Kuidas õnnestus sõlmida Pariisi kliimalepe

Mida te teeksite, kui te saaksite ülesandeks päästa planeet Maa? Kui ÜRO tegi Christina Figueresele ettepaneku hakata Pariisi kliimakonverentsi (COP21) eestvedajaks, oli ta esimene reaktsioon ootuspärane: ta ei uskunud, et oleks võimalik jõuda kokkuleppele 195 riigi vahel ja panna paika ühine tegevuskava kliimamuutuste aeglustamiseks. Oma kõnes räägib Christina Figueres, kuidas ta pööras pessimismi optimismiks, hoidis järjekindlalt optimistlikku joont ja suutis seeläbi saavutada ajaloo ühe kõige olulisema kliimaleppe.

Mul on optimismiks veel üks põhjus:

kliimamuutused.

Seda võib olla raske uskuda,
aga see on tõsi.

12. detsembril 2015 kohtusid Pariisis

ÜRO egiidi all 195 riigi esindajad

ja leppisid ühehäälselt kokku

- kui olete töötanud valitsustega,
siis teate, kui keeruline see on -

ühehäälselt otsustasid, et maailma
majanduse kurssi tuleb muuta,

et kaitsta kõige nõrgemaid
ja tõsta meie kõigi elukvaliteeti.

See on erakordne saavutus.

(Aplaus)

Aga see saavutus on veelgi
märkimisväärsem, kui meenutada

kus oldi vaid mõni aasta tagasi,

2009. aastal Kopenhaagenis.

Kas keegi mäletab Kopenhaagenit?

Peale aastatepikkust tööd
kliimakokkuleppe nimel

said samad riigid Kopenhaagenis kokku

ja neil ei õnnesutnud kokkuleppele jõuda.

Miks lepe ebaõnnestus?

Põhjusi oli mitmeid,

aga põhiliselt tulenes see
ületamatutest erimeelsustest

globaalse põhja ja globaalse lõuna vahel.

Kuus kuud pärast leppe ebaõnnestumist

tehti mulle ettepanek hakata juhtima
rahvusvahelisi kliimaläbirääkimisi.

Tõeliselt ideaalne ajastus
selle tööga alustamiseks.

Üldine hoiak kliimamuutuste suhtes
oli äärmiselt pessimistlik.

Keegi ei uskunud,

et üleilmne kokkulepe
võiks üldse kunagi võimalik olla.

Tõtt-öelda mina ka ei uskunud.

Kui lubate, et ei räägi mitte
kellelegi väljaspool seda TEDi,

siis ütlen teile ühe saladuse

mis on õnneks ajaloo hõlma vajunud.

Minu esimesel pressikonverentsil
küsis üks ajakirjanik:

"Proua Figueres, kas te usute, et üleilmne
kokkulepe on üldse kunagi võimalik?"

Pikemalt mõtlemata kuulsin end ütlemas:

"Mitte minu eluajal."

Võite kujutada ette, mis nägu
olid mu pressinõunikud,

kes õudusega vaatasid seda
hullu naist Costa Ricast

kes oli nende uus ülemus.

Ja ma ise ehmatasin ka ära.

Ma ei ehmatanud oma käitumise peale,
sest olen üldiselt iseendaga harjunud.

Minus tekitas õudu hoopis see,

mis oleksid selle tagajärjed,
mille olin just välja öelnud.

Tagajärjed maailma jaoks, kus peavad
hakkama elama kõik meie lapsed.

See hetk oli minu jaoks tõsiselt ehmatav.

Peast käis läbi:
"Ei, oota, pea nüüd kinni!"

Võimatuid asju ei ole olemas,
see on ainult suhtumise küsimus.

See on ainult suhtumise küsimus.

Just sel hetkel otsustasin,
et ma muudan oma suhtumist

ja ma aitan muuta ka maailma
suhtumist kliimamuutuse osas.

Nii et ma ei tea --

Lihtsalt see? Aitäh.

Ma ei tea, mida teeksite teie,

kui teile öeldakse, et teie töö
on päästa meie planeet.

Olekski selline töökirjeldus.

Peaksite kandma täit vastutust,

kuid teil poleks absuluutselt
mingit mõjuvõimu,

sest riigid on iga otsuse
langetamisel sõltumatud.

Oleks tore teada, mida teeksite
teie oma esimese tööpäeva hommikul.

Mind haaras igatahes paanika.

(Naer)

Ja sattusin kohe uuesti paanikasse,
kui mõistsin, et mul pole õrna aimugi

kuidas seda probleemi võiks lahendada.

Taipasin siis, et ma küll ei tea,
kuidas seda probleemi lahendada,

aga ühte ma tean kindlalt:

meil tuleb muuta selle arutelu tooni.

Sest edu ei ole võimalik saavutada
ilma optimistliku hoiakuta.

Siin kasutan ma sõna optimism
kui üht väga lihtsat sõna,

aga vaatame, mida
optimism laiemalt tähendab.

Vaadakem optimismi kui julgust,
lootust, usaldust ja ühtehoidmist,

ja kõigutamatut usku, et meie, inimesed,
suudame ühendada oma jõud

ja aidata üksteist parema tuleviku nimel.

Ilmselgelt sain ma aru, et ilma selleta

poleks lihtsalt võimalik välja tulla
Kopenhaageni patiseisust.

Järgmised kuus aastat

olen ma järjekindla jonnakusega
sisendanud süsteemi optimismi.

Mida iganes meedia ka ei küsiks --

olen muutunud vastamisel osavamaks --

isegi kui on tõendeid,
mis kinnitavad vastupidist.

Ja uskuge mind, neid vastupidiseid
tõendeid pole just vähe olnud.

Tuleb järeleandmatult sisendada
süsteemi optimismi.

Ja üsna pea võis märgata tekkimas
muudatusi mitmes eluvaldkonnas,

mille kandjateks olid tuhanded inimesed,

paljud neist on ka täna siin
- suur aitäh teile!

Ja siinset TEDi kogukonda ei üllata,

kui ütlen, et esimene valdkond,
kus oli näha märkimisväärseid muutusi

oli....

tehnoloogia.

Nägime, et keskkonnasõbraliku tehnoloogia,
ja eriti taastuvenergia tehnoloogiate

maksumus langes ja võimsus kasvas,

kuni selleni, et täna ehitatakse juba
suure võimsusega päikeseenergiajaamu

mis suudavad elektriga
varustada terveid linnu

rääkimata sellest, mida oleme saavutanud
sõidukite ja nutikate majade osas.

Tänu sellele muutusele tehnoloogia vallas

on hakatud mõistma, et ka majandusliku
kalkulatsiooni mõttes on asjad muutunud,

sest jõuti äratundmisele, et jah,
kliimamuutused on äärmiselt kulukad

ning tõepoolest, sellega kaasnevad riskid,

aga samas kaasneb majanduse
areng ja reaalne tulu,

kuna roheliste tehnoloogiate levik

toob endaga kaasa puhtama õhu,
tugevama tervise,

parema transpordi, elamisväärsemad linnad,
suurema energiajulgeoleku,

ja energia parema kättesaadavuse
arenevatele riikidele.

Ühesõnaga, see muudab elu maailmas
praegusega võrreldes paremaks.

Ja sellest aru saades võis märgata
- teie seas on neid, kes seda nägid -

kuidas levis see siiras soov
ja õhin midagi ära teha,

esmalt haarates kaasa kohaliku tasandi,
erasektori, suurettevõtted, kindlustusfirmad

investorid, linnapead, usuringkonnad -

sest kõik nad hakkasid mõistma,
et see on päriselt nende huvides,

et sel on reaalne mõju
nende tõhususe parandamisele.

Ja kaasa ei tulnud mitte ainult need,
kellelt seda niikuinii eeldaks.

Pean ütlema, et minuga võttis ühendust
väga suure nafta- ja gaasifirma juht

see oli eelmise aasta alguses,
ja tunnistas - muidugi eravestluses -,

et kuigi ta ei tea, kuidas ta täpselt oma
ettevõttes asju peaks muutma,

aga ta teab kindlalt, et ta muudab seda,

sest tema huviks on
jätkusuutlik püsimajäämine.

Olime saavutanud muutuse
majanduslikus mõtlemises

ja sellega kaasnes ka laiem toetus,

ei võtnud enam kaua aega, kui ka riigid
hakkasid valitsuse tasandil mõistma

et see on ka nende rahvuslikes huvides.

Ja kui me siis palusime riikidel
hakata mõtlema sellele

kuidas nad saaksid aidata kaasa
rahvusvahelisel tasandil

arvestades samas oma rahvuslikke huve,

siis esitasid 189 riiki 195 seast

189 riiki esitasid oma riiklikud
kliimamuutuse tegevuskavad,

mis põhinevad nende rahvuslikul huvidel,

on kooskõlas nende prioriteetidega

ja arvestavad nende riiklike
jätkusuutliku arengu kavasid.

Nii on, et kui riikide kõige
olulisemad huvid on kaitstud

siis saad aru, et riigid olid valmis
hakkama liikuma ühise lahenduse suunas

et leida ühist teed edasiminekuks,

mis võtab kindlasti aastakümneid,

aga nende aastakümnete jooksul
jõuame koos uue majanduseni.

Majanduseni, mis on CO2-vaba
ja väga tugeval alusel.

Kuigi riikide panused, mis on praeguseks
valitsuste poolt on kinnitatud,

ei ole piisavad, et saavutada
kliima stabiliseerumine,

aga see on vaid esimene samm
ja tulevikus saab kindlasti enamat.

Nende tegevuste mõõtmine,
aruandlus ja järelevalve

on juriidiliselt siduv kohustus.

Ja iga viie aasta tagant
on kohustus teha ülevaade

et hinnata, kuhu on üheskoos jõutud,
on juriidiliselt siduv.

Liikumine CO2-vaba ja tugevama
majanduse suunas on lepinguline kohustus.

Tähtis on tuua välja järgmist:

mõelge, mis meil oli varem?

Oli väike käputäis riike, kes olid endale
võtnud väga piiratud kohustused

lühiajaliseks heitkoguste vähendamiseks,

mis olid täiesti ebapiisavad
ja mida samas peeti väga koormavaks.

Aga mis meil on praegu?

Nüüd on meil kõik maailma riigid
panustamas erinevas mahus

vastavalt oma valitud viisile,
erinevates valdkondades,

aga kõik nad panustavad
ühise eesmärgi nimel.

Ja ühise sihiga tervema keskkonna poole.

Ja kui kõik see on paigas

ning on suudetud tekitada pööre
üldises arusaamises

siis saabki võimalikuks, et riigid tulevad
kokku ja sõlmivad Pariisi kliimaleppe.

(Aplaus)

Niisiis, kui ma vaatan tagasi

möödunud kuuele aastale,

siis ma mäletan eelkõige seda päeva,

mil Pariisis jõuti kokkuleppele.

Ei ole võimalik kirjeldada eufooriat,
mis seal ruumis valitses.

5000 inimest kargasid püsti,
nutsid, plaksutasid, kiljusid, karjusid,

ühelt poolt olid kõik eufoorias,
teisalt ei suudetud uskuda oma silmi,

sest nii palju inimesi olid aastaid
töötanud selle eesmärgi nimel

ja nüüd oli see lõpuks tõeks saanud.

Ja mitte ainult need, kes olid
protsessis otseselt osalenud.

Mõni nädal tagasi sattusin olema koos
ühe kolleegiga, kes pidi otsustama

kas ta ostab ühe imekauni Tahiti pärli
kingituseks oma naisele Natašale.

Ja kui ta siis lõpuks otsustas,
et ta siiski ostab selle,

ütles juveelipoe müüja talle:

“Teate, teil vedas, et te saate
selle praegu ära osta,

sest need pärlid võivad kliima
soojenemise tõttu varsti välja surra.”

"Aga," lisas juveliir, "kas te juhtusite kuulma,

et riigid jõudsid just kokkuleppele

ja Tahitil võib veel lootust olla.”

Kas pole fantastiline tõend selle kohta,

et võib-olla on tõesti lootust,
ja et on olemas võimalus.

Ma saan väga hästi aru, et on vaja
veel väga palju tööd teha.

Oleme kliimamuutustega
tegelemisel alles päris alguses.

Tegelikult tuleb meil
järgmise viie aasta jooksul

oma panust kahekordistada,
ja sellega viivitamatult algust teha.

Aga ma usun,
et oleme suutnud kuue aastaga

jõuda võimatuna näivast olukorrast
praeguseks pöördumatu muutuseni.

Ja kuidas me selleni jõudsime?

Süstides muudatustele õhutavat optimismi,

mis tõi meid vastuseisust koostööni,

mis pani meid mõistma, et
riiklikud ja kohalikud huvid

ei ole tingimata vastuolus
globaalsete vajadustega.

Ja kui me seda mõistame,
on võimalik need huvid kokku viia

ja harmooniliselt ühendada.

Kui ma nüüd vaatan teistele
globaalsetele teemadele,

mis vajavad sel sajandil meie tähelepanu:

toidu ja vee olemasolu,
turvalisus, sundränne,

pean tunnistama, et keegi ei tea praegu,

kuidas neid probleeme saaks lahendada.

Aga siin võiks võtta eeskujuks,
mida tegime kliimamuutuste puhul

ning me mõistame,

et tuleb saada lahti sellest
kõik-või-mitte-midagi mentaliteedist.

Sest oleme õppinud arvama,
et alati on võitjad ja kaotajad

ja sinu kaotus on minu võit.

Tänaseks elame maailmas, mis on
saavutanud oma mahu piirid

ja me ei ole pelgalt väga
tihedalt omavahel seotud,

vaid oleme ka üha enam
üksteisest sõltuvad,

seetõttu ei ole sinu kaotus
tingimata minu võit.

Me kas kaotame kõik koos

või saame kõik olla võitjad.

Aga siiski tuleb meil otsustada,
kas kõik või mitte midagi.

Meie valik on kas null
kasu mitte kellelegi,

või siis elamisväärne elu -
võit meie kõigi jaoks.

Kord see meil juba õnnestus,
õnnestub ka edaspidi!

Aitäh!

(Aplaus)