Drew Dudley: Everyday leadership

Me kõik oleme mingil hetkel muutnud kellegi elu, tavaliselt nii, et me ise sellest teadlikud ei olegi. Drew Dudley ärgitab meid oma hoogsa ja humoorika looga mõtlema juhtimisest kui igapäevakäitumisest, mis aitab tuua nii enda kui kaasinimeste ellu positiivseid muutusi.

(Filmitud TEDxTorontol.)

I wanted to just start
by asking everyone a question:

Kui paljud teist siin julgevad
vabalt väita, et nad on juhid?

Olen seda küsimust esitanud
paljudes erinevates kohtades

ja igal pool, kus ma seda küsin

ei tõsta väga suur osa publikust kätt.

Olen aru saanud, et oleme juhtimise
mõelnud endast suuremaks.

Millekski, mis on meist väljaspool.

Arvame, et juhtimine tähendab
maailma muutmist.

Sõna "juht" on kui aunimetus, mille
ehk kunagi tulevikus välja teenime,

aga praegu endast nii rääkida

oleks ülbe ja üleolev,
nagu midagi ebasobivat.

Mulle teeb muret, et pöörame liiga
suurt tähelepanu selle imetlemiseks,

mida suudavad korda saata vaid üksikud,

kuna leiame, et vaid erakordsus
on tunnustust väärt.

Oleme hakanud igapäevaseid
asju pidama vähetähtsaks.

Ja ka siis, kui oleme tõesti olnud juhid,

ei luba me end selle eest tunnustada
ega selle üle uhkust tunda.

Mul on õnnestunud töötada
koos imeliste inimestega,

kes on aidanud mul juhiks olemist
mõista ja end õnnelikumana tunda.

Tahan teiega täna jagada
üht lugu juhtimisest,

mis on minu jaoks olnud
kõige rohkem silmiavav.

Olin õppejõud väikeses Mount Allisoni
ülikoolis Sackville'is New Brunswickis,

ja minu viimasel päeval seal
tuli üks tüdruk mu juurde

ja ütles: "Ma mäletan, kui
sind esimest korda nägin."

Ja ta rääkis mulle ühest asjast,
mis juhtus neli aastat tagasi.

Ta ütles: "Päev enne õppeaasta
algust olin ema ja isaga hotellis

ja kartsin kohutavalt, sest olin kindel,

et ma ei saa hakkama
ega pole ülikooliks valmis,

et purskusin lihtsalt nutma.

Mu ema ja isa olid imelised.

Nad ütlesid:

"Me teame, et sa kardad,
aga lähme homme kohale.

Lähme esimesel päeval
ja millal iganes sa tunned,

et ei sa ei suuda, lihtsalt ütle meile
ja me viime sind koju.

Oled meile ikka kõige armsam."

"Läksimegi järgmisel päeval kohale

ja kui ma registreerimisjärjekorras
seistes ringi vaatasin,

teadsin, et ma ei suuda.

Teadsin, et ma pole valmis,
et pean asja pooleli jätma.

Kohe, kui olin selle otsuse vastu võtnud,
valdas mind uskumatu rahu.

Pöörasin end ema ja isa poole,
et öelda: "Lähme koju,"

ja just sel hetkel tulid sa
üliõpilasseltsi majast välja,

peas kõige tobedam müts,
mida ma eales näinud olen.

(Naer)

See oli lahe.

Kandsid Shinerama plakatit,

mis on tsüstilise fibroosiga
võitlev heategevusühing,

töötan seal ammu,

käes oli sul ämber pulgakommidega.

Käisid ringi ja jagasid pulgakomme

ja rääkisid inimestele Shineramast.

Järsku jõudsid sa minuni,
jäid seisma ning vahtisid mulle otsa

See oli väga veider."

(Naer)

See tüdruk siin teab täpselt,
millest ma räägin.

(Naer)

"Siis vaatasid üht kutti mu kõrval,
naeratasid, võtsid ämbrist pulgakommi

ulatasid selle talle ja ütlesid:

"Sa pead andma selle kommi
sellele kaunile naisele su kõrval."

Ta ütles: "Ma pole näinud kedagi
nii kiirelt häbist maa alla vajumas.

Poiss läks näost tulipunaseks,

ta ei vaadanud minu poolegi,
lihtsalt ulatas mulle pulgakommi, nii.

(Naer)

Mul oli tast nii kahju,
et võtsin kommi vastu,

ja kohe muutus su ilme äärmiselt tõsiseks,

sa vaatasid mu emale ja
isale otsa ja ütlesid:

"Vaadake nüüd! Alles
esimene päev kodust eemal

ja juba võtab ta võõrastelt kommi vastu!?"

(Naer)

Ta ütles: "Kõik inimesed ümberringi
murdusid ja purskusid naerma.

Jah ma tean, et see on nõme,

ja ma ei tea, miks ma seda üldse räägin,

aga sel hetkel, kui kõik naersid,
teadsin, et ma ei tohi pooleli jätta.

Ma teadsin, et olen õiges kohas,
et see ongi mu kodu,

Ma ei ole sinuga kordagi nende
nelja aasta jooksul rääkinud,

aga kui kuulsin, et sa lähed ära,

pidin tulema ning ütlema,
kui tähtis oled minu jaoks olnud,

hakkan sinust puudust tundma.

Mingu sul hästi."

Ja ta läheb ära. Olen sõnatu.

Paari sammu pärast pöördub
ta ümber, naeratab, ja ütleb:

"Ilmselt peaksid veel midagi teadma.

Ma käin ikka veel selle sama tüübiga."

(Naer)

Poolteist aastat hiljem kolisin Torontosse

ja sain kutse nende pulma.

Nali on aga selles, et ma
ei mäleta seda kohtumist.

Mul pole sellest hetkest mingit jälge,
olen oma peas tuhninud,

sest see naljaks seik oleks pidanud
meelde jääma, aga ei jäänud.

Mul oli nii silmiavav mõelda,

et suurim jälg, mida olen
kellegi ellu eales jätnud,

hetk, mille pärast neli aastat hiljem
tullakse võhivõõra juurde ütlema:

"Sa oled mu elus olnud
väga oluline inimene,"

on hetk, mida ma ise ei mäleta.

Kui paljudel siin on
olnud pulgakommihetk,

kui keegi ütles või tegi midagi,
mis muutis teie elu paremaks?

Hästi. Kui paljud teist sellele
inimesele seda ka ütlesid?

Näete! Aga miks mitte?

Peame ju meeles neid, kes on
suutnud 365 päeva elus püsida?

Ometi laseme neil, kes on
meie elu paremaks teinud,

teadmatuses edasi elada.

Igaüks teist, iga viimne kui üks,
on käivitanud pulgakommihetke.

Olete muutnud kellegi elu paremaks
midagi öeldes või tehes

ja kui arvate, et pole, meenutage käsi,
mis ei kerkinud, kui seda küsisin.

Te olete lihtsalt üks nendest,
kes on teadmatuses.

Hirmus on mõtelda,
et meil on selline võim.

On hirmutav mõtelda, kui palju
suudame mõjutada teisi inimesi,

sest kuniks arvame,
et juhtimine on meist suurem,

kuniks juhtimine on
midagi meist väljaspool,

kuniks see tähendab
kogu maailma muutmist,

on see vaid vabandus igapäevase
märkamise vältimiseks.

Marianne Williamson ütles: "Meie
suurim hirm pole see, et me ei suuda.

Meie suurim hirm on, et
me oleme tohutult võimsad.

Meid ei hirmuta mitte meie
pimedus, vaid meie valgus."

Kutsun kõiki sellest üle saama.

Peame üle saama hirmust,

kui kohutavalt suur mõju
meil võib üksteisele olla.

Peame sellest üle saama, et edasi liikuda

ja meie väikesed vennad ja õed,
ühel päeval meie lapsed,

või meie lapsed juba praegu,
näevad ja õpivad hindama

seda mõju, mida me üksteisele avaldame,

rohkem kui raha ja vägevust,
tiitleid ja mõjuvõimu.

Juhtimist tulebki defineerida
nende pulgakommihetkedena,

läbi selle, palju me neid tekitame,
palju neid teadvustame,

kui palju edasi anname
ja kui paljude eest täname.

Kuni mõtleme juhtimisest
kui maailma muutmisest,

siis sellist maailma ei olegi.

On kuus miljardit erinevat nägemust.

ja kui muuta ühe inimese mõtlemist,

arusaama sellest, milleks ta võimeline on,

arusaama sellest, kui palju
teised temast hoolivad,

kui palju on tema võimuses,
et siin maailmas midagi muuta,

ongi kõik muutnud.

Kui juhtimist mõista just sellisena,

ja usun, et juhtimist
saabki just sellisena võtta,

siis usun, et suudame kõike muuta.

See idee on lihtne,
aga kindlasti mitte tähtsusetu.

Tahan teid kõiki tänada, et lubasite
mul seda täna teiega jagada.