iO Tillett Wright: viiskümmend gei varjundit

Kunstnik iO Tillett Wright on pildistanud 2000 inimest, kes enda hinnangul kuuluvad kuhugi LBGT (lesbi, bi, gei, trans) spektrisse, ja küsinud neist paljude käest: kas te oskate määratleda, mitu protsenti gei või hetero te olete? Selgub, et enamik inimestest kuulub enda arvates seksuaalsuse halli tsooni, olemata sajaprotsendiliselt gei või hetero. See tõstatab tõsise probleemi, kui asi puudutab diskrimineerimist: kuhu tõmmata piir? (Filmitud üritusel TEDxWomen.)

Inimesed hakkavad üksteist kastidesse lahterdama

samal hetkel, kui nad üksteist näevad -

kas see inimene on ohtlik? On ta veetlev?

On ta mu potentsiaalne kaaslane? Peitub temas võimalus kontakte luua?

Me teostame inimestega kohtudes selle väikese ristküsitluse,

et koostada neist mõtteline isikukirjeldus.

Mis su nimi on? Kust sa pärit oled?

Kui vana sa oled? Millega sa tegeled?

Siis läheme veelgi isiklikumaks.

Kas sa oled kunagi põdenud mingeid haigusi?

Kas sa oled kunagi lahutanud?

Kas su hingeõhk haiseb, kui sa mu küsimustele vastad?

Mis sulle meeldib? Kes sulle meeldib?

Mis soost inimestega sulle meeldib magada?

Ma saan aru.

Meid on neuroloogiliselt programmeeritud

otsima endasarnaseid inimesi.

Me hakkame klikke looma niipea, kui oleme küllalt vanad,

et teada, mis tunne on olla aktsepteeritud.

Meid seovad ühte kõikvõimalikud asjad -

muusikalised eelistused, rass, sugu, kvartal, kus me üles kasvasime.

Me otsime keskkondi, mis toetavad meie isiklikke valikuid.

Aga vahel võib küsimus "millega sa tegeled?"

mõjuda, nagu keegi avaks väikese karbikese

ja nõuaks, et sa end sinna sisse pressiksid.

Olen aru saanud, et kategooriad on liiga kitsendavad.

Kastid on liiga kitsad.

Ja see võib muutuda väga ohtlikuks.

Aga kõigepealt üks eitus minu kohta,

enne kui me liiga sügavale tungime.

Ma kasvasin üles väga turvalises keskkonnas.

Ma kasvasin Manhattanil, kesklinnas, 1980ndate alguses,

kahe kvartali kaugusel punkmuusika epitsentrist.

Ma olin kaitstud väiklaste eelarvamuste piinade

ja usul põhineva kasvatuse sotsiaalsete piirangute eest.

Meie kandis oli nii, et kui sa polnud transvestiit, radikaalne mõtleja

või mingit sorti etenduskunstnik,

peeti sind veidrikuks.

(Naer.)

See ei olnud traditsiooniline kasvatus,

aga lapsena New Yorgi tänavatel

õpid sa usaldama oma vaistu,

õpid oma peaga mõtlema.

Kui ma olin kuueaastane, otsustasin, et tahan olla poiss.

Läksin ühel päeval kooli ja lapsed ei võtnud mind endaga korvpalli mängima.

Nad ütlesid, et tüdrukud ei tohi mängida.

Ma läksin koju, ajasin oma pea paljaks,

läksin järgmisel päeval tagasi ja ütlesin: "Ma olen poiss."

Tähendab, kes teab, eks?

Kui sa oled kuueaastane, siis võib-olla läheb see läbi.

Ma ei tahtnud, et keegi teaks, et ma olen tüdruk, ja nad ei teadnudki.

Ma jätkasin seda teesklust kaheksa aastat.

Siin olen mina 11-aastasena.

Ma mängisin poissi nimega Walter

filmis nimega "Julian Po".

Ma olin väike tänavapoiss, kes jälitas Christian Slaterit ja tüütas teda.

Vaadake, ma olin ka lapsnäitleja,

mis lisas veel ühe kihi minu lavastatud identiteedile,

sest mitte keegi ei teadnud, et ma olin tüdruk, kes mängib poissi.

Tegelikult ei teadnud mu elus mitte keegi, et ma olen tüdruk -

ei õpetajad koolis, ei sõbrad,

ei lavastajad, kellega ma töötasin.

Lapsed tulid sageli klassis minu juurde

ja haarasid mul kõrist, et kontrollida, kas mul on aadamaõun,

või haarasid mind kubemest, et kontrollida, mis värk on.

Kui ma tualetti läksin, keerasin oma kingad kabiinis teistpidi,

et paistaks, nagu ma pissiksin seistes.

Pidžaamapidudel haarasid mind paanikahood,

kui ma pidin tüdrukutele selgeks tegema, et neil oleks targem mind mitte suudelda,

samas püüdes end mitte reeta.

Aga tuleks mainida,

et ma ei vihanud oma keha ega suguelundeid.

Ma ei tundnud, nagu ma oleksin vales kehas.

Ma tundsin, et ma esinen keerukas lavastuses.

Ma ei oleks soovahetajana läbi läinud.

Kui mu perekond oleks uskunud teraapiasse,

oleksid nad ilmselt diagnoosinud mul

midagi düsmorfse kehatajuhäire sarnast

ja määranud mulle hormoonravi, et puberteeti edasi lükata.

Aga minuga juhtus nii,

et ma lihtsalt ärkasin ühel päeval, kui olin 14,

ja otsustasin, et ma tahan jälle tüdruk olla.

Puberteet oli käes ja mul polnud aimugi, mida tähendab tüdruk olla

ja ma olin valmis teada saama, kes ma tegelikult olen.

Kui laps käitub nagu mina,

siis ta ei peagi kapist välja tulema, eks?

Keegi pole ju tegelikult šokeeritud.

(Naer.)

Mu vanemad ei palunud mul end määratleda.

Kui ma olin 15 ja helistasin oma isale,

et öelda talle, et ma olin armunud,

ei tulnud meile kummalegi pähe

arutada, mis on selle tagajärjed,

et mu esimene armastus oli tüdruk.

Kolm aastat hiljem, kui ma armusin mehesse,

ei pilgutanud kumbki mu vanematest silmagi.

See oli üks mu väga tavatu lapsepõlve suuri hüvesid,

et mind ei palutud kunagi end määratleda

kellegi konkreetsena.

Mul lasti lihtsalt olla mina ise, kasvada ja muutuda iga hetkega.

Neli, või peaaegu viis aastat tagasi

tekitas 8. seaduseelnõu, suur debatt võrdse abieluõiguse üle

siin riigis palju kõmu.

Toona ei olnud abiellumine õieti asi,

millele ma oleksin kuigi palju mõelnud.

Aga mind rabas fakt, et Ameerikas,

riigis, kus kodanikuõigusi on nii sageli jalge alla tallatud,

võidaks oma vigu nii jultunult korrata.

Mäletan, et vaatasin telekast arutelu

ja mõtlesin, kui huvitav see on,

et kiriku ja riigi lahutamine

oli esmajoones geograafiliste piiride tõmbamine läbi kogu maa,

nende kohtade vahele, kus inimesed sellesse uskusid

ja nende kohtade, kus nad ei uskunud.

Ja et see arutelu tõmbas geograafilisi piire ka minu ümber.

Kui see oli sõda kahe kardinaalselt erineva poole vahel,

siis mina langesin enesestmõistetavalt geide meeskonda,

sest ma ei olnud 100% hetero.

Tol ajal hakkasin ma just väljuma

kaheksa-aastasest isikliku identiteedikriisi siksakist,

mille kestel ma muutusin poisist

kohmetuks tüdrukuks, kes nägi välja nagu tüdrukuks riietatud poiss,

liikusin sealt omakorda teise äärmusse, saades ülisaledaks

liiga agaraks, poisse taga ajavaks beibelikuks tüdrukuks,

kuni lõpuks jõudsin kõhkleva avastuseni, kes ma tegelikult olen,

poisilik tüdruk,

kellele meeldivad nii poisid kui ka tüdrukud, sõltuvalt inimesest.

Ma veetsin terve aasta, pildistades seda uut tüdrukute põlvkonda, kes on minu sarnased,

kes jäävad justkui ridade vahele -

tüdrukuid, kes sõidavad rulaga, aga teevad seda pitspesus,

tüdrukuid, kellel on poisilik soeng, aga tütarlapselik küünelakk,

tüdrukuid, kelle lauvärv on nende kriimustatud põlvedega sama tooni,

tüdrukuid, kellele meeldivad tüdrukud ja poisid, kellele meeldivad poisid ja tüdrukud,

kes kõik vihkasid, et neid kuhugi kasti püüti suruda.

Ma armastasin neid inimesi ja imetlesin nende vabadust,

aga ma nägin, kuidas maailm väljaspool meie utoopia mulli

sukeldus raevukatesse debattidesse,

kus arvamusliidrid hakkasid riigitelevisioonis meie armastust zoofiliaga võrldema.

Ja mulle jõudis võimsa lainena kohale arusaamine,

et ma kuulun omaenda kodumaal vähemusse

seoses ühe tahuga oma loomusest.

Ma olin seaduse silmis vaieldamatult teise järgu kodanik.

Ma ei olnud aktivist.

Ma ei tavatse elus lippudega lehvitada.

Aga mind painas see küsimus:

kuidas võib keegi hääletada, et võtta ära õigused

suurelt osalt inimestest, keda ma tunnen,

seoses ühe osakesega nende loomusest?

Kuidas on võimalik öelda, et meie kui inimgrupp

ei vääri võrdseid õigusi kõigi teistega?

Kas me üldse olime grupp? Milline grupp?

Ja kas need inimesed on kunagi teadlikult kohtunud mõne oma diskrimineerimise ohvriga?

Kas nad teavad, kelle vastu nad hääletavad ja mis on selle tagajärg?

Siis tuli mulle pähe,

et võib-olla, kui nad saaksid silma vaadata

inimestele, keda nad liigitavad teise järgu kodanikeks,

oleks neil raskem seda teha.

Võib-olla see paneks nad mõtlema.

Loomulikult ei saanud ma kutsuda 20 miljonit inimest õhtusöögile,

niisiis mõtlesin välja viisi, kuidas neid üksteisele fotode teel tutvustada,

ilma mingite nõksudeta, ilma valgustuseta,

ilma igasuguse minupoolse manipulatsioonita.

Sest fotol saad sa uurida lõvi vurre

ilma kartmata, et ta rebib sul pea otsast.

Minu jaoks ei tähenda fotograafia mitte ainult filmi ilmutamist,

see tähendab ilmutust vaatajale,

tema viimist uude kohta, kus ta varem pole olnud,

aga ennekõike tema tutvustamist inimestega, keda ta võib karta.

Ajakiri "Life" tutvustas mitmetele põlvkondadele

läbi fotode kaugeid ja tundmatuid tsivilisatsioone.

Otsustasin teha seeria väga lihtsaid portreesid,

ütleme, passipilte.

Laias laastus otsustasin pildistada igaühte siin riigis,

kes ei ole 100% hetero,

mis, kui te ei tea, on piiramatu hulk inimesi.

(Naer.)

See oli väga suur ettevõtmine

ja me vajasime selleks abi.

Jooksin kibekülma ilmaga ringi

ja pildistasin igaühte, keda teadsin ja kes oli mulle kättesaadav,

veebruaris, umbes kaks aastat tagasi.

Tegin fotod, läksin Inimõiguste nõukogusse ja palusin neilt abi.

Nad rahastasid kahenädalast fotosessiooni New Yorgis.

Ja siis me tegime selle.

(Muusika.)

Video: Mina olen iO Tillett Wright, New Yorgis sündinud ja kasvanud kunstnik.

(Muusika.)

"Enesestmõistetavad tõed" on fotojäädvustus LGBT kogukonnast Ameerikas.

Mu eesmärk on teha lihtne portree

ükskõik kellest, kes pole 100% hetero

või tunneb, et ta kuulub mingil viisil LGBT spektrisse.

Minu eesmärk on näidata inimlikkust, mis on meis kõigis,

läbi sellise lihtsa asja nagu nägu.

(Muusika.)

"Me peame iseenesestmõistetavaks, et kõik inimesed on loodud võrdseteks."

Nii on kirjutatud Iseseisvusdeklaratsiooni.

Meil ei ole õnnestunud

hoida moraalseid väärtusi, millele meie riik rajati.

USAs ei ole võrdsust.

["Mida võrdsus teie jaoks tähendab?"]

["Abielu"] ["Vabadus"] ["Kodanikuõigused"]

["Kohtle iga inimest nagu kohtleksid iseennast"]

See toimib, kui sa ei pea sellele mõtlema, nii lihtne see ongi.

Võitlus võrdsete õiguste eest ei puuduta ainult samasooliste abielu.

Täna võidakse 29 osariigis, ehk rohkem kui pooltes,

sind seaduslikult vallandada sinu seksuaalsuse pärast.

["Kes vastutab võrdsuse eest?"]

Ma olen kuulnud sadu inimesi andmas sama vastust:

"Me kõik vastutame võrdsuse eest."

Siiani oleme pildistanud 300 nägu New Yorgis.

Me poleks saanud seda teha

ilma Inimõiguste nõukogu helde toetuseta.

Ma tahan laiendada seda projekti üle kogu maa.

Tahan külastada 25 USA linna ja pildistada 4000 või 5000 inimest.

See on minu panus võitlusse minu põlvkonna kodanikuõiguste eest.

Esitan teile väljakutse vaadata neile inimestele näkku

ja öelda neile, et nad väärivad vähem kui iga teine inimene.

(Muusika.)

["Enesestmõistetavad tõed"]

["4000 nägu üle kogu Ameerika"]

(Muusika.)

(Aplaus.)

iO Tillett Wright: Me ei oleks iial osanud arvata, mis järgmiseks juhtub.

Peaaegu 85 000 inimest vaatas seda videot

ja me hakkasime saama e-kirju kõikjalt üle kogu maa,

kus meil paluti tulla nende linna ja aidata neil oma nägusid näidata.

Palju rohkem inimesi, kui ma oleksin oodanud, tahtis näidata oma nägu.

Ma suurendasin oma lähemat eesmärki 10 000 näoni.

See video valmis 2011. aasta kevadel

ja tänaseks olen käinud peaaegu 20 linnas

ja pildistanud peaaegu 2000 inimest.

Ma tean, et see on kõne,

aga ma sooviksin minutit vaikust

ja et te lihtsalt vaataksite neid nägusid,

sest mul ei ole neile mitte midagi lisada.

Sest kui pilt on väärt tuhandet sõna,

siis näopilt vajab tervet sõnaraamatut.

Pärast ringisõitmist ja inimestega rääkimist

kohtades nagu Oklahoma või Texase väikelinnad,

leidsime tõendust, et meie eeldus läks täppi.

Nähtavuses on tõesti võti.

Tuttavlikkus avab ukse empaatiale.

Kui mingi küsimus kerkib esile su oma hoovi peal või perekonnas,

on palju tõenäolisem, et sa vaatled seda kaastundlikult

või lähened sellele uuest vaatepunktist.

Loomulikult kohtasin ma oma reisidel inimesi,

kes ütlesid ametlikult lahti oma lastest, kuna nad ei olnud heterod,

aga ma kohtasin ka inimesi, kes olid lõunaosariikide baptistid

ja kes vahetasid kirikut, sest nende tütar oli lesbi.

Empaatia tekitamine oli muutunud "Enesestmõistetavate tõdede" selgrooks.

Aga ma hakkasin mõistma midagi väga huvitavat:

"Enesestmõistetavad tõed" ei kustuta meie vahelt erinevusi.

Tegelikult on vastupidi, see tõstab need esile.

See ei kujuta mitte ainult keerukusi,

mida võib leida erinevate inimeste reastamisest,

vaid ka keerukusi, mis asuvad igaühes isiklikult.

Meil ei olnud mitte liiga palju kaste, vaid liiga vähe.

Mingil hetkel mõistsin, et minu missioon pildistada "geisid" oli põhimõtteliselt vale,

sest gei olemisel on miljon erinevat varjundit.

Ma püüdsin inimesi aidata,

aga olin põlistanud selle, mida püüdsin kogu elu vältida -

järjekordse kasti.

Ühel hetkel lisasin osavõtuankeedile küsimuse,

kus palusin inimestel arvuliselt määratleda,

kui palju neis on geid, skaalal ühest sajani.

Ja nägin, kuidas paljude inimeste eksistentsiaalne kriis minu ees lahti rullus.

(Naer.)

Inimesed ei teadnud, mida teha,

sest neile ei olnud kunagi sellist valikuvarianti esitatud.

Kas te suudate arvuliselt määratleda, kui avatud te olete?

Kuid kui nad šokist üle said,

pakkus enamik mingit arvu, mis jääb 70% ja 95% vahele

või siis 3% ja 20% vahele.

Muidugi oli ka palju neid, kes kinnitasid, et nad on 100% üks või teine,

aga ma avastasin, et palju suurem hulk inimesi

määratles end palju nüansirikkamalt.

Sain teada, et enamik kuulub spektri osasse, mida olen hakanud nimetama "halliks".

Ütlen siiski otsesõnu - ja see on väga tähtis -

et ma ei väida mingil juhul, nagu eelistusi ei oleks olemas.

Ja ma ei hakka üldse käsitlema teemat valik versus bioloogiline sund,

sest kui keegi teist juhuslikult usub,

et seksuaalne orientatsioon sõltub valikust,

siis ma kutsun teid üles proovima olla hall.

Ma teen teist tänu proovimisele pilti.

(Naer.)

Kuid ma väidan, et inimesed ei ole ühemõõtmelised.

Kõige olulisem sõnum selles protsentide süsteemis on see:

kui siin on geid

ja siin on heterod

ja kui me tunnistame, et enamik inimestest määratleb

end kuuluvana kas ühte või teise äärmusesse,

siis on suur hulk inimesi, kes kuuluvad sinna vahepeale.

Ja see muudab olukorra keeruliseks.

Sest kui te võtate vastu seaduse,

mis lubab ülemusel vallandada oma alluv homoseksuaalse käitumise eest,

siis kuhu te õieti piiri tõmbate?

Kas siia, kus inimestel on olnud siiani üks või kaks heteroseksuaalset kogemust?

Või siia,

kus inimestel on olnud siiani ainult üks või kaks homoseksuaalset kogemust?

Kust täpselt algab teise järgu kodanikuks olemine?

Veel üks huvitav asi, mida ma oma projekti ja reiside ajal teada sain,

on see, kui vilets sideaine on seksuaalne orientatsioon.

Olles nii palju reisinud ja nii paljude inimestega kohtunud,

uskuge mind, jobusid ja imetoredaid inimesi, täpselt nagu

demokraate ja vabariiklasi või spordiässasid ja drag queene

või ükskõik, milliseid vastandeid te ka välja ei mõtleks,

on LGBT kogukonnas sama palju,

nagu inimkonnas üldiselt.

Kui arvata välja fakt, et meie mängime, üks käsi seaduse poolt selja taha seotud,

ja unustada ära eelarvamuste ja võitluste levinud narratiiv,

ei tähenda see, et me ei ole heterod,

tingimata seda, et meil oleks midagi ühist.

"Enesestmõistetavatest tõdedest" on saanud lõputu nägude vohamine

ja loodetavasti ilmuvad need üha enamatele platvormidele,

bussipeatustesse, reklaamtahvlitele, Facebooki lehekülgedele, puhkerežiimil kuvaritele

ning seda inimkonna protsessiooni jälgides

võib ehk hakata juhtuma midagi huvitavat ja kasulikku.

Loodetavasti need kategooriad, vastandamised,

need üle-lihtsustatud kastid

muutuvad kasutuks ja langevad ära.

Sest nad ei kirjelda mitte kuidagi seda, mida me näeme,

keda me tunneme, ega kes me oleme.

Me näeme inimesi kogu nende mitmekesisuses.

Ja nende nägemine muudab raskemaks eitada nende inimlikkust.

Vähemalt ma loodan, et see muudab raskemaks keelata neile inimõigusi.

Kas see olen konkreetselt mina,

kellele te otsustaksite keelata õigust kodule,

õigust adopteerida lapsi, õigust abielluda,

vabadust siin poodelda, elada, osta?

Kas mina olen see, kellest te olete otsustanud lahti öelda

kui oma lapsest, vennast, õest, emast või isast,

naabrist, nõbust, onust, presidendist,

naispolitseinikust või tuletõrjujast?

Selleks on liiga hilja.

Sest ma olen juba kõike seda.

Me juba oleme kõike seda ja me oleme alati olnud.

Palun ärge võtke meid võõrastena,

võtke meid oma kaasinimestena ja punkt.

Aitäh.

(Aplaus.)