Hans Rosling: Küsin teie käest

kolm küsimust.

Kasutage vastamiseks seda seadet.

Esimene küsimus:

„Kuidas loodusõnnetuste poolt põhjustatud

surmajuhtumite arv on

muutunud viimase sajandi jooksul?"

Kas see kahekordistus,

jäi kogu maailmas enam-vähem samaks

või vähenes poole võrra?

Palun vastake A, B või C.

Näen palju vastuseid. Siin läheb palju 
kiiremini kui ülikoolides.

Nad on nii aeglased. Muudkui 
mõtlevad, mõtlevad, mõtlevad.

Oh, väga-väga hea.

Liigume järgmise küsimuse juurde.

„Kui kaua on keskmiselt käinud 
koolis naised,

kes on 30-aastased?"

Seitse, viis või kolm aastat?

A, B või C? Palun vastake.

Läheme järgmise küsimuse juurde.

„Kuidas muutus viimase 20 aasta jooksul

maailmas äärmises vaesuses

elavate inimeste protsent?“

Äärmine vaesus – kui ei oleks päevaks
piisavalt toitu.

Kas see peaaegu kahekordistus,

jäi enam-vähem samaks

või vähenes poole võrra?

A, B või C?

Nüüd, vastused.

Näete,

looduskatastroofidest
tingitud surmad

on siin graafikul.

1900–2000

1900. aastal suri loodusõnnetuste 
tõttu igal aastal

ligi pool miljonit inimest –

üleujutused, maavärinad, vulkaanipursked, 
põud ja muu.

Kuidas see muutus?

Gapminder esitas küsimuse
Rootsi avalikkusele.

Sellised olid nende vastused.

Rootsi inimesed vastasid nii.

50% arvasid, et 
kahekordistus.

38% ütlesid, et see on enam-vähem sama.

12% vastasid, et see vähenes poole võrra.

Vaatame katastroofiuurijate
usaldusväärseimaid andmeid.

Need liiguvad üles ja alla,

jõuavad teise maailmasõjani

ning pärast seda hakkab näitaja langema

ja väheneb enam kui poole võrra.

Aastakümnete arenedes

on maailmas suudetud inimesi

looduskatastroofide eest palju 
paremini kaitsta.

Vaid 12% rootslastest teab seda.

Läksin loomaaeda ja küsisin šimpansitelt.

(Naer) (Aplaus)

Šimpansid ei vaata õhtust uudistesaadet.

Seega šimpansid

valivad suvaliselt, 
aga rootslasid vastasid siiski halvemini.

Kui kuidas teil läks?

Siin on teie tulemused.

Šimpansid olid teist paremad.

(Naer)

Kuid napilt.

Teil läks kolm korda paremini
kui rootslastel,

aga sellest ei piisa.

Te ei peaks end rootslastega võrdlema.

Teil peaksid maailmas olema
kõrgemad ambitsioonid.

Vaatame siin järgmist vastust:
naised koolis.

Näete, et mehed käisid koolis
8 aastat

Kui kaua käisid koolis naised?

Küsisime rootslastelt.

Siit saate aimu, eks ole?

Õige vastus on ilmselt see,

mille valis kõige vähem rootslasi,
eks ole?

(Naer)

Vaatame järele. Niisiis.

Jah, jah, jah, naised on peaaegu 
järele jõudnud.

Siin on USA avalikkus

Siin olete teie. Teie tulemused.

Ohh.

Õnnitlen, teil läks kaks korda

paremini kui rootslastel.

Kuidas siis nii? Arvan, et

igaüks teab, et on

riike ja piirkondi,

kus tüdrukutel on suuri raskusi.

Neid peetakse kooliteel kinni

ja see on vastik.

Kuid suuremas osas maailmas,

kus elab enamik maailma inimesi,

enamikus riikides käivad tüdrukud

ja poisid enam-vähem sama kaua koolis.

See ei tähenda, et kehtiks 
sooline võrdsus,

üldsegi mitte.

Nad seisavad jätkuvalt silmitsi 
kohutavate piirangutega,

kuid koolis saavad siiski üldiselt käia.

Nüüd, meil on siin enamik puudu.

Teie lähtute oma vastustes
kõige hullematest paikadest.

Ja selles osas on teil õigus, 
kuid enamiku jätate välja.

Kuidas on lood vaesusega?

On väga selge, et siin

vähenes vaesus peaaegu poole võrra.

Kui me küsisime USA avalikkuselt,

vastasid vaid 5% õigesti.

Aga teie?

Jõudsite šimpansitele peaaegu järele.

(Naer) (Aplaus)

Nii vähe, vaid mõned teist!

Siin peab olema tegemist eelarvamustega.

Jõukates riikides arvavad paljud,

et meil ei ole võimalik 
äärmisele vaesusele piiri panna.

Loomulikult arvavad nad nii,

kuna nad isegi ei tea, mis on juhtunud.

Tuleviku peale mõeldes tuleb

kõigepealt tunda olevikku.

Need küsimused olid ühed esimestest,

mida küsisime Gapminderi sihtasutuse

teadmatusealase projekti raames.

Minu ülemus – kes on ühtlasi ka mu poeg –

Ola Rosling algatas selle projekti 
eelmisel aastal.

Ta on kaasasutaja ja juht

ning ta ütles mulle,

et tahab silmipimestava teadmatusega

võideldes olla süstemaatilisem.

Juba katseuuringud näitavad,

et paljud saavad halvema tulemuse, 
kui juhuslikult valides.

Nii et meil tuleb mõelda eelarvamustele.

Üks peamistest eelarvamustest

puudutab maailma sissetuleku jaotumist.

Vaadake siia. Selline oli olukord 
1975. aastal.

Inimeste arv vastavalt sissetulekule

alates ühest dollarist päevas.

(Aplaus)

Näete, siin oli üks küür,

umbes üks dollar päevas,

ja teine küür siin,

10 kuni 100 dollarit päevas.

Maailm koosnes kahest rühmast.

Tegemist oli kaamelimaailmaga – 
justkui kahe küüruga kaamel.

Vaesed ja rikkad,

vähesed nende vahel.

Kuid vaadake, kuidas see on muutunud.

Mis on siis muutunud?

Maailma rahvastik on suurenenud

ning küürud hakanud segunema.

Madalam küür sulas kõrgemaga kokku.

Kaamel suri ning meil on nüüd

ühe küüruga kaameli maailm.

Vaesuses elavate inimeste protsent on vähenenud.

Kuid siiski on kohutav,

et nii paljud elavad jätkuvalt 
äärmises vaesuses.

Siin on see rühm 
– peaaegu miljard inimest –

kuid nüüd saab sellele lõpu teha.

Praegune väljakutse seisneb selles,

et see seljataha jätta ja mõista,
kus on enamik.

Seda näitab antud küsimus väga selgelt.

Me küsisime, missugusele 
protsendile maailma

üheaastastest lastest on 
tehtud

leetrite- ja muu vastased vaktsiinid,

mis on aastaid olemas olnud:

20, 50 või 80%?

Niimoodi vastasid USA ja Rootsi inimesed.

Vaadake Rootsit.

Te teate, mis on õige vastus.

(Naer)

Kes on selles riigis rahvatervise 
professor?

Noh, see olen mina. See olen mina.

(Naer)

See on väga raske. See on väga raske.

(Aplaus)

Siiski kajastas meedia Ola lähenemist

mõõta tõepoolest seda, mida me teame.

CNN avaldas need tulemused oma kodulehel.

Nad panid küsimused üles,
miljonid vastasid.

Minu arvates avaldati umbes 
2000 kommentaari.

Üks oli see:

„Olen kindel, et ükski meediategelane 
pole sellest testist läbi saanud.“

Seega ütles Ola mulle: 
„Võta need seadmed kaasa.

Sind kutsutakse konverentsidele.

Anna need neile ja mõõda, 
mida nad teavad."

Daamid ja härrad,

esimest korda, mitteametlikud tulemused

USA meediaga peetud konverentsilt.

Seejärel hiljutiselt kohtumiselt 
Euroopa Liidu meediaga.

(Naer)

Näete, probleem pole selles, et inimesed

ei loe ega kuula meediat.

Probleem on selles, et meedia 
pole ise asjaga kursis.

Ola, mida me ette võtame?

Kas meil on ettepanekuid?

(Aplaus)

Ola Rosling: Jah, mul on 
ettepanek, kuid kõigepealt

mul on nii kahju, et šimpansid 
teile ära tegid.

Õnneks saan teid lohutada,

näidates, miks see ei olnud 
tegelikult teie süü.

Siis jagan teiega mõningaid nippe,

kuidas saate šimpanseid tulevikus võita.

Üldjoontes on mu kavatsus selline.

Esmalt vaatame, miks 
oleme sellised võhikud.

See algab kõik siin.

See on Hudiksvall. Tegemist on 
Põhja-Rootsis asuva linnaga.

Selles ümbruskonnas kasvasin ma üles.

Seal on suur probleem.

Tegelikult on seal täpselt sama probleem,

mis kõikides teistes paikadeski,

kus teie üles kasvasite.

See ei esindanud maailma.

Ma sain väga kallutatud arusaama 
selle kohta,

milline on elu siin planeedil.

Seega on see teadmatusepusle esimene tükk.

Meil on eelarvamused.

Meil on kõigil erinevad kogemused

kogukondade ja kohatud inimestega.

Lisaks sellele lähme me kooli

ja lisandub järgmine probleem.

Mulle meeldivad koolid,

aga õpetajad kipuvad õpetama 
iganenud maailmavaadet,

kuna koolis käies õppisid nad 
ajale vastavaid asju.

Nüüd kirjeldavad nad sellist 
maailma oma õpilastele,

soovimata midagi halba.

Samuti aeguvad trükitud raamatud

muutuvas maailmas.

Tegelikult polegi kombeks

õppematerjali kaasajastada.

Sellele me keskendumegi.

Aegunud faktid lisatakse

meie isiklikule eelarvamusele.

Järgmisena võtame uudised.

Suurepärane ajakirjanik teab, 
kuidas valida lugu,

mis jõuab esikaanele

ning mida inimesed selle kõmulise 
loomu pärast loevad.

Ebatavalised sündmused on ju huvitavamad.

Nendega liialdatakse.

Eriti liialdatakse asjadega, 
mida me kardame.

Rootsis võidakse nädalaid ajalehtede

esikaantel kajastada lugu rootslast 
rünnanud haikalast.

Nendest kolmest kallutatud teabeallikast

oli tõeliselt keeruline eemalduda.

Need justkui pommitavad meid

ja annavad palju kummalisi mõtteid,

millele lisame selle,

mis teeb meist inimese – 
meie inimliku intuitsiooni.

Evolutsiooniks see sobis hästi.

See võimaldas üldistada

ja jõuda väga kiiresti järeldusteni.

See võimaldas meil liialdada selle osas,
mida kartsime,

ja otsida põhjuslikkust sealt, 
kus seda polnud.

Seejärel hakkasime petlikult enesekindlalt

uskuma sellesse, et oleme keskmisest

paremad autojuhid.

Kõik vastasid küsimusele:

„Ma olen parem autojuht.“

Olgu, evolutsiooni see sobis,

kuid rääkides maailmavaatest,

siis täpselt selle pärast on 
maailmavaade tagurpidi.

Trendid, mis levivad arusaamades,
hääbuvad päris maailmas

ja vastupidi.

Siinjuures kasutavad šimpansid
meie intuitsiooni meie endi vastu ära

ja sellest saab tugevuse asemel 
meie nõrkus.

Intuitsioon pidi ju olema meie tugevus?

Kuidas me teadmatuse probleemid lahendame?

Kõigepealt tuleb teadmatust mõõta

ja seejärel ravida.

Teadmatust mõõtes saame aru,

milline on selle muster.

Eelmisel aastal alustasime

katseprojektiga ja nüüd oleme 
üsna kindlad,

et puutume üle maailma teadmatusega 
palju kokku.

Plaan on

laieneda kõikidesse valdkondadesse

või maailma arenguvaldkondadesse

nagu kliima, ohustatud liigid,
inimõigused,

sooline võrdõiguslikkus, energeetika, 
rahandus.

Kõikides erinevates sektorites on faktid

ja organisatsioonid proovivad

fakte puudutavaid teadmisi levitada.

Tegelikult olen ma hakanud neist osadega
ühendust võtma,

näiteks WWF-iga, 
Amnesty Internationaliga ja UNICEF-iga.

Ning küsinud neilt, millised on
nende lemmikfaktid,

mida avalikkus nende arvates ei tea.

Kogun need faktid kokku.

Kujutage ette pikka, umbes 250 
faktist koosnevat nimekirja.

Teeme küsitluse ja selgub,

milles on teadmised 
kõige halvemad.

Saame lühikese nimerkirja

halbade tulemustega.

Nagu Hans meile näiteks tõi,

meil pole mingit muret 
halbade tulemuste

leidmisega.

Mida siis selle väikese pingereaga
pihta hakata?

Sellest saab teadmiste tunnistus.

Üleilmne teadmiste tunnistus,

mida saab kasutada suures
organisatsioonis,

koolis, ülikoolis või uudisteagentuuris,

näitamaks, et sa oled väärt üleilmsele 
teadlikkusele viitavat tunnistust.

Põhimõtteliselt tähendab see seda,
et me ei palka inimesi,

kelle tulemused on nagu šimpansitel.

Loomulikult ei tuleks seda teha.

Seega, kui projekt õnnestub,

olete te 10 aasta pärast

intervjuul ja peate

selle hullu üleilmsete
teadmiste vormi ära täitma.

Nüüd jõuame praktiliste nippide juurde.

Kuidas saaks teid saata edu?

Loomulikult on üks võimalus

istuda hilisõhtuti ja

õppida aruandeid lugedes

kõik faktid pähe.

Tegelikult ei lähe see kunagi nii.

Isegi Hans ei usu, et see aset leiab.

Inimestel pole seda aega.

Inimestele meeldivad otseteed 
ja otseteed on siin.

Peame intuitsiooni taas 
tugevuseks pöörama.

Peame suutma üldistada.

Nüüd näitan teile nippe,

mille käigus saavad väärarusaamadest

käibetõed.

Alustame esimesest väärarusaamast.

See on väga levinud.

Kõik muutub halvemaks.

Kuulsite küll. Mõtlesite ise ka nii.

Teine variant on mõelda, 
et enamik asju läheb paremaks.

Peate küsimusele vastama

ja te pole kindel. 
Peaksite pakkuma: „Läheb paremaks.“

Selge? Ärge valige halvemuse varianti.

Selle abil saate meie testides
paremaid tulemusi.

(Aplaus)

See oli esimene.

On rikkad ja vaesed

ning lõhe suureneb.

Tegemist on kohutava ebavõrdsusega.

Jah, maailm on ebavõrdne,

kuid andmeid vaadates, 
on tegemist ühe küüruga.

Kui te pole kindel,

valige variant „enamik
inimesi on kahe vahel.“

Selle abil vastate õigesti.

Järgmine eelarvamus on see,

et kõigepealt peavad riigid ja inimesed 
olema väga-väga rikkad,

et ühiskond saaks hakata arenema.

Et tüdrukud käiksid koolis ja ühiskond
oleks loodusõnnetusteks valmis.

Ei, ei, ei. See on vale.

Vaadake. Seal, kus on keskel
suur küür,

käivad tüdrukud juba koolis.

Kui te pole kindel, valige variant

„enamikus juba on nii“.

Variantide nagu elekter, koolis käivad
tüdrukud jne puhul.

Need on kõigest käibetõed.

Seega loomulikult ei kehti 
need kõige kohta,

aga niimoodi saab üldistada.

Vaatame viimast.

Jah, see on hea näide –

haid on ohtlikud.

Jah, aga nad ei ole 
üleilmses statistikas

nii olulised.

Tegelikult kardan ma haisid väga.

Niipea, kui näen küsimust millegi
kohta, mida kardan.

Näiteks maavärinate või teiste
religioonide kohta või

võib-olla kardan ma 
terroriste või haisid.

Ükskõik, mis tekitab teis hirmu,

me eeldame, et liialdate selle
probleemiga.

See on käibetõde.

Loomulikult on ka väga ohtlikke asju.

Haid tapavad väga väheseid.
Nii tuleks mõelda.

Nende nelja käibetõe

abil vastaksite ilmselt paremini
kui šimpansid,

kuna šimpansid ei suuda seda teha.

Nad ei oska selliseid reegleid üldistada.

Loodetavasti suudame teie elu muuta

ja saame šimpansitest paremad tulemused.
Nõus?

(Aplaus)

See on süstemaatiline lähenemine.

Küsimus – on see oluline?

Jah, oluline on mõista vaesust,

äärmist vaesust ja seda,
kuidas sellega võidelda,

ning kuidas saaksid tüdrukud 
koolis käia.

Kui taipame, et olukord maailmas paraneb,
mõistame ka neid nähtusi endid.

Kas see on oluline kõigi teiste jaoks,

kes hoolivad selle mõõtkava
rikastepoolsest osast?

Ma ütleksin, et jah. 
See on oluline

samal põhjusel.

Kui näete tänapäeva 
maailma faktipõhiselt,

siis võite mõista seda,

mis tulevikus sündima hakkab.

Läheme nende 1975. aasta kahe
küüru juurde tagasi.

Mina sündisin sel aastal

ja ma valisin lääne.

See tähendab praeguseid EL-i riike 
ja Põhja-Ameerikat.

Vaatame nüüd, missugune on lääs

rikkuse mõttes võrreldes ülejäänutega.

Tegemist on inimestega, kes võivad endale

lubada lennukiga puhkusele minemist.

1975. aastal elas vaid 30%

neist väljaspool EL-i ja Põhja-Ameerikat.

Kuid see on muutunud, eks?

Kõigepealt vaatame muutusi, mis on 
aset leidnud praeguseni, 2014. aastani.

Tänapäeval on olukord 50:50.

Lääne domineerimine on praeguseks läbi.

See on tore. Mis siis
järgmiseks juhtub?

Kas näete suurt küüru?
Kas nägite, kuidas see liikus?

Tegin väikese katse. Läksin IMF-i,
Rahvusvahelise Valuutafondi kodulehele.

Neil on järgmiseks viieks aastaks olemas
SKP-l elaniku kohta põhinev prognoos.

Saan seda kasutada, et minna
ajas viis aastat edasi.

Eeldades, et riikide 
sissetulekupõhine ebavõrdsus jääb samaks.

Tegin seda ja läksin veel kaugemale.

Kasutasin 5 aasta prognoosi samal 
kiirusel järgmise 20 aasta jaoks,

et katsetada, mis võib tegelikult juhtuda.

Liigume tulevikku.

2020. aastal on 57% lennuki 
kasutajatest mujalt kui läänest.

2025. aastal 63%.

2030. aastal 68% ja 2035. aastal on lääs
rikkal tarbijaturul arvulises vähemuses.

Need on tulevikku suunatud, 
SKP-l elaniku kohta põhinevad ennustused.

73% rikastest tarbijatest elab väljaspool

Põhja-Ameerikat ja Euroopat.

Nii et jah, minu arvates tasub ettevõttel
seda tunnistust kasutada,

veendumaks, et ta suudab tulevikus
langetada faktipõhiseid otsuseid.

Suur tänu teile!

(Aplaus)

Bruno Giussani: Hans ja
Ola Rosling!