Kuidas sa tead, et sa oled päris?
Küsimus kõlab jaburalt
kuni üritad sellele vastata
aga võtame seda tõsiselt.
Kuidas sa tõesti tead, et sa oled olemas?
Oma "Mõtisklustes Esimesest Filosoofiast"
üritas René Descartes
sellele küsimusele vastata
tehes maatasa kõik oma senised
teadmised ja arvamused
et alustada algusest.
Kõik ta teadmised olid tulnud sellest,
mida ta meeltega oli kogenud.
Nagu sul, eksole?
Sa tead, et vaatad seda videot
oma silmadega ning kuuled seda kõrvadega.
Meeled tutvustavad sulle maailma
Üldiselt nad sind ei peta,
aga vahel siiski.
Kaugelt vaadates võid pidada mõnd inimest
kellekski teiseks
või siis olla kindel,
et püüad palli kinni,
aga ikkagi kukub see su ette maha.
Aga ikkagi, siin ja praegu
tead sa ju mis sinu ees on tõeline.
Sinu silmad, sinu käed,
su keha: see oled sina.
Ainult hullumeelsed eitaksid seda,
ja sina pole ju hull.
See, kes kahtleks selles,
peaks und nägema.
Oh ei, äkki sina näed und?
Unenäod tunduvad tõelised.
Sa võid uskuda, et ujud, lendad
võitled paljakäsi koletistega
samas kui su päris keha lamab voodis.
Ei, ei, ei.
Kui oled ärkvel, siis oled ärkvel.
Ah! Aga kui sa ei ole,
siis sa ei tea, et sa ei ole,
nii et sa ei saa tõestada,
et sa ei näe und.
Äkki keha, mida sa pead iseendaks,
ei ole päriselt olemas.
Äkki kõik reaalsus,
isegi kõige üldisemad ideed
nagu aeg, kuju, värv
ja number on väärad
Lihtsalt pettused, mille on sepistanud
kuri geenius!
Ei, päriselt.
Descartes küsib, kas sa saad tõestada
et kuri geenius-deemon
ei ole sind pannud uskuma
et reaalsus on olemas.
Võib-olla see deemonlik petis on sind
ninapidi vedanud.
Maailm, sinu tajud, sinu keha.
Sa ei saa tõestada,
et need pole kõik välja mõeldud
ja kuidas sa oleksid olemas ilma nendeta?
Ei olekski! Seega - sind pole olemas.
Elu on kõigest unenägu.
Ja sa ei sõua, sõua, sõua
oma paati sugugi nii rõõmsameelselt.
Ei, sa sõuad seda vaevaliselt.
Sest sa oled/ei ole petetud,
olematu vaeseke
Kõlab see sulle usutavalt?
Oled sa veendud?
Kui ei ole, siis hästi.
Kui oled, veel parem.
Sest kui sind saab veenda,
oled sa ära veennatav olend.
Sa ei saa olla mitte-midagi,
kui arvad, et oled midagi,
isegi, kui arvad et "miski" on mittemiski.
sest ükskõik, mida sa ka ei mõtle,
sa oled mõtlev olend.
või, nagu Descartes ütles:
"Ma mõtlen, järelikult olen olemas,"
ja nii oled ka sina, tõesti.
(Lennukimootor)