Kui mõtleme klassikalistele teostele,

kujutleme neid tavaliselt muuseumis.

Kuid me unustame tihti, 
et suurem osa kunstist

pole loodud muuseumi jaoks.

Mis juhtub kunstiteosega,

kui see võetakse välja 
oma algsest kontekstist?

Vaatame näiteks 
Michelangelo Taaveti skulptuuri,

mis kujutab poisiohtu kangelast, 
kes hukkas hiiglase Koljati,

ja seda üksnes oma vapruse 
ning lingu abil.

Kui Michelangelo alustas tööd 
puhta valge marmorikamakaga,

et anda edasi seda kuulsat piiblilugu,

oli Firenze linnajuhtidel plaanis 
paigutada valmiv teos

oma uhke katedraali otsa.

See viiemeetrine kuju oleks olnud

kõikjalt hästi näha.

Lisaks oleks selle paigutamine
üheteistkümne teise

kõrgustes asuva
Vana Testamendi tegelase kõrvale

olnud religiooni seisukohalt 
tähendusrikas,

sundides vaatajaid oma pilke 
aupaklikult taeva poole pöörama.

Kui Michelangelo 1504. aastal
teose valmis sai,

oli teiste skulptuuride 
valmistamise plaan aga luhtunud

ning linn oli taibanud, 
et nii suure kuju tõstmine katusele

osutub keerulisemaks, 
kui nad oskasid arvata.

Pealegi oli skulptuur 
nii detailne ja realistlik -

tukslevatest veenidest Taaveti käel,

otsustava ilmeni tema näos, -

et oli kahju peita see 
vaatajatest nii kaugele.

Poliitikute ja kunstnike nõukogu kogunes,

et otsida skulptuurile uus asukoht.

Lõpuks otsustati paigutada see
väljakule Sinjoriia palee ette,

kus asus raekoda ja 
uue vabariikliku valitsuse peakontor.

Uus asukoht andis skulptuurile 
uue tähenduse.

Medicite perekond, kes oli linna 
mitu põlvkonda valitsenud,

kontrollides pangandust, 
oli hiljuti linnast pagendatud

ning Firenze tundis end nüüd vaba linnana,

keda ümbritsesid igast küljest 
rikkad ja võimsad rivaalid.

Taavet, saades 
kangelasliku vastupanu sümboliks,

paigutati oma läbitungiva pilguga,

mis väljendast nüüdsest hoiatust, 
vaatama Rooma poole,

mis oli koduks 
kardinal Giovanni de Medicile.

Kuigi skulptuur ise jäi muutumatuks,

muutis selle asukoht 
peaaegu täielikult selle tähendust,

reliogioossest tähendusest poliitiliseni.

Ehkki Taaveti kuju koopia 
asub endiselt Palazzol,

viidi originaal 1873. aastal

Galleria dell'Accademiasse, 
kus see asub tänaseni.

Korralikus, vaikses muuseumikeskkonnas,

paljude Michelangelo poolikuks jäänud 
tööde kõrval,

langevad need religioossed 
ja poliitilised tõlgendused ära,

jättes ruumi mõtisklusteks 
üksnes Michelangelo

kunstiliste ja tehniliste oskuste üle.

Kuid ka siin 
võib tähelepanelik vaatleja märgata,

et Taaveti pea ja käed paistavad 
ebaproportsionaalselt suurtena,

meenutades, et need loodi alt vaatamiseks.

Seega, kontekst mitte üksnes 
ei muuda teose tähendust

ja tõlgendusi läbi aegade,

vaid võib mõnikord 
aidata näha selle ajalugu

uuel ootamatul moel.