Dan Phillips: Loomingulised ümbertöödeldud asjadest majad

Selles naljakas ning informeerivas kõnes TEDxHoustonilt räägib ehitaja Dan Phillips tosinast kodust, mis ta Texases ehitanud on, kasutades ümbertöödeldud ja remonditud materjale väga loominguliselt. Nutikad, kuid lihtsad disainid värskendavad ka teie endi loomingulisust.

(Aplaus)

Tänan väga.

Mul on kaasas mõned pildid

ja ma räägin natuke sellest,

kuidas saan teha seda, mida teen.

Kõik need majad on ehitatud

70-80% ulatuses ümbertöödeldud materjalist -

kraamist, mis muidu oleks läinud purustamisele, prügilasse või põletamisele.

See kõik oli kõlbmatuks tunnistatud.

See on esimene mu ehitatud maja.

See kahe poolega uks ja kolme ruuduga aken

olid teel prügimäele.

Seal on väike tornike.

Ja need kaunistused kronsteinidel,

seal,

on hikkoripähklid.

Ja need kaunistused seal,

on kanamunad.

Loomulikult sööte enne hommikust

ja siis täidate munakoore autopahtliga, värvite ning kinnitate.

Ja nii on teil arhitektuurne muna

vaid paari hetkega.

See on siis sisevaade.

Näha on see kolme ruuduga aken

ja kaarjad ukseklaasid,

selgelt stiilne arhitektuur,

mis oli teel prügilasse.

Isegi ukselukk üksi on ilmselt 200 $ väärt.

Kogu köögi sisustus on päästetud.

Pliit on 1952. aasta O'Keefe & Merritti toodang,

kui kokandus peaks huvi pakkuma - vinge pliit.

See viib torni.

Selle trepi sain ma 20 $ eest,

hinna sees oli ka kohaletoimetamine.

(Naer)

Vaadates edasi tornis ringi,

seal on näha kühmud, nukid, mõned kohad on sisse vajunud ja muudki.

Noh, kui see teie elu ära rikub,

siis ei pea te seal elama.

(Naer)

See on pesušaht

ning see on kingaliist.

Ja see on üks väga vastupidav asi,

mida antiigipoodides müüakse. Ma siis hankisin omale selle

ja valmistasin ühe üsna algelise leiutise.

Lööd lihtsalt kingaliistule,

luuk lendab lahti ja sina viskad pesu alla.

Ja kui sa piisavalt tark oled, maandub see korvis pesumasina peal.

Kui mitte, maandub see vetsupotis.

(Naer)

Selle vanni tegin ma ise,

tehtud on ta 2x4-tollise prussi ülejääkidest.

Alustasin servast

ja siis liimisin ning kinnitasin tükid kokku siledaks pinnaks,

kinnitasin jalad ning pöörasin ta ümber,

seejärel valmistasin selle poole välispinna.

See on kaheinimese-vann.

Lõppude lõpuks ei piirdu kõik ainult hügieeniga,

vaid on ka võimalus meelelahutuseks.

(Naer)

See kraan

on tükk maclura pomiferast.

See võib natuke fallost meenutada,

aga tegu ongi ju vannitoaga.

(Naer)

See maja põhineb Budweiseri purkidel.

Ta ei näe välja nagu õllepurk,

aga disaini jäljendus on ilmselge.

Humalast inspireeritud disain algab juba räästast,

hammaslõike muster on selgelt otse purgilt - punane, valge, sinine ja hõbedane.

Need konsoolid räästa all

on ka väike disainielement, mis pärineb purgilt.

Ma panin lihtsalt purgi paljundusmasinasse

ja suurendasin nii kaua, kuni sain soovitud suuruse.

Siis, purgi peal on kirjas:

"See on kuulus Budweiseri õlu, me ei tunne ühtki teist õlut..."

Me siis muutsime seda ja kirjutasime: "See on kuulus Budweiseri maja.

Me ei tunne ühtki teist maja." Ja nii edasi.

See on siis riiv. See oli piiraja 1930. aastate freespingil,

mis on väga vihane puutöömasin.

Mulle anti piiraja, aga freespinki ennast mitte,

nii et me tegime sellest riivi.

See hoiab ka elevante tagasi, ma luban.

Ja kindel on see, et meil pole elevantidega probleeme olnud.

(Naer)

Dušš peaks imiteerima õlleklaasi.

Need on üles liikuvad mullid, üleval kujutavad ebatasased plaadid vahtu.

Kust ebatasaseid plaate saada? Ega ei saagi.

Aga ma saan palju vetsupotte ning kui pott haamriga osadeks võtta,

saab ebatasased plaadid.

Kraan on

õllekraan.

(Naer)

See klaaspaneel

on samasugune klaaspaneel,

nagu võib näha iga keskklassi majapidamise uksel Ameerikas.

Me hakkame sellest tüdinema. See on klišee.

Järelikult kui see paigutada eesuksele, on disain läbi kukkunud.

Ära siis pane seda eesuksele, vaid pane kuhugi mujale.

Kena klaaspaneel!

Aga kui sa selle eesuksele paned,

ütlevad inimesed: "Sa üritad teistega sarnaneda, aga ei saa sellega hakkama."

Ühesõnaga ära sinna ette seda pane.

Siis teine vannituba ülakorrusel.

See tuli siin on samasugune tuli, mida võib kohata

iga keskklassi esikus Ameerikas.

Ärge pange seda esikusse.

Pange duširuumi või kappi,

aga mitte esikusse.

Keegi andis mulle veel ühe bidee, nii et sinna sai ka bidee.

(Naer)

See väike majake siin -

oksad on võetud Bois D'arcilt elik maclura pomiferalt

ning need pildid liiguvad vaikselt edasi,

kuni ma samal ajal jutustan.

Et teha seda, mida ma teen,

tuleb mõista,

mis ehitustööstuses prahti tekitab.

Meie ühiskonnas on kodu muutunud äriobjektiks

ja ma räägin natuke sellest.

Sest esimene prügi tekkimise põhjus on ilmselt kätketud meie DNA-sse.

Inimolenditel on vajadus säilitada tajumise

eelduseks olevate kogemuste järjepidevust.

Mida see tähendab?

See tähendab, et iga aisting, mis meil on,

peab kokku sobima eelmisega,

muidu pole järjepidevust

ja me sattume segadusse.

Nii et ma võin näidata teile eset, mida te varem näinud pole...

See on mobiil.

Aga seda konkreetset pole te varem näinud.

Nüüd

panete te ajus ritta kõik eseme füüsilised omadused

ning kammite peas kõik teadmised läbi kuni tajute - mobiil.

See on mobiil.

Kui ma sellest ampsu võtaksin,

mõtleksite kohe: "Oota nüüd,

see pole ju mobiil.

See on šokolaadist mobiiltelefon."

(Naer)

Ja te peaksite looma uue kategooria

ning paigutama selle mobiilide ja šokolaadi vahele.

Niimoodi töötleme me infot.

Kui see nüüd ehitusfirmadele tõlkida -

kui meil on klaassein ning üks ruut on mõraga,

mõtleme: "Heldeke, seal on mõra. Parandame seina ära.

Võtame selle ära, viskame minema, nii et keegi seda kasutada ei saa ja paneme uue."

Sest mõranenud klaasiga tehaksegi nii.

Mis siis, et see meie elusid üldse ei mõjuta.

See rikub ainult mustrit

ja füüsiliste omaduste ühtsust.

Kui me aga võtaksime väikse haamri

ja teeksime teistele klaasidele ka mõrad,

siis oleks valmis muster.

Sest gestalt-psühholoogia toonitab pigem mustri kui terviku,

kui selle osade tunnistamise olulisust.

Me mõtleme: "Küll see on kena."

Sellest juhindun ma iga päev.

Kordamine loob mustri.

Kui mul on sada seda ja sada teist,

siis pole vahet, mis need asjad on.

Kõigest on kordamise teel võimalik moodustada muster,

kas hikkoripähklitest või kanamunadest, klaasikildudest, okstest.

Vahet pole.

See tekitab ehituses palju jäätmeid.

Teiseks - Friedrich Nietzsche kirjutas

umbes 1885. aastal raamatu "Tragöödia sünd".

Ja seal kirjutas ta,

et kultuurid kipuvad kahe printsiibi vahel pendeldama.

Ühel küljel on meil apollonlik aspekt,

mis on väga range, ettekavatsetud,

väga vaimne

ja täiuslik.

Teiseks on meil dionüüslik aspekt,

mis lähtub rohkem kirgedest ja vaistudest,

on sallivam orgaanilise struktuuri ja kehakeele suhtes.

Seega kui apollonlik isiksus pildistab

või riputab pilti seinale,

otsib ta välja teodoliidi,

laserloodi ja mikromeetri.

"Olgu, kallis. Tuhandik tolli vasakule.

Sinna me seda pilti tahamegi. Täpselt. Imeline."

Kõik on kristallselge ja laitmatult tehtud.

Dionüüslik isiksus

võtab pildi ja vaatab...

(Naer)

Selles ongi vahe.

Minu eripäraks ongi vead.

Minu eripäraks on orgaaniline protsess.

Läbinisti John Dewey.

Apollonlik mõtteviis loob mägede viisi prügi.

Kui miski pole täiuslik,

kui see ei sobi eelnevaga, kohe prügikasti.

"Oih, kriim, prügikasti."

Oih siin ja oih seal. "Prügimägi, prügimägi, prügimägi."

Kolmas asi on väidetavalt

tööstusrevolutsioon, mis algas renessansi ajal

humanismi tõusuga

ning seejärel veel Prantsuse revolutsioonist jõudu sai.

19. sajandi keskpaigaks oli see õitsele puhkenud.

Ja meil on riistad, abivahendid

ja kaadervärgid, mis kõigega hakkama saavad,

mida me seni

pidime käsitsi tegema.

Seega nüüd on meil standardsed materjalid.

Ega puud ju ei kasva 2x4-tolliseks,

8, 10 ega 12 jalga pikaks.

Me loome prügimägesid.

Ja metsas osatakse päris hästi

Ja metsas osatakse päris hästi

oma tööstuse kõrvalprodukte kasutada -

tehakse OSB-plaate, saepuruplaate ja muud,

aga see ei vähenda kuidagi

vastutust metsa hävitamise eest,

kui tarbijad tarbimisstaadiumis puitu raiskavad

ning just see toimubki.

Ja kui miski pole standardne -

"Oih, prügikasti, oih, kooldunud."

Kui sa ostad 2x4 prussi ja see pole sirge,

siis võid selle tagasi viia.

"Vabandage, härra, me toome teile kohe sirge."

Mina kasutan kõiki neid kooldunud asju,

sest kordamine loob mustri

ning see on rohkem dionüüslik perspektiiv.

Neljas probleem

on see, et tööjõud on ebavõrdeliselt kallim kui materjalid.

See on ainult müüt.

Räägin ühe loo: Jim Tulles, üks mu õpilastest.

Ma ütlesin: "Jim, nüüd on aeg.

Ma leidsin sulle töö raamimise meeskonna juhina, sul on aeg minna."

"Dan, ma arvan, et ma pole veel valmis."

"Jim, nüüd on aeg..."

Me palkasime siis siia uued inimesed.

Ja ta tuhnis uues kohas mõõdulint peos

prügihunnikus, otsides piida materjali -

see on latt, mis läheb ukse kohalt üle -

arvates, et ta avaldab oma ülemusele muljet - nii me teda õpetasime.

Ja järelvaataja tuli ta juurde ning küsis: "Mis sa teed?"

"Otsin piida jaoks materjali,"

vastas ta, oodates kiitust.

Ta sai vastuseks: "Ei-ei, ma ei maksa sulle prügi sorteerimise eest. Tagasi tööle."

Tal oli piisavalt raha,

et öelda: "Teate, kui te maksaksite mulle

300 $ tunnis,

siis ma mõistaks, et te nii ütlete,

aga praegu hoian ma teil minutis viis dollarit kokku.

Arvutage ise."

(Naer)

"Hea mõte, Tulles. Edaspidi vaatate enne hunniku läbi."

Ja asja iroonia on selles, et ta polnud eriline matemaatik.

(Naer)

Aga vahel harva pääsed sa kontrollruumile ligi

ja saad natuke nuppudega mässata.

See seal juhtuski.

Viies mure on ehk see, et võib-olla veel isegi 2500 aastat hiljem

kujundab Platon meid oma täiuslikkuse arusaama järgi.

Ta ütles, et meil on peakolus

täielik arusaam sellest, mida me tahame,

ja me oskame keskkonnas leiduvaid ressursse selleks ära kasutada.

Seega peitub meie kõigi peas täiuslik maja -

Ameerika unistus - maja,

unelmate maja.

Probleem on see, et me ei saa seda endale lubada.

Niisiis valime väliselt sarnase maja,

mis on tegelikult vaid vagunelamu. %¤

Aga meie planeedil on sees mädanik.

Selle nimi on tagatisega laen,

niimoodi saab ära laenata nii mööbli kui auto.

Kirjutad tšeki ja selle väärtus kahaneb kohe 30%.

Juba aasta pärast ei kindlustata kõike majas olevat,

vaid ainult 70% sellest.

Tavaliselt on sellised süsteemid 1,5 mm juhtmega ühendatud.

Selles pole midagi halba,

kui sa 1,5 mm juhtmelt ei taha 2 mm juhtme läbilaskvust

ning sellest probleem tekibki.

See annab välja nii palju formaldehüüdi,

et on olemas föderaalseadus,

mis hoiatab vagunelamute ostjaid

formaldehüüdi sissehingamise ohtlikkuse eest.

Kas me oleme siis lihtsalt tuimalt lollid?

Seinad on nii paksud.

Kogu kupatuse tegelik väärtus on võrdne maisiga.

(Naer)

"Ma sain aru, et seal on Palm Harbor Village?"

"Ei, ei. Eile oli tuuline.

Nüüd seda enam pole."

(Naer)

Kui nende väärtus alaneb, siis mis nendega peale hakata?

Kõik see -

apollonlik, platonlik maailmakäsitlus,

on see, millele ehitustööstus toetub

ja on mitmeid asju, mis olukorra veel teravamaks teevad.

Üks on see, et kõik asjatundjad,

kõik kaupmehed, müüjad,

inspektorid, insenerid, arhitektid -

kõik mõtlevad nii.

Lõpuks jõuab see ringiga tagasi tarbijani,

kes sama mudelit nõuab.

See on nõiaring. Sellest pole pääsu.

Ja siis tulevad turustajad ja reklaamijad.

Vaat-vaat!

Me ostame asju, mille vajalikkusest me midagi ei teadnud.

Piisab, kui vaadata,

mida üks firma karboniseeritud ploomimahlaga tegi.

Rõve värk.

(Naer)

Aga teate, mis nad tegid? Nad sidusid sellega metafoori

ja ütlesid: "Ma joon Dr. Pepperit..."

Ja varsti kaanime me seda kraami järvede kaupa,

miljardeid liitreid.

See ei sisalda isegi päris ploome. Pole isegi tervislik.

(Naer)

Jumaluke, see teeb asja veel hullemaks.

Ja meid imetakse sellesse kiiremini, kui ise arugi saame.

Jean-Paul Sartre kirjutas raamatu

nimega "Being and Nothingness".

See läheb üsna kiiresti.

Selle võib kiirelt ehk kahe aastaga läbi vaadata,

kui päevas kaheksa tundi lugeda.

Ta kirjutas seal lõhestunud isiksusest.

Ta kirjutas, et inimolendid käituvad erinevalt, kui nad on üksi

või kui nad on kellegagi koos.

Nii et kui ma spagette söön ja tean, et olen üksi,

võin süüa rahulikult nagu ekskavaator.

Ma võin varrukaga suud pühkida, salvrätti laual hoida,

närida lahtise suuga, tuua kuuldavale häälitsusi,

sügada, kust iganes tahan.

(Naer)

Aga kui keegi sisse astub,

siis kohe: "Oih, sinna läks natuke kastet."

Salvrätt põlvedele, poolikud suutäied,

närin kinnise suuga, ei kratsi.

See on vastamine teie ootustele,

See on vastamine teie ootustele,

kuidas ma peaks oma elu elama.

Ma tunnetan seda ootust

ning vastan sellele

ja elan oma elu vastavalt sellele, nagu minust oodatakse.

See toimub ehituses samamoodi.

Sellepärast kõik planeeringud ühesugused ongi.

Vahel on meil isegi

ühe malli järgi loodud kultuurilised ootused.

Ma võin kihla vedada, et teie kõigi kingad on ühesugused.

Selge see, et me kõik võtame selle omaks

ning piiratud elamurajoonidega

oleme me moodustanud ootuse

koduomanike ühistu vastu.

Vahel on nad natsid,

heldeke.

See teravdab ja jätkab vana mudelit.

Viimane asi on seltsivus.

Inimolendid on sotsiaalne liik.

Meile meeldib eraldi rühmadesse hoida,

täpselt nagu gnuud ja lõvid.

Gnuud ei hoia lõvidega kokku,

sest lõvid söövad gnuusid.

Inimolendid on samasugused.

Me teeme sedasama, mida grupp,

millega ennast seostada üritame.

Seda näeb hästi põhikoolis.

Lapsed töötavad suvi läbi

ja tapavad ennast tööga,

et endale lubada

paari disaineri teksasid.

Septembri alguses saavad

nad siis minna ja öelda:

"Täna olen ma tähtis.

Vaata, aga ära mu disaineri teksasid puutu.

Ma vaatan, et sul pole disaineri teksasid.

Sa ei kuulu ilusate inimeste hulka.

Vaata, mina olen ilus inimene. Näed mu teksasid?"

Juba see annab piisava põhjuse koolivormide jaoks.

Ja see toimub ehituses samuti.

Me oleme

Maslow' vajaduste hierarhia

natuke segamini ajanud.

Alumisel real on

meil põhivajadused -

ulualune, riietus, toit, vesi, paaritumine ja nii edasi.

Teiseks, turvalisus. Kolmandaks, inimsuhted.

Neljandaks, staatus, enesehinnang elik edevus.

Kuid me võtame edevuse ja paneme selle hoopis siia esimeste hulka.

Nõnda teeme me

vaid tulutuid otsuseid

ning ei suuda isegi oma majalaenu maksta.

Me ei saa endale lubada midagi peale ubade söömise.

See tähendab, et meie kodust

on saanud tarbimishüve.

Ning on vaja natuke julgust,

et sukelduda nendesse primaarsetesse

hirmutavatesse osadesse enda teadvuses

ning teha omi otsuseid,

mitte teha eluasemetest tarbimishüvet,

vaid teha sellest midagi, mis mullidena sigimisorganitest tuleb. %¤

See vajab natuke julgust

ja - kurat - vahel kukubki läbi.

Aga sellest pole midagi.

Kui läbikukkumine su hävitab,

siis ei ole sa selleks õigest puust.

Mina põrun iga päev, kogu aeg

ja mul on olnud päris röögatuid põrumisi, võin vanduda,

suuri avalikke alandavaid,

häbistavaid põrumisi.

Kõik näitavad näpuga ja naeravad

ning ütlevad: "Ta proovis viiendat korda ja ikka ei saanud tööle.

On alles loll."

Juba alguses tulevad töövõtjad juurde ja ütlevad:

"Dan, sa oled armas väike jänku,

aga tead, see lihtsalt ei hakkagi tööle.

Miks ei võiks teha nii, miks ei võiks teha naa?"

Ja instinktid tahaksid vastata:

"Äkki lähed imed hoopis kotte?"

Aga sa ei ütle seda,

sest just need tüübid on su sihtmärk.

Ja millega me oleme hakkama saanud -

ning see ei puuduta ainult ehitust.

See puudutab ka riietust ja toitu,

meie transpordivajadusi, meie energiat -

oleme natuke oma tegevust laiendanud.

Ja kui mind kuulab mingil põhjusel press,

saan tagasisidet inimestelt üle terve maailma.

Ja me võisime küll raiskamise leiutada,

aga jäätmete probleem

on ülemaailmne.

Me oleme jamas.

Ja ma ei taha ristata oma rinnal padrunivöösid

ning kanda punast kaelarätti,

aga selgelt on meil jama.

Ja me peame

taas ennast ühendama

oma kõige algelisemate osadega,

tegema mõned otsused

ning ütlema: "Tead, ma arvan, et mulle meeldiks

see sein CD-dega täita.

Mis sa arvad, kallis?"

Kui see ei sobi, võtke maha.

Me peame end taasühendama oma tõelise olemusega

ning see on väga põnev.

Tänan väga.

(Aplaus)