Kui mõtleme klassikalistele teostele,
kujutleme neid tavaliselt muuseumis.
Kuid me unustame tihti,
et suurem osa kunstist
pole loodud muuseumi jaoks.
Mis juhtub kunstiteosega,
kui see võetakse välja
oma algsest kontekstist?
Vaatame näiteks
Michelangelo Taaveti skulptuuri,
mis kujutab poisiohtu kangelast,
kes hukkas hiiglase Koljati,
ja seda üksnes oma vapruse
ning lingu abil.
Kui Michelangelo alustas tööd
puhta valge marmorikamakaga,
et anda edasi seda kuulsat piiblilugu,
oli Firenze linnajuhtidel plaanis
paigutada valmiv teos
oma uhke katedraali otsa.
See viiemeetrine kuju oleks olnud
kõikjalt hästi näha.
Lisaks oleks selle paigutamine
üheteistkümne teise
kõrgustes asuva
Vana Testamendi tegelase kõrvale
olnud religiooni seisukohalt
tähendusrikas,
sundides vaatajaid oma pilke
aupaklikult taeva poole pöörama.
Kui Michelangelo 1504. aastal
teose valmis sai,
oli teiste skulptuuride
valmistamise plaan aga luhtunud
ning linn oli taibanud,
et nii suure kuju tõstmine katusele
osutub keerulisemaks,
kui nad oskasid arvata.
Pealegi oli skulptuur
nii detailne ja realistlik -
tukslevatest veenidest Taaveti käel,
otsustava ilmeni tema näos, -
et oli kahju peita see
vaatajatest nii kaugele.
Poliitikute ja kunstnike nõukogu kogunes,
et otsida skulptuurile uus asukoht.
Lõpuks otsustati paigutada see
väljakule Sinjoriia palee ette,
kus asus raekoda ja
uue vabariikliku valitsuse peakontor.
Uus asukoht andis skulptuurile
uue tähenduse.
Medicite perekond, kes oli linna
mitu põlvkonda valitsenud,
kontrollides pangandust,
oli hiljuti linnast pagendatud
ning Firenze tundis end nüüd vaba linnana,
keda ümbritsesid igast küljest
rikkad ja võimsad rivaalid.
Taavet, saades
kangelasliku vastupanu sümboliks,
paigutati oma läbitungiva pilguga,
mis väljendast nüüdsest hoiatust,
vaatama Rooma poole,
mis oli koduks
kardinal Giovanni de Medicile.
Kuigi skulptuur ise jäi muutumatuks,
muutis selle asukoht
peaaegu täielikult selle tähendust,
reliogioossest tähendusest poliitiliseni.
Ehkki Taaveti kuju koopia
asub endiselt Palazzol,
viidi originaal 1873. aastal
Galleria dell'Accademiasse,
kus see asub tänaseni.
Korralikus, vaikses muuseumikeskkonnas,
paljude Michelangelo poolikuks jäänud
tööde kõrval,
langevad need religioossed
ja poliitilised tõlgendused ära,
jättes ruumi mõtisklusteks
üksnes Michelangelo
kunstiliste ja tehniliste oskuste üle.
Kuid ka siin
võib tähelepanelik vaatleja märgata,
et Taaveti pea ja käed paistavad
ebaproportsionaalselt suurtena,
meenutades, et need loodi alt vaatamiseks.
Seega, kontekst mitte üksnes
ei muuda teose tähendust
ja tõlgendusi läbi aegade,
vaid võib mõnikord
aidata näha selle ajalugu
uuel ootamatul moel.