Ülemaailme toidujäätmete skandaal

Lääne ühiskond viskab ära ligi pool oma toidust - mite, et see oleks söögiks kõlbmatu - vaid, sest see ei näe ilus välja. Tristram Stuart kaevub raisatud toidu šokeerivasse andmestikku ja kutsub üles globaalsete ressursside vastutustundlikumale kasutamisele.

Ülemaailmse toiduraiskamise paljastamine

sai minu jaoks alguse 15-aastaselt.

Ostsin endale mõned sead, elasin Sussexis

ning toitsin neid
kõige traditsioonilisemal

ja keskkonnasõbralikumal moel.

Käisin oma kooli köögis
ja palusin ülejääke,

mida mu koolikaaslased

ei tahtnud.

Käisin pagari juures ja võtsin nende
seisnud leiba.

Käisin aedviljamüüja ja taluniku juures,

kes viskasid ära kartuleid,

sest need olid poodide jaoks
vale kuju või suurusega.

See oli väga hea. Mu sead muutsid

toidujäätmed maitsvaks sealihaks.
Ma müüsin selle liha

oma koolikaaslaste vanematele

ja teenisin hea lisa oma taskurahale.

Kuid ma märkasin, et enamus toidust,
mida ma sigadele andsin,

oli tegelikult kõlblik ka inimestele.

See oli vaid jäämäe tipp.

Terves toidutootmise ahelas –

toidupoodides, turgudel,
pagarite juures, kodudes,

tehastes ja taludes – toimub meeletu
raiskamine.

Toidupoed ei tahtnud minuga isegi
rääkida sellest,

kui palju toitu raisatakse.

Olin käinud poodide taga
ja näinud prügikastidesse

lukustatud toidu saatmist prügilatesse.

Mõtlesin, et selle toiduga on
äraviskamise asemel

kindlasti midagi paremat
peale hakata.

Ühel hommikul kui oma sigu toitsin,

märkasin ma ühte eriti maitsva välimusega
päiksekuivatatud tomatiga leiba,

mis aeg-ajalt mu teele sattus.

Ma haarasin selle pihku,

istusin maha ja sõin koos oma
sigadega hommikust. (Naer)

Sellest hetkest sai alguse minu
usk freeganismi.

See on viis näidata toidu raiskamises
peituvat ebaõiglust

ning pakkuda sellele lahendus,

mis ei seisne muus,
kui selle sama toidu söömises,

mis muidu minema visataks.

Sellest on saanud üks viisidest
astuda vastu

suurettevõtete toiduraiskamisele

ning mis veelgi tähtsam –
näidata avalikkusele,

et äravisatud toidust rääkides

ei pea me silmas ei halvaks läinud

ega söögiks kõlbmatut toitu.

Me räägime värskest toidust,

mida raisatakse meeletutes kogustes.

Ma asusin kirjutama raamatut,

et ilmestada selle probleemi

laia levikut. See tabel näitab

toidu raiskamise ligikaudset
taset riikide kaupa

kogu maailmas.

Kahjuks pole selle kohta piisavalt empii-
rilisi andmeid ja korralikku statistikat

ja seega pidin ma oma teooria tõestamiseks

leidma kaudsetele andmetele tuginedes,

kui palju toitu päriselt raisatakse.

Ma kogusin kõikide riikide
toiduvarude statistika

ja võrdlesin seda sellega,
kui palju neis riikides

toitu tõenäoliselt tegelikult tarbiti.

Tuginesin toitumisuuringutele,

ülekaaluliste hulgale ja paljudele
teistele faktoritele,

mis annavad kaudselt aimu,

kui palju inimesed päriselt söövad.

See must joon tabeli keskel on

toidu tarbimise arvatav tase

koos teatud hulga vältimatute jäätmetega.
Mingid jäätmed tekivad alati.

Ma pole nii naiivne, et arvaksin,

et saaksime elada jäätmevabas maailmas.

Kuid see must joon näitab,
millised peaksid iga riigi

toiduvarud olema,
et tagada hea, stabiilne, ohutu

ja toitev toiduvaru igale oma elanikule.

Iga punkt üle selle joone,
ning ilmselt märkate,

et see on enamus riike maailmas,

näitab tarbetut ülejääki
ja arvatavat raiskamise hulka

igas riigis.

Mida rikkamaks riik saab,
seda enam investeeritakse

ülejäägi tekkimisse

poodides ja restoranides.

Nagu näha, toodab enamus Euroopa

ja Põhja-Ameerika riike

150% kuni 200%

rahvastikule vajalikust toidust.

Riigis nagu Ameerika,
on poodides ja restoranides

kaks korda nii palju toitu

kui on tegelikult tarvis
ameeriklaste toitmiseks.

Mis mind statistikat kogudes

enim paelus, oli see,

kuidas teatud hetkel tasemed ühtlustuvad.

Riigid tõusevad kiiresti 150% piirini

misjärel tõus seiskub,
ega liigu enam edasi

nagu seda võiks arvata.

Otsustasin neid andmeid pisut
lähemalt uurida,

et näha kas see vastab tõele.

Jõudsin sellise tulemuseni.

Kui võtame lisaks poodides ja

restoranides olevale toidule
arvesse ka seda

mis söödetakse loomadele

– mais, soja ja nisu,
mida inimesed võiksid isegi süüa,

kuid annavad loomadele,
et toota

üha enam liha- ja piimatooteid –,

siis näeme, et enamikus rikastes

riikides on kolm kuni neli korda
rohkem toitu

kui nende rahvastiku toitmiseks
tarvis läheb.

Riigis nagu USA on neli korda
rohkem toitu,

kui neil tegelikult tarvis on.

Alati kui räägitakse vajadusest tõsta

üleilmset toidutootmist,
et toita 9 miljardit inimest,

keda on 2050. aastaks
meie planeedile oodata,

mõtlen ma nendele tabelitele.

Tõde on, et rikastes riikides on

tohutu puhver meie endi ja nälja vahel.

Meil pole kunagi varem olnud nii
meeletut ülejääki.

Mõneski mõttes on see inimkonna

ja põllumajanduse edulugu,

mida me 12 000 aaastat tagasi
saavutama asusime.

See on edulugu. See on olnud edulugu,

kuid peame mõistma, et ajal, mil me oleme

viinud planeedi ökoloogilise
kandevõime piirini,

ajal, mil me võtame
päevast päeva maha metsi,

et kasvatada rohkem toitu,

ajal, mil me ammutame vett
kahanevatest reservidest,

ajal, mil me paiskame
õhku fossiilkütuste heitmeid,

et kasvatada rohkem toitu,

mille me lõpuks ära viskame,

peame leidma viisi,
kuidas hakata säästma

Eile käisin ma ühes kohalikus toidupoes,

mida ma tihti kontrollimas käin,

kui nii võib öelda,
et näha, mida nad ära viskavad.

Puu- ja aedviljade ja kõige muu hulgas,

mis seal oli, leidsin ka mõned

pakid küpsiseid.

Mõtlesin neid kasutada
tänasel üritusel sümbolina.

Kujutage ette, et need üheksa prügikastist

leitud küpsist esindavad ülemaailmset
toidutootmist.

Alustame üheksaga.

See on kogus, mis on igal aastal põldudel
üle terve maailma.

Esimese küpsise kaotame juba

enne talust lahkumist.

See on mure, mida seostame
arengumaade põllumajandussektoriga.

Olgu selleks siis

taristu, külmikute,
pastöriseerimisvõimaluste,

laohoonete või isegi puuviljakastide puudumine,

see tähendab, et toit rikneb enne,
kui see jõuab põllult lahkuda.

Järgmised kolm küpsist sümboliseerivad
toitu, mille otsustame anda

loomadele – mais, nisu ja soja.

Kahjuks pole kariloomad kuigi tõhusad,

2/3 nende söödavast lõppeb
väljaheidete ja soojusena,

seega me kaotame need kaks küpsist

ja vaid üks jääb alles
liha- ja piimatoodetena.

Kaks küpsist viskame otse prügikasti.

See on see osa, mida me enamasti

toidujäätmetega seostame,

mis on kodude, poodide, restoranide

prügikastides. Oleme kaotanud veel kaks

ning alles jääb vaid neli küpsist
meie endi toitmiseks.

See pole just kõige tõhusam üleilmsete
ressursside kasutus,

eriti kui mõtleme miljardile
näljasele inimesele,

kes täna maailmas elavad.

Ollen need andmed läbi töötanud,

pidin ma näitama,
mis raisatud toidust saab.

Kuhu see läheb? Oleme harjunud

nägema toitu oma taldrikutel, aga mis

saab sellest, mis vahepeal kaduma läheb?

Toidupoed on hea koht, kust alustada.

See on minu hobi tulemus,

milleks on mitteametlik prügikastide
kontrollimine. (Naer)

On kummaline mõelda, et kui usuksime,

mida suurettevõtted räägivad oma poodide
tagaruumides toimuvast,

ei peaks me sinna hiilima

ja prügikastidesse kiikama.

Ent seda on näha pea igal tänavanurgal

Suurbritannias, Euroopas
ja Põhja-Ameerikas.

See esindab tohutut toiduraiskamist.

Oma raamatut kirjutades avastasin aga,

et sulaselge jäätmete üleküllus

oli vaid jäämäe tipp.

Toidutootmise ahelas ülespoole liikudes

näeme, kus toimub

kõige hullem toidu raiskamine.

Palun andke kätega märku,

kui teil on kodus päts viilutatud saia?

Kelle kodus on inimesed harjunud sööma

saiapätsi nukke,

esimest ja viimast tükki?

Enamus inimesi, mitte kõik, aga enamus

ja nii on see õnneks üle maailma.

Kuid kas keegi teist on üheski toidupoes

või kioskis näinud müügil nendest

otsadest valmistatud võileibu? (Naer)

Mina küll mitte.

Mõtlesin, kuhu need otsad küll lähevad.
(Naer)

Vastus on kahjuks siin.

13 000 viilu värsket saia, mis ühes

tehases iga päev toodetakse.

Samal aastal, kui külastasin

seda tehast, käisin Pakistanis, kus
inimesed nälgisid toidukriisi tõttu,

mis tabas maailma 2008. aastal.

Visates toitu minema Suurbritannias

ja mujal maailmas, panustame

sellesse kriisi.
Me võtame poodide riiulitelt

toitu, mida näljased inimesed vajavad.

Astume veel ühe sammu
ja jõuame talunikeni,

kes viskavad mõnikord ilustandardite tõttu

minema kolmandiku
või rohkemgi oma saagist.

See talunik oli investeerinud 16 000 naela

istutamaks spinatit, millest ta ei
korjanud lehtegi,

kuna spinatitaimede vahel
kasvas natuke heina.

Kartulid, mille välimus pole ideaalne,

lähevad kõik sigadele.

Pastinaagid, mis on toidupoodide
standardite kohaselt liiga väiksed,

tomatid Tenerifel,

apelsinid Floridas,

banaanid Ecuadoris, kus käisin
eelmisel aastal,

kõik on minema visatud.
See on üheainsa päeva

jäätmete kogus
ühes Ecuadori banaaniistanduses.

Kõik minema visatud – täiesti söödavad,

aga vale kuju või suurusega.

Kui saame seda teha puu- ja

juurviljadega,
saame seda teha ka loomadega.

Maks, kopsud, pead, sabad,

neerud ja munandid

– kõik traditsioonilised, maitsvad

ja toitvad osad meie toidusedelist –

lähevad raisku. Rupskite tarbimine
Suurbritannias ja USAs

on vähenenud viimase 30 aasta jooksul
poole võrra.

Seetõttu läheb kogu see toit

koeratoiduks või põletamisele.

See mees Lääne-Hiina Xinjiangi provintsis
Kashgari külas

pakub oma rahvustoitu.

Selle nimi on lamba organid.

See on maitsev ja toitev

ning nagu ma Kashgaris õppisin,
sümboliseerib

see toidujäätmete vastast tabu.

Istusin tänavaäärses kohvikus.

Kokk tuli minuga rääkima,
lõpetasin oma toidu,

poolel vestlusel jäi ta vait

ning kortsutas mu kaussi vaadetes kulmu.

Mõtlesin, et mis tava ma rikkunud olen,

millega oma võõrustajat solvanud?

Ta osutas kolmele riisiterale

mu kausis ja ütles: "Puhas." (Naer)

See mees oli minu, kes ma käin igalpool

toidu raiskamisest rääkimas,

paika pannud.
(Naer)

Aga see andis lootust. See andis lootust,

et suudame meeletut
toidu raiskamist peatada,

kui muudame selle

sotsiaalselt vastuvõetamatuks.

Tõmmates sellele tähelepanu,
rääkides ettevõttetega,

öeldes valitsustele,
et toidu raiskamine peab lõppema,

suudame süsteemi muuta.

40–60% Euroopa kaladest visatakse

juba merel olles ära,
need ei jõua kunagi maale.

Oleme oma kodudes kaotanud sideme toiduga.

Tegin kodus katse kolme lehtsalatiga.

Kes hoiab lehtsalatit külmkapis?

Enamus inimesi. Vasakul olevat salatit

hoidsin 10 päeva külmikus.

Keskmist hoidsin köögilaual.
Suurt vahet pole.

Parempoolset kohtlesin kui lõikelille.

See on elav taim – lõikasin otsa ära,

panin veega täidetud vaasi

ja see säilis kenasti veel kaks nädalat.

Nagu alguses ütlesin,
läheb osa toidust

paratamatult raisku,
seega küsimus on,

mis on parim,
mida sellega teha saame?

Vastasin sellele 15-aastasena.

Inimesed vastasid sellele küsimusele
6000 aastat tagasi:

kodustasime sead,

et nad muudaksid
toidujäätmed uuesti toiduks.

Ometi muudeti see Euroopas 2001. aastal

suu- ja sõrataudi tõttu ebaseaduslikuks.

See on ebateaduslik ja ebavajalik.

Kui sigade toitu kuumutada,

nagu küpsetatame endi toitu,
muutub see ohutuks.

Lisaks on see tohutu sääst.

Euroopa sõltub Lõuna-Ameerikast,
importides sealt

miljoneid tonne soja.

Sellega anname oma panuse
kliimamuutusesse,

metsade hävimisse ja elurikkuse vähenemisse,

kõik selleks, et toita loomi Euroopas.

Samal ajal viskame me ära miljoneid tonne

toidujäätmeid, mida võiksime ja peaksime
neile söötma.

Toidujäätmedega sigu söötes säästaksime

sellise hulga süsihappegaasi.

Kui me suuname toidujäätmed anaeroobsesse

kääritamisse, mis on valitsuste eelistatud

viis toidujäätmetest lahtisaamiseks,

kust saadakse gaasi elektri tootmiseks,

säästetakse pelgalt 448 kg
ühe tonni CO2 toidujäätmete kohta.

Palju mõistlikum on see sigadele anda.

Sõja ajal me teadsime seda. (Naer)

Lohutav on teadmine,
et toidujäätmete vähendamine

on ülemaailmselt tähelepanu saamas.

Üritust "5000 toitmine" korraldasin
esmaskordselt 2009. aastal.

Me andsime 5000 inimesele toitu,

mis oleks raisku läinud.

Alates sellest on üritusi
toimunud Londonis,

rahvusvaheliselt ja üle kogu riigi.

See on viis tuua organisatsioonid kokku,

et tunda toidust rõõmu,
et utsitada inimesi toitu

minema viskamise asemel
sööma ja nautima.

Meie koduplaneedi nimel,

meie laste nimel,

kõigi teiste liikide nimel,

kes meiega siin planeedil elavad

– me oleme maised loomad ja sõltume
toidutootmisel maast.

Praegu me reostame aga oma maad,

et kasvatada toitu, mida keegi ei söö.

Lõpetage toidu raiskamine. Suur aitäh.
(Aplaus)

(Aplaus)