Laura Trice teeb ettepaneku, et me kõik ütleksime "aitäh".

Oma petlikult lihtsas kolmeminutilises kõnes arutleb doktor Laura Trice võlusõna "aitäh" üle, mille abil saab süvendada sõprust, parandada suhteid ja anda teisele inimesele otseselt mõista, kui tähtis ta sulle on. Proovi järele!

Tere. Olen siin selleks, et rääkida, kui tähtis on

kiita, imetleda ja tänada

ning teha seda konkreetselt ja ehedalt.

Mind hakkas see huvitama, sest

märkasin enda juures lapsena ja

koguni veel mõned aastad tagasi,

et tahtsin kedagi tänada,

tahtsin kiita

ja omakorda kiitust vastu võtta,

kuid miskipärast ei teinud seda.

Küsisin endalt, miks?

Tundsin kohmetust, piinlikkust.

Mul tekkis küsimus,

kas ma olen ainus, kellega on nii?

Otsustasin seda uurida.

Mul on vedanud, sest töötan võõrutuskeskuses,

ja näen inimesi, kelle jaoks sõltuvus on elu ja surma küsimus.

Selle taga võib olla midagi väga lihtsat - inimese suurim valu

võib seisneda selles, et tema isa suri, ütlemata kunagi, et on tema üle uhke.

Siis ta kuuleb sõprade ja sugulaste käest,

et isa rääkis kõigile teistele, kui uhke ta tema üle oli,

aga pojale ei öelnud ta seda kunagi.

Sest ta ei teadnud, et pojal on vaja seda kuulda.

Minu küsimus on, et miks me ei küsi seda, mida vajame?

Tean meest, kes on olnud 25 aastat abielus

ja igatseb, et ta naine talle ütleks:

"Aitäh, et sa leiba teenid, et mina võiksin lastega kodus olla,"

aga ei küsi seda temalt.

Tean ühte naist, kes seda hästi oskab.

Kord nädalas läheb ta oma mehe juurde ja ütleb:

"Tahaksin, et sa tänaksid mind kõige eest, mida ma kodu ja laste heaks tegin."

Mees vastab: "Oh, see on fantastiline ja see ..."

Kiitmine peab muidugi olema siiras,

aga naine osutab ise initsiatiivi.

Minu sõbranna April, keda tunnen juba lasteaiast,

tänab oma lapsi koduste toimetuste eest.

Ta ütles: "Miks mitte tänada, kuigi see on nende kohustus?"

Küsimus on niisiis, miks ma seda vältisin?

Miks teised inimesed seda vältisid?

Miks ma suudan öelda: "Soovin oma biifsteeki keskmiselt küpsetatuna,

mul on vaja number 38 kingi," aga ma ei suuda öelda:

"Palun kiida mind selle eest?"

Põhjuseks on, et ma annan enda kohta teada kriitilisi andmeid.

Ma annan mõista, milles tunnen end ebakindlalt.

Ütlen välja, milles vajan teie abi.

Aga ma kohtlen teid, oma lähiringkonda,

justkui vaenlast.

Sest mida te võite nende andmetega peale hakata?

Võite mind eirata.

Võite neid kurjasti ära kasutada.

Või siis võite minu vajadusi täita.

Ma viisin oma jalgratta hooldusesse ja nad

tegid sellega midagi, mille nimi on "kodarate timmimine".

Mulle öeldi: "Teate, kui kodaraid timmida,

sõidab ratas palju paremini."

Sain sama ratta tagasi,

nad olid eemaldanud väikesed ebatasasused ratastelt,

millel olin kaks ja pool aastat ringi sõitnud ning jalgratas oli nagu uus.

Niisiis esitan teile kõigile väljakutse.

Tahan, et te oma kodaraid timmiksite:

öelge ausalt, millist kiitust teil on vaja kuulda.

Mida teil on vaja kuulda? Minge koju oma naise juurde,

küsige temalt, mida ta vajab.

Minge koju oma mehe juurde - mida tema vajab?

Minge koju ja küsige seda ning siis aidake inimesi enda lähedal.

See on lihtne.

Miks me peaksime sellest hoolima?

Me räägime ülemaailmsest rahust.

Kuidas suudame saavutada ülemaailmset rahu keset erinevaid kultuure ja keeli?

Minu meelest algab see kodust, neist, kes elavad sama katuse all.

Ajame kõigepealt asjad oma koduhoovis korda.

Ma tahan tänada kogu tänast publikut,

et te olete suurepärased abikaasad, emad,

sõbrad, tütred, pojad.

Võib-olla pole keegi teile seda kunagi öelnud,

aga te olete oma tööga tõesti väga hästi hakkama saanud.

Aitäh teile, et te siin olete, et te kohale tulite

ja muudate oma ideedega maailma.

Aitäh teile.

(Aplaus)