Teel siia oli mul lennukis naabriga huvitav vestlus. Ta ütles, et USAs on vist töö otsa saanud, sest välja mõeldakse kummalisi töökohti: kassipsühholoog, koeralausuja, tornaadokütt. Mõne hetke pärast küsis ta minult: "Ja millega tegelete teie?" Vastasin kõhklevalt: "Olen rahuehitaja?" (Naer) Töötan iga päev selle nimel, et teha naiste hääl kuuldavamaks ja rõhutada nende kogemusi ja osalemist rahu loomise protsessis ja konfliktide lahendamisel, ja oma töö tõttu tajun, et ainus tee tagada kogu maailma naiste täielik osalemine on religiooni ümbermõtestamine. See teema on mulle eluliselt tähtis. Noore moslemi naisena olen oma usu üle väga uhke. See annab mulle tugevuse ja kindla veendumuse oma töö tegemiseks. See on põhjus, miks ma saan siin teie ees olla. Kuid ma ei saa silmi kinni panna kuritegude ees, mis on usu nimel tehtud, mitte ainult minu, vaid kõigi maailma suuremate uskude nimel. Pühakirja moonutamine, väärkasutamine, sellega manipuleerimine on mõjutanud meie sotsiaalseid ja kultuurinorme, meie seadusi, meie igapäevaelu, nii et vahel ei tunne me enam algallikat ära. Mu vanemad kolisid Liibüast, Põhja-Aafrikast, Kanadasse 1980-ndate alguses. Meie peres oli 11 last, mina olen keskmine. Jah, 11. Lapsepõlves nägin, kuidas mu vanemad, mõlemad väga pühendunud ja usklikud inimesed, palvetasid ja tänasid Jumalat kõigi õnnistuste eest, eriti minu eest, aga ka teiste laste eest. (Naer) Nad olid lahked, huumorimeelega ja kannatlikud, äärmiselt kannatlikud, millised saavad olla ainult 11 lapse vanemad. Ja nad olid õiglased. Mulle ei surutud kunagi usu tõttu peale kultuurinorme. Mind koheldi võrdsena ja sama oodati minult. Mulle ei õpetatud kunagi, et Jumal teeb sugude vahel vahet. Minu vanemate arusaamine Jumalast kui halastavast ja soosivast sõbrast ning varustajast vormis ka minu maailmanägemist. Minu päritolul on ka muid hüvesid. 11-lapseline pere on kõrgem diplomaatiakool. Tänini küsitakse, kus koolis ma õppinud olen, näiteks "Kas sa käisid Kennedy riigiteaduste teaduskonnas?" Vastan midagi sellist: "Ei, käisin Murabiti rahvusvaheliste suhete koolis." Sinna sisse saada on väga raske. Selleks peaksite rääkima minu emaga. Teil veab, sest ta on siin. Aga olla üks 11 lapsest ja omada 10 õde-venda õpetab mõndagi jõustruktuuride ja liitude kohta. See õpetab keskendumist. Pead rääkima kiiresti ja lühidalt, sest sind katkestatakse pidevalt. See õpetab öeldut tähtsustama. See õpetab õigesti küsima ja ja soovitud vastuseid saama. Ka "ei" tuleb öelda viisil, mis hoiaks häid suhteid. Kuid mu kõige olulisem õppetund lapsepõlves oli, et väga oluline on olla "laua ääres". Kui ema lemmiklamp katki läks, pidin olema kohal, kui ta püüdis välja selgitada, kuidas see juhtus ja kes on süüdi -- tahtsin end ju kaitsta. Kui sa midagi ei ütle, näidatakse näpuga sinu peale, ja enne, kui sa arugi saad, oled nurka surutud. Sellist kogemust mul tegelikult küll pole. Kui olin 15-aastane, aastal 2005, lõpetasin kooli ja kolisin Kanadast, Saskatoonist, Zawijasse, vanemate kodulinna Liibüas, mis on väga traditsiooniline linn. Enne olin Liibüas olnud ainult korra puhkusel, 7-aastase tüdrukuna. Liibüa oli imeline. Jäätis ja jalutuskäigud rannal, põnevil sugulased. Selgus, et see pole sama, mis olla 15-aastane noor daam kodus. Sain kiiresti tuttavaks religiooni kultuuriliste aspektidega. Sõnu nagu "haram" (usu tõttu keelatud) ja "aib" (kultuuriliselt vastuvõetamatu) kasutati üsna hoolimatult läbisegi, justkui tähendaksid nad sama asja ja neil oleksid samad tagajärjed. Pidasin ühe vestluse teise järel klassikaaslastega, kolleegidega, professoritega, sõpradega, sugulastega, ja hakkasin järele mõtlema omaenda põhimõtete ja eesmärkide üle. Isegi sellise kindla aluspõhjaga, mille vanematelt olin saanud, leidsin end mõtisklemast naise rolli üle minu usus. Murabiti rahvusvaheliste suhete koolis võtsime me väitlemist väga tõsiselt, ja kuna reegel number üks on, et asjad tuleb endale korralikult selgeks teha - mida ma ka tegin, ja mind üllatas, kui lihtne oli leida minuga sama usku jagavaid naisi, kes olid juhid, kes olid innovatiivsed, tugevad -- poliitiliselt, majanduslikult ja isegi sõjaliselt. Khadija rahastas islamiliikumist selle algstaadiumis. Me poleks siin, kui ta poleks seda teinud. Aga miks me siis tema kohta midagi ei kuule? Miks meile nendest naistest ei räägita? Miks on naised asetatud madalamale positsioonile, kui meie usk tegelikult õpetab? Kui Jumal peab meid meestega võrdseteks, miks siis inimesed meid võrdseks ei pea? Mind viis see mõte tagasi lapsepõlve õppetundide juurde. Otsusetegijad, need, kes määravad ära, mida öeldakse, istuvad "laua ääres", aga kahjuks pole mitte üheski maailma religioonis need inimesed naised. Religioossetes institutsioonides domineerivad mehed, neid juhivad mehed, mehed kujundavad reegleid, mis neile meeldivad, ja seni, kuni me seda süsteemi tervikuna ei muuda, ei saa me tegelikult oodata naiste täieõiguslikku osalemist majanduses ja poliitikas. Meie vundament on vigane. Mu ema tavatseb öelda, et kõverale vundamendile sirgete seintega maja ei ehita. 2011. aastal puhkes Liibüas revolutsioon ja minu pere oli eesliinil. Ja sõja ajal juhtub hämmastavaid asju. Toimub justkui mingi kultuuriline nihe, kuigi väga lühiajaline. Esmakordselt tundsin, et minu osavõtt pole mitte ainult lubatud, vaid on lausa soovitav. Minult lausa nõuti seda. Minul ja teistel naistel oli koht "laua ääres". Me polnud seal lihtsalt toetajad või vahendajad. Me olime otsustajad. Meie jagasime laiali infot. Meie tegutsemine oli kriitilise tähtsusega. Ma tahtsin väga, et need muutused oleksid püsivad. Ilmnes aga, et see polegi nii lihtne. Vaid mõne nädala möödudes pöördusid, naised, kellega enne koos töötasime, oma vana rolli juurde tagasi, ja enamikku neist suunasid seda tegema vaimulike ja poliitiliste liidrite väljaütlemised, kes regeling tsiteerisid enda õigustuseks pühakirja. Sel moel saavutasid nad oma seisukohtadele rahva toetuse. Niisiis keskendusin alguses naiste toomisele majandus- ja poliitikaellu. Arvasin, et see tooks kaasa ka kultuurilise ja sotsiaalse muutuse. Selgus, et veidi toobki, aga mitte just palju. Otsustasin vastaste vastu astuda samaga, millega nemad end õigustasid, hakkasin tsiteerima islami pühakirja ja tooma näiteks kirjakohti. 2012 ja 2013 viisime oma organisatsiooniga läbi suurima ja laiaulatuslikuma kampaania Liibüas. Käisime kodudes ja koolides, ülikoolides ja isegi mošeedes. Rääkisime näost-näkku 50 000 inimesega ja lisaks sadade tuhandetega televisiooni, raadio, reklaamtahvlite ja -plakatite vahendusel. Kindlasti imestate, kuidas küll üks naisõiguslaste organisatsioon suutis midagi niisugust ellu viia kogukonnas, kus varem seisti vastu ainuüksi meie olemasolule. Ma tsiteerisin Koraani. Kasutasin Koraani värsse ja prohvet Muhammedi lausumisi, näiteks: "Mis on parim sulle, on parim su perele." "Ära luba vennal rõhuda venda." Esmakordselt võtsid kohalikud imaamid reedestel palvustel seista naiste õiguste eest. Arutati tabuteemasid, nagu perevägivald. Seniseid seisukohti muudeti. Oli kogukondi, kus pidime minema nii kaugele, et ütlesime, et rahvusvaheline inimõiguste deklaratsioon, millele seisti vastu, kuna see ei pärinenud usujuhtide sulest, ütles ju täpselt sama, mida Koraan. Seega kirjutas ÜRO selle lihtsalt meie pealt maha. Muutes oma sõnumite rõhuasetusi, suutsime anda alternatiivse narratiivi, mis edendas Liibüa naiste õigusi. Sama tehnikat on nüüdseks kasutatud mujalgi maailmas. Aga uskuge mind, see pole kaugeltki kergelt tulnud. Liberaalidele ei meeldi usu kasutamine -- ja teid sõimatakse konservatiiviks. Konservatiivid omakorda kleebivad teile külge igasugu värvikaid silte. Olen kuulnud kõike, alates "su vanemad häbenevad sinu pärast silmad peast" -- mis on vale, nad on mu suurimad fännid --, kuni selleni, et "oma järgmist sünnipäeva sa ei näe" -- samuti vale, sest ma olen elus. Olen sügavalt veendunud, et naiste õigused ja religioon ei pea üksteist välistama. Kuid me peame olema "laua ääres". Me ei tohi oma positsiooni käest anda, sest vaikimisega lubame jätkuvalt naisi üle maailma tagakiusata ja kuritarvitada. Kui aga kavatsetakse naiste õiguste eest või äärmusluse vastu võidelda pommide ja sõja abil, siis kahjustame pöördumatult kohalikke kogukondi, sest niisuguste probleemidega tuleb tegelda jätkusuutlikult. Pole kerge ümber lükata vildakaks moonutatud usutõdesid. Kindlasti saab tunda solvanguid, naeruvääristamist ja ähvardusi. Kuid me peame seda tegema. Meil pole muud võimalust, kui jätkata selgitustööd nii inimõiguste ja kui ka meie usu alustõdede kohta, ja seda mitte pelgalt meie endi või meie pere naiste pärast, mitte vaid siin saalis olevate naiste pärast , ja mitte isegi kogu maailma naiste pärast, vaid selleks, et ühiskonnad muutuksid naised osalusel. Ainus viis, kuidas seda saame teha, meie ainus võimalus, on olla "laua ääres" ja sinna jääda. Ma tänan, suur aitäh. (Aplaus)