Mul on väga hea meel olla siin
et rääkida teile oma teekonnast,
oma ratastoolist
ja vabadusest, mille ratastool on mulle andnud.
Hakkasin ratastooli kasutama 16 aastat tagasi
kui ränga haiguse tõttu
muutusid minu liikumisvõimalused.
Kui aga hakkasin kasutama ratastooli,
oli see minu jaoks erakordne vabanemine.
Mulle tundus, et elu justkui libiseb käest ning maailm muutub ahtaks.
Nüüd aga oleksin justkui saanud endale uue hiiglavahva mänguasja.
Sain kihutada ringi ja taas tunda tuult oma näol.
Võimalus minna lihtsalt välja tekitas suurt elevust.
Kuid hoolimata vastselt leitud rõõmust ja vabadusest,
oli inimeste suhtumine minusse täielikult muutunud.
Tundus nagu nad ei enam ei märkakski mind,
nagu oleks mu õlgadele langenud nähtamatuse rüü.
Tundus, et mind nähti läbi enda eelarvamuste
selle kohta, mis tunne võiks olla ratastoolis olijal.
Kui küsisin inimestelt, mis neile ratastooliga seostub,
kasutasid nad sõnu nagu "võimetus," "hirm,"
"kaastunne" ja "piirangud."
Mõistin, et olin need reaktsioonid endasse võtnud
ja see oli muutnud mu põhiolemust.
Osa minust oli mulle endalegi võõraks jäänud.
Ma ei näinud ennast enam läbi oma silmade,
vaid selgelt ja järjekindlalt läbi selle prisma,
mida teised mind nähes tegid ja tundsid.
Sellest tulemusena sai mulle selgeks, et mul tuleb luua oma lugu
sellest kogemusest.
teha uus narratiiv, et saada tagasi oma mina.
["Otsides Vabadust: 'Ise enda lugusid luues õpime võtma oma elukirja sama tõsiselt, kui me teeme seda 'ametlike' narratiivide puhul.' — Davis 2009, TEDx Women"]
Alustasin tööd selle kallal,
kuidas anda edasi midagigi sellest rõõmust
ja vabadusest, mida tundsin ratastoolis - oma turbotoolis - olles
ja selle kaudu maailmaga suhestudes.
Tegin tööd selle kallal, et muuta endasse võetud reaktsioone,
et muuta eelarvamusi, mis olid nii tugevalt mõjutanud
mu identiteeti sellest ajast alates kui olin ratastoolis,
tehes seda läbi asjade näitamise sootuks uues valguses.
Ratastoolist sai vahend, millega maalida ja eksperimenteerida.
Kui hakkasin sõna otseses mõttes maha jätma jälgi
enda rõõmust ja vabadusest,
oli põnev näha
inimeste huvi ja üllatunud reaktsioone.
See näis avavat uusi perspektiive,
millest sündiski mõttemaailma muutus:
sai selgeks, et kunsti abil
on võimalik taasluua inimese identiteeti
ja muuta eelarvamusi andes harjumuspärasele sootuks uue sisu .
Nii et kui ma 2005. aastal tegin algust sukeldumisega,
mõistsin, et sukeldumisvarustus avardab tegevusvõimalusi
täpselt samal moel nagu ka ratastool,
samas kui kõik, mis seondub sukeldumisvarustusega
tekitab assotsiatsioone põnevuse ja seiklustega,
mis on täiesti erinev suhtumisest ratastooli.
Niisiis mõtlesingi: "Huvitav, mis võiks juhtuda,
kui ma need kaks ühendan?" (Naer) (Aplaus)
Ja selle tulemusena sündinud allvee-ratastool
on mind viinud kõige imelisemale rännakule
viimase seitsme aasta jooksul.
Selleks, et saaksite ettekujutuse, mis tunne see on,
tahaksin teiega jagada
üht selle ettevõtmise viljadest,
näidates teile, millisele imelisele retkele on see mind viinud.
(Muusika)
(Aplaus)
Minu jaoks oli see erakordne kogemus,
imelisem enamusest asjadest, mida elus kogenud olen.
Mul on sõna otseses mõttes vabadus liikuda
mistahes suunas.
See tunne on joovastav segu rõõmust ja vabadusest
ja uskumatult üllatav on ka see,
et sama tundsid ja kogesid ka teised inimesed.
Nende silmad löövad särama
ja nad ütlevad: "Ma tahan endale ka samasugust,"
või et "Kui sina seda suudad, suudan mina mida iganes."
Ja ma tean, et see on sellest, et hetkel
mil nad näevad midagi,
mille peale pole varem tuldud,
või mis ei mahu
nende senisesse arusaama ratastoolist,
tuleb neil vaadata asju täiesti uute silmadega.
Ja ma arvan, et hetkel, mil sünnib täiesti uus mõte
loob see ehk vabaduse,
mis kandub üle ka teistesse eluvaldkondadesse.
Minu jaoks tähendab see, et on mõistetud
erinevuse väärtust
ja seda, kui palju rõõmu see toob,
kui me puudustele ja piirangutele keskendumise asemel,
näeme ning avastame, millist jõudu ja naudingut annab see.
kui vaatame maailma hoopis teise, põnevama nurga alt.
Minu jaoks on ratastool saanud
muutuste vahendiks.
Kusjuures kutsun ma seda allvee-ratastooli nüüd "portaaliks,"
kuna ta lükkas mu sõna otseses mõttes läbi värava
uude olemisse,
uutesse dimensioonidesse ja uuele teadvuse tasemele.
Ja teine asi on see,
et kuna keegi polnud kunagi varem
allvee-ratastoolist midagi näinud ega kuulnud,
ja kuna selle projekti mõte oligi tekitada
uut mõtlemist, olemist ja teadmist,
siis nüüd on see arusaam olemas ka teie peades.
Te kõik olete osa sellest kunstiteosest.
(Aplaus)