer)

Nende poegadele see aga meeldis,

nad käisid vanemaid aeg-ajalt vaatamas,

see on palju mugavam kui käia surnuaial.

Aga Riiginõukogu ütles, et nii ei tohi.

"Te peate oma vanemad üles
sulatama ja ära põletama!

Alle-hopp! Kõik ahju!"

Järgnes pikk kohtuvaidlus,

aga Martineau pojad pidid
oma vanemad siiski ära põletama.

Vaesed õnnetud Martineaud,

kes olid unistanud taaskohtumisest
miljonite aastate pärast,

et nad ärkavad ellu tulevikus
kui seksuaalsus on avalikult lubatud,

kui nad on täis elujõudu ja nooruslikkust,

nüüd on aga kõik mokas,
sest nendest on järel vaid tuhk.

(Naer)

Ega need tragöödiad nüüd
otseselt meid kõiki ei puuduta,

kui me just ei taha, et meid ära söödaks,

või et meid ära külmutataks

või et meid õhku loobitaks.

Heakene küll, vahet pole.

Probleem on aga selles,

et tegelikult puudutab see meid kõiki.

Prantsuse tsiviilseadustikus on
bioeetika seadus aastast 1994,

kehtivad ka erinevad konventsioonid,
mida võite vabalt lugeda.

See tähendab, et inimese keha puhul
ei kehti eraomandi õigus,

sest seadus ütleb, et inimene
ei ole võõrandatav juriidilises mõttes.

Seega ei ole keha inimese põhiomand,

ehk et teil ei ole omandiõigust
omaenda kehale.

Nüüd te ütlete, et mis mõttes,
Prantsusmaal ongi kõik keelatud?

(Naer)

Aga isegi USAs, mis on
ääretult liberaalne riik,

on see samamoodi.

See on tegelikult väga selgelt kirjas

ühes California Ülemkohtu otsuses

John Moore'i kaasuse otsuses.

John Moore oli keegi, kes põdes leukeemiat

1980ndatel aastatel

ja arstidel tuli eemaldada ta põrn.

Nad avastasid, et tema rakud
on väga erilised,

sest nad toodavad teatud tüüpi valke

ja seetõttu võtsid arstid
ilma John Moore'ile ütlemata

temalt suure koguse rakke, verd,
spermat ja luuüdi.

Ma ei kujuta ette, kuidas nad
põhjendasid, miks leukeemia raviks

on vaja võtta spermat, aga nii nad tegid.

(Naer)

Ja nendest rakkudest tehti rakuliin,

John Moore'i rakuliin,

mille edasimüügist suurtele
farmaatsiafirmadele

teeniti sadu tuhandeid dollareid.

Ja kui John Moore sai teada
sellest ärist, küsis ta:

"Miks mulle pole midagi öeldud?
Need on ju minu rakud!

Vabandage väga!"

Ja sellest tuli üks suur kohtuasi,

kus kohtuniku otsus oli,
et need ei ole tema rakud,

kuna rakud ei saa olla
otseselt tema omandis.

Sellisel juhul aga,

kust selline loogika tuleb?

On alust arvata,

et see on suurte monoteistlike
religioonide pärand.

Selle põhimõtte sõnastas Apostel Paulus:

“Ihu on Issanda jaoks ja Issand ihu jaoks"

Suurtes monoteistlikes religioonides,

eriti judeokristlikes religioonides,

ei kuulu keha inimesele endale
vaid ta kuulub Jumalale.

Inimese keha on hinge väljendus,
nagu ütles Aquino Thomas.

Keha on hinge väljendus ja
mu hing on surematu,

ta läheb taevariiki.

Ma võiks äkki jõuda ülestõusmisenigi,

kui Riiginõukogu ei nõuaks tuhastamist.

(Naer)

Paavst Pius XII väljendas
seda väga üheselt -

nüüd tsiteerin esimest korda
avalikult paavst Pius XIIndat,

kes 1954. aastal arstide
kongressil esinedes selgitas,

et inimene on vaid oma keha kasutaja,

mitte aga täievoliline omanik.

Meie tänapäevane õigusruum on ilmalik,

see ei ole enam seotud Jumalaga,

Jumala mõiste on lihtsalt
asendatud väärikuse mõistega.

Just nii põhjendati kohtuotsuseid,
eriti Morsang-Sur-Orge kaasuses,

see oli põhjus, miks Riiginõukogu
keelas kääbuste loopimise,

kuna üksikisiku väärikuse kaitset

peetakse avaliku korra üheks elemendiks.

Samas tähendab see, et tänapäeval,

kui Jumala kõiksus enam ei ole
osa meie õigusruumist,

on selle rolli endale võtnud riik
või siis ühiskond, kuidas soovite.

Riik defineerib igaühe väärikust.

Väärikus on pühadus ilma Jumalata,

kuna inimkeha on põhimõtteliselt püha,

on keelatud sellega toimetada
oma suva järgi.

Ma tahan, et te püüaksite mõelda

modernismi põhialuste peale.

Ja kui valitseb immanentsuse printsiip,

siis kellele mu keha kuulub,
kui mitte mulle endale?

Kellel peale mu enda on õigus öelda,
mis on mu inimväärikusega kooskõlas?

Täpselt nii ütles seda Jock Locke,
mitte John Moore,

neid Johne on liiga palju.

John Locke oli minu teada esimene,

kes ütles, et igaüks on iseenda peremees.

Ja ta ei öelnud seda juhuslikult,

ta oli ju ise arst

ja tundis väga hästi inimkeha
ja selle toimimst.

Tema eluajal leidis aset
kuulsusrikas Inglise revolutsioon,

Õiguste deklaratsiooni revolutsioon,

ühiskondliku leppe teooria,

mis sõnastab võõrandamatud põhiõigused,

ühiskondlikku vastupanu,

mis ütleb, et inimesel on
kaasasündinud õigused,

sealhulgas õigus oma keha üle.

Ta ütleb: "Kui inimesel on õigus väliste
objektide omamiseks,

kui ma võin omada maailma tänu oma tööle,

läbi selle, et loon lisaväärtust.

siis omanikuks olemise loogika
tuleb iseenda omamisest."

Ja kui nüüd mõelda,
et igaüks on oma keha peremees,

siis vastavalt klassikalisele jaotusele:

usus, fructus ja abusus.

Usus tähendab kasutamist -

ladinakeelsed terminid on alati toredad.

Usus tähendab kasutusõigust,

kui mul oleks keha kasutusõigus,

siis oleks kääbustel õigus
oma ametit väärikalt pidada.

Teiseks, fructus - õigus
saada oma varalt kasu,

mis annaks John Moore’ile
õigus oma rakkude eest raha saada.

Abusus, muutmisõigus, tähendab seda,

et ma võin oma kehaga teha, mis tahan,

kui tahan end külmutada, on see minu asi.

Mulle tundub, et uus põlvkond

ei taha tunnistada ettemääratud struktuure

ja tahab oma töökoha kujundada ise,

tahab ringi reisides leida oma kutsumuse,

tahab ehitada oma tõelise mina,

olla iseenese loojaks.

Seda on igatahes näha,
vahel ka omamoodi naljakas vormis,

kui tõsiselt suhtub uus põlvkond
oma kehasse kui eraomandisse,

näiteks tätoveeringuid tehes.

See annab võimaluse määratleda
vabamalt ka oma seksuaalsust.

Ühe uurimuse kohaselt

on praegune Z-generatsioon,
mis tuli peale Y-põlvkonda,

see põlvkond on post-sooline,

see on midagi enamat kui biseksuaalsus,

kuna igaüks võib ise oma sugu määratleda,

olles natuke üks ja natuke teine.

Ja sellest tuleneb omakorda
terve rida järgmisi teemasid.

Näiteks võib inimene olla demiseksuaal,

hallseksuaal,

güneseksuaal,

panseksuaal,

Strauss-Kahn-seksuaal.

Ei, see pole see.

Igatahes on variante palju.

Ma ei teagi neid kõiki,

aga nad on põnevad, soovitan uurida.

Põhimõtteliselt annab see võimaluse

käsitleda kolme suurt tulevikuteemat.

Võimendatud inimese teemat,

transhumanismi teemat

ning andmete ja data teemat.

Kui mul oleks homme võimalik
end võimendada,

see tähendab teha endale kunstkäed,

suurendada oma kehaosi,
tõsta aju võimekust,

ja muuta oma DNAd.

Kui ma muudan oma DNAd,
siis peaksin ju olema enda omanik.

Kui tahaksin homme katsetada,
surematuse võimalikkust,

näiteks lastes end külmutada,

see oleks ju päris lahe,

või siis nagu transhumanist
Ray Kurzwell seda ettekujutab,

teisaldades oma teadvuse USB pulgale.

Samamoodi saaksin ise määratleda,

kasvõi vastava lepinguga,

seda, kuidas mu keha suhestub maailmaga.

Ja siis see kolmas suur teema,

teema, mis puudutab andmeid ja datat.

Andmeid toodetakse tohututes kogustes

ja nende väärtus on hiiglaslik,

pelgalt Euroopas on aastaks 2020
andmete väärtus tuhat miljardit eurot.

Kui andmetel on nii kõrge väärtus

ja kui on firmasid, kes sellist
raha on nõus maksma,

siis ei saa öelda, et teie andmed
kuuluksid enam teile.

Samamoodi kui ei saa
päriselt omada oma keha,

ei saa päriselt omada ka andmeid,

seda ühel ja samal põhjusel:

et andmeid peetakse indiviidi
isiksuse peegelduseks

ja kui õiguslikust aspektist

on isiksus võõrandamatu
ja keha ei ole omand.

Kui homme avastame,

et andmed on võimalik
kuulutada eraomandiks,

mis on digiajastul sama,
mis oli intellektuaalomand

tööstusrevolutsiooni ajastul,

siis oleks võimalik saada
oma andmete ainuvaldajaks

nii juriidilises kui ka
materiaalses mõttes

ja nendega kaubelda.

Inimestele tuleks siis maksta peale
selle eest, et nad kasutavad Facebooki.

Nii et ütlemine "olen oma keha peremees"
poleks siis enam sõnakõlks.

See oleks tätoveering, mida
me kõik peaksime kandma.

Praegune uus põlvkond

peab nende probleemidega tegelema.

Transhumanismi aeg on käes,

bioeetika komisjonid on
praeguseks juba eilne päev.

Et igaüks saaks valida enda
jaoks elus olulised väärtused

siin keerulises maailmas,

peame esmalt saama oma keha omanikuks.

Aitäh!

(Aplaus)