Mul on väga hea meel olla siin

et rääkida teile oma teekonnast,

oma ratastoolist

ja vabadusest, mille ratastool on mulle andnud.

Hakkasin ratastooli kasutama 16 aastat tagasi

kui ränga haiguse tõttu

muutusid minu liikumisvõimalused.

Kui aga hakkasin kasutama ratastooli,

oli see minu jaoks erakordne vabanemine.

Mulle tundus, et elu justkui libiseb käest ning maailm muutub ahtaks.

Nüüd aga oleksin justkui saanud endale uue hiiglavahva mänguasja.

Sain kihutada ringi ja taas tunda tuult oma näol.

Võimalus minna lihtsalt välja tekitas suurt elevust.

Kuid hoolimata vastselt leitud rõõmust ja vabadusest,

oli inimeste suhtumine minusse täielikult muutunud.

Tundus nagu nad ei enam ei märkakski mind,

nagu oleks mu õlgadele langenud nähtamatuse rüü.

Tundus, et mind nähti läbi enda eelarvamuste

selle kohta, mis tunne võiks olla ratastoolis olijal.

Kui küsisin inimestelt, mis neile ratastooliga seostub,

kasutasid nad sõnu nagu "võimetus," "hirm,"

"kaastunne" ja "piirangud."

Mõistin, et olin need reaktsioonid endasse võtnud

ja see oli muutnud mu põhiolemust.

Osa minust oli mulle endalegi võõraks jäänud.

Ma ei näinud ennast enam läbi oma silmade,

vaid selgelt ja järjekindlalt läbi selle prisma,

mida teised mind nähes tegid ja tundsid.

Sellest tulemusena sai mulle selgeks, et mul tuleb luua oma lugu

sellest kogemusest.

teha uus narratiiv, et saada tagasi oma mina.

["Otsides Vabadust: 'Ise enda lugusid luues õpime võtma oma elukirja sama tõsiselt, kui me teeme seda 'ametlike' narratiivide puhul.' — Davis 2009, TEDx Women"]

Alustasin tööd selle kallal,

kuidas anda edasi midagigi sellest rõõmust

ja vabadusest, mida tundsin ratastoolis - oma turbotoolis - olles

ja selle kaudu maailmaga suhestudes.

Tegin tööd selle kallal, et muuta endasse võetud reaktsioone,

et muuta eelarvamusi, mis olid nii tugevalt mõjutanud

mu identiteeti sellest ajast alates kui olin ratastoolis,

tehes seda läbi asjade näitamise sootuks uues valguses.

Ratastoolist sai vahend, millega maalida ja eksperimenteerida.

Kui hakkasin sõna otseses mõttes maha jätma jälgi

enda rõõmust ja vabadusest,

oli põnev näha

inimeste huvi ja üllatunud reaktsioone.

See näis avavat uusi perspektiive,

millest sündiski mõttemaailma muutus:

sai selgeks, et kunsti abil

on võimalik taasluua inimese identiteeti

ja muuta eelarvamusi andes harjumuspärasele sootuks uue sisu .

Nii et kui ma 2005. aastal tegin algust sukeldumisega,

mõistsin, et sukeldumisvarustus avardab tegevusvõimalusi

täpselt samal moel nagu ka ratastool,

samas kui kõik, mis seondub sukeldumisvarustusega

tekitab assotsiatsioone põnevuse ja seiklustega,

mis on täiesti erinev suhtumisest ratastooli.

Niisiis mõtlesingi: "Huvitav, mis võiks juhtuda,

kui ma need kaks ühendan?" (Naer) (Aplaus)

Ja selle tulemusena sündinud allvee-ratastool

on mind viinud kõige imelisemale rännakule

viimase seitsme aasta jooksul.

Selleks, et saaksite ettekujutuse, mis tunne see on,

tahaksin teiega jagada

üht selle ettevõtmise viljadest,

näidates teile, millisele imelisele retkele on see mind viinud.

(Muusika)

(Aplaus)

Minu jaoks oli see erakordne kogemus,

imelisem enamusest asjadest, mida elus kogenud olen.

Mul on sõna otseses mõttes vabadus liikuda

mistahes suunas.

See tunne on joovastav segu rõõmust ja vabadusest

ja uskumatult üllatav on ka see,

et sama tundsid ja kogesid ka teised inimesed.

Nende silmad löövad särama

ja nad ütlevad: "Ma tahan endale ka samasugust,"

või et "Kui sina seda suudad, suudan mina mida iganes."

Ja ma tean, et see on sellest, et hetkel

mil nad näevad midagi,

mille peale pole varem tuldud,

või mis ei mahu

nende senisesse arusaama ratastoolist,

tuleb neil vaadata asju täiesti uute silmadega.

Ja ma arvan, et hetkel, mil sünnib täiesti uus mõte

loob see ehk vabaduse,

mis kandub üle ka teistesse eluvaldkondadesse.

Minu jaoks tähendab see, et on mõistetud

erinevuse väärtust

ja seda, kui palju rõõmu see toob,

kui me puudustele ja piirangutele keskendumise asemel,

näeme ning avastame, millist jõudu ja naudingut annab see.

kui vaatame maailma hoopis teise, põnevama nurga alt.

Minu jaoks on ratastool saanud

muutuste vahendiks.

Kusjuures kutsun ma seda allvee-ratastooli nüüd "portaaliks,"

kuna ta lükkas mu sõna otseses mõttes läbi värava

uude olemisse,

uutesse dimensioonidesse ja uuele teadvuse tasemele.

Ja teine asi on see,

et kuna keegi polnud kunagi varem

allvee-ratastoolist midagi näinud ega kuulnud,

ja kuna selle projekti mõte oligi tekitada

uut mõtlemist, olemist ja teadmist,

siis nüüd on see arusaam olemas ka teie peades.

Te kõik olete osa sellest kunstiteosest.

(Aplaus)